Eesti väärtuspildi eripära
Haridus- ja teadusministeeriumi kava algatada riiklik väärtusprogramm on tõsine ettevõtmine. Kuna tegu on Eesti jaoks õrna ja keerulise teemaga, vajab asi korralikku ettevalmistamist. Sealhulgas selget arusaama, milline on praegune olukord, kuhu me tahame jõuda ning milliste väärtuste esiletoomine ja edendamine peaks saama riiklikku toetust. Eesti praeguse väärtuspildi selgitamisel annavad mõningast tuge Eestit teiste rahvastega võrdlevad väärtusuuringud. Kindlasti ei saa nende tulemusi võtta liiga tähttäheliselt, kui aga eri uurijad ja andmekogud saadavad meie kohta selgelt ühesuunalisi sõnumeid, tuleks neid programmi kujundamisel arvestada.
Üks mastaapsemaid võrdlevaid käsitlusi selles valdkonnas on Ronald Ingleharti ja Christian Welzeli juhitav uurimisprogramm. Juba üle 30 aasta kestva mammutprojekti raames on uuritud inimeste väärtushinnanguid ja nende muutumist rohkem kui 80 riigis. Tulemuseks on nn maailma väärtuskaart, mis peaks iseloomustama inimarengut maailma eri piirkondades. Autorite käsitluse kohaselt on inimarengu kõige üldisemaks sisuks liikumine piirangutelt valikuvabaduse suunas, mida iseloomustavad väärtusmuutused kahel teljel. Esimeseks on nn autoriteeditelg, kus inimareng tähendab liikumist traditsiooniliste autoriteedi- ja võimusuhete väärtustamiselt inimese iseseisvust ja valikute ratsionaalsust rõhutavate väärtuste suunas. See inim-arengu dimensioon tähistab üksikinimese sõltuvuse vähenemist – jumalast, isamaast, perekonnast ja võimust lähtuvate piirangute ja elusuuniste tähtsuse ja tähenduse vähenemist oma elutee kujundamisel.
Teine telg kujutab liikumist nn ellujäämisväärtuste juurest eneseväljendust rõhutavate väärtuste poole ehk olukorda, kus eksistentsiaalsete murede asemel saab oluliseks individuaalsuse rõhutamine ning üleüldise mitmekesisuse väärtustamine. Autorite arvates on väärtusmuutuste taga jõukuse ning kindlustunde kasv, mis laiendab inimese võimalusi iseseisvaks tegutsemiseks ning lõppkokkuvõttes muudab kogu ühiskonnakorraldust. Inglehart ja Welzel väidavad, et “soodsad elutingimused toetavad ja edendavad eneseväljendusväärtusi, mis eelistavad individuaalset vabadust kollektiivsele distsipliinile, eripalgelisust grupikonformismile, kodanikuautonoomiat riiklikule sunnile”. Inimareng, mis kajastub ühtlases kaugenemises mõlema telje alguspunktist, ei tähenda selle loogika kohaselt ainult üksik-inimese valikuvabaduse suurenemist, vaid on ka pinnaseks, millel saab tekkida ja areneda demokraatlik ühiskonnakorraldus.
Eesti asendit maailma väärtuskaardil iseloomustab kaks asjaolu. Esiteks – Eesti inimarengut võiks pidada traditsioonilise-sekulaarse autoriteedi teljel üheks edenenumaks. Teisisõnu, religiooni, autoriteedi, patriotismi jms-ga seotud väärtused on eesti inimese jaoks suhteliselt vähem olulised ja grupikuuluvus ei ole, võrreldes paljude teiste rahvastega, Eesti inimese valikuid oluliselt piirav/suunav tegur. Teisalt on Eesti inimareng suhteliselt mahajäänud individuaalsuse/eneseväljenduse teljel. Ehk – erinevuste sallimine, poliitiliste ja kodanikuvabaduste rõhutamine, avaliku väljendusvabaduse toetamine ja selles osalemine, inimeste usaldamine ning püüd eneseväljendamisele kui väärtused on eesti inimese jaoks suhteliselt tagasihoidlikud.
Eesti asend Ingleharti-Welzeli väärtuskaardil on omapärane: ühelt poolt räägib see eesti inimese iseseisvusest, ehk isegi individuaalse vabaduse ja sõltumatuse ületähtsustamisest. Teisalt tundub, et saavutatud vabadusega on paljudel raske midagi mõistlikku ja konstruktiivset ette võtta. Eriti kui jutt on omanäoliselt/mittekonformistlikult mõtlemisest ja tegutsemisest, oma seisukoha avalikust väljendamisest, teiste eripära sallimisest ning ühisettevõtmistes osalemisest. Ju on vabaduse aeg olnud veel liiga lühike piisava sisemise kultuurikihi tekkeks, mis suunaks vaba inimest lihtsamate eesmärkide, näiteks rahateenimise kõrval ka muid elusihte avastama ja väärtustama. Kiires kaugenemises kogukonnaväärtustest ilma tasakaalustava kultuurikihita võib näha ohusignaali.
Euroopa “rehepapid”
Vihjeks eesti inimeste mõnevõrra harali väärtusmaailmale on ka Jaanika Hämmali poolt Eesti 2006. aasta inimarengu aruandes kirjeldatud RISC väärtusuuringu andmed, kus eesti inimest iseloomustab EL-i keskmisega võrreldes suurem suundumus (individuaalsetele) naudingutele ning väiksem (kollektiivse) vastutuse tähtsustamine. Kusjuures viimase seitsme-kaheksa aastaga on ka Eesti arengutendents olnud vaikne liikumine “naudingute” suunas, eemale EL-i keskmisest. Signaale selle kohta, et vastutus pole eestlaste jaoks oluline teema, annab ka nädalakirja The Economist poolt koostatud 2006. aasta demokraatia indeks ning Eesti koht selles. Eesti kuulub siin nn vigaste demokraatiate hulka just kodanike madala poliitikas osalemise tõttu. Kui kodanikuvabaduste ning pluralismi osas oleme me maailma tippudele väga lähedal, siis poliitikas osalemise vaatepunktist paistame keskpärased. Vabadust jätkub, kesine on selle kasutamis-oskus.
Mõtlemapanevad on ka 2005. aasta Eurobaromeetri küsitlustulemused, kus uuriti, millega seostub inimeste jaoks Euroopa Liit. Eestlastelt leidis kõige rohkem äramärkimist EL-i pragmaatiline külg: EL tähendab reisimist ja rohkem töövõimalusi, turismi ja puhkuseveetmist jms. Euroopa ühtsus ja koostöö jäid meie puhul nimekirja viimaseks, seda märkis ära vaid 2% eesti vastajatest. EL-i 25 liikmesriigi keskmised andmed andsid täpselt vastupidise järjestuse.
Mitmed uuringud osutavad, et meie väärtuspilt pole tasakaalus. Ühel pool on rõõmuga vastu võetud vabadus ja sõltumatus koos suhteliselt pragmaatilise eluhoiakuga. Vabadus selleks, et kasu lõigata. Teisalt osutavad uuringud, et paljudel eestlastel on ikka veel raske asetada ennast laiemasse ühiskonnakonteksti, iseseisvalt mõelda ja vastutada, ühisasjadest hoolida ning neisse panustada. Riigikogu liige, kes saadab põrgusse põhiseaduse ja Eesti maine ning hääletab vaid iseenda ja oma erakonna hetkehuvist lähtudes, esindab paraku ka suure osa eestlaste väärtusmaailma.
Eeltoodu puudutab vaid üksikuid näiteid võrdlevatest väärtusuuringutest. Selle valdkonna tõsine ülevaatamine on programmi kavandamisel hädavajalik, täpselt samuti, nagu ka Eesti-siseste väärtuskonfliktide selgeksrääkimine. Pole saladus, et mitmes Eesti elu võtmeküsimuses on toetajaid diametraalselt vastupidistel väärtushinnangutel. Olgu teemaks suhtumine meie lähiajaloo sündmustesse või siis küsimus vähemuste tulevikust Eesti riigis. Riiklikust väärtusprogrammist saab tõsiseltvõetav ettevõtmine juhul, kui see on igakülgselt ette valmistatud ning hakkab toimima poliitiliselt sõltumatu instrumendina.
