Inimene, ühiskond, leping

Meie taasiseseisvumisest on möödas 15 aastat ja kuus kuud. Mõtleme end tagasi meie riigi sünni juurde ja sealt 15 aastat ja kuus kuud edasi. On august 1933 – vaikiva ajastu koidik. Mis on sarnane ja mis erinev, küsib Jaak Aaviksoo.

Ilmselt võime üksmeelselt tõdeda: inimese olemasolu on mõeldav vaid kogukonna või ühiskonnana, üha enam isegi üleilmse kooslusena, sest süvenev tööjaotus ühelt poolt ja ressursijagamine teiselt poolt ei jäta muud võimalust. Juba Aristoteles nägi inimeses ühiskondlikku looma. Eri ajalooetapid on rõhu asetanud erinevatele inimkooslustele: (suur)perekonnale, sugukonnale, kogukonnale, rahvusele, riigile, riikide liidule või tänapäevaselt kogu inimkonnale. Iga sellise koosluse tuumaks on ühine identiteet, millel on omakorda nii objektiivne kui ka subjektiivne komponent: me peame olema väliste partnerite jaoks erilistena olemas ja tundma end ka ise selle erilise hulka kuuluvana. Teadvustatud kooslusena vajame ka midagi, mida ühiseks pidada ja seeläbi väärtustada enam kui pelka omakasu – nimetagem seda ühishuviks või veelgi parem, ühisväärtuseks. Koospüsimiseks on vaja, et see ühishuvi oleks jagatud huvi, s.t kõigile võimalikult üks ja ühine. Enamgi veel, jätkusuutliku koosluse ülesandeks on kesta läbi aja. Selleks on vaja lisaks ühishuvile ja väärtustele ka tahet seda säilitada ja selle nimel pingutada. Ka siis, kui see parajasti omakasu ei tõota. Siin ongi point!

Meie kestmiseks on vaja kolme asja: esiteks meid, inimesi, teiseks arusaama, kes me oleme, ning kolmandaks tahtmist meiena kesta ja oma isiklikud huvid sellele allutada. Inimest, ühiskonda ja lepingut või siis olemasolu, ühisteadvust ja tahet. Järgnev jutt on meist ja Eestist.

Probleemi juured

Alustan meeldetuletusega meie põhiseaduse preambulist: “Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, mis on loodud Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel ja välja kuulutatud 1918. aasta 24. veebruaril, mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus, mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade – võttis Eesti rahvas 1938. aastal jõustunud põhiseaduse § 1 alusel 1992. aasta 28. juuni rahvahääletusel vastu järgmise põhiseaduse.”

Oleme riikliku ühendusena sündinud omaaegsete “kõigi Eestimaa rahvaste“ toel ja tahtel kindlustada ja arendada oma riiki. Kes on täna need inimesed, kes meid “kõikumatus usus ja vankumatus tahtes“ edasi kannavad? Need on Bornhöhe, Tammsaare, Luts, Vilde, Smuul, Kross, Rimmel, Kõiv, Kivirähk, Rakke ja Kender. Nende nimede nimetamisega joonistub vahest kõige lühidamal moel välja kogu eesti inimeste kirevus ja mitmekesisus. Mul on kahju, et ma ei nimetanud Ivanovi ja Bezõmjannõid ning von Sterni ja Svenssonit. See ei ole juhus, vaid probleem. Probleemi juured aga on selgelt kirjas ülaltoodud preambulis, mille kohaselt “Eesti rahvad peavad tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise“. Me ei ole seda probleemi endale piisavalt teadvustanud, rääkimata väärilise lahenduse leidmisest. Seepärast kandub see pinge ka “meie“ mõistesse ehk siis ühiskonda ja sealt meie lepingutesse, mis kõige päevakajalisemalt on kehastunud keelatud rajatiste seaduses. Meie tegelikuks kestmiseks on selle pinge konstruktiivne maandamine äärmiselt oluline.

Oleme vaba rahvas. Vaba vähemasti selles mõttes, mis mõttes me ei olnud vabad 20 aastat tagasi. Vahest võtabki vabaduse mõiste kõige paremini kokku selle, kes me täna oleme – vabad Kivirähki, Rakke ja Kenderi mõttes. Vabadusel on kaks otsa: negatiivne ja positiivne ehk siis vabadus millestki ja vabadus millekski. Küsiksin, kas me oleme vabad ka Tammsaare ja Krossi mõttes. Ja kui ei, siis kas me olemegi üldse vabad või üksnes vabaduse vangid? Nagu käest pääsenud õhupallid, mis tõusevad vabana lõputu taeva alla, et sama vabalt olematusse kaduda. Kas pole mitte pinge meie negatiivse ja positiivse vabaduse vahel liiga suureks kasvanud? Selline oht kumab läbi meie ühiskonnast, nagu me seda näeme: Hansapank, Tallink, 500 krooni, kohuke, maadevahetus, aids, Skype, pronkssõdur, “viie rikkaima riigi hulka!”, Lihula, Maali, Euroopa madalaim keskmine eluiga ja Euroopa suurim majanduskasv. Kas see ongi see “meie”, mis peaks kestma? Veel kord põhiseaduse preambulist: “...riiki, mis on pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus.” Meie isiklik edu ja omakasu on vaieldamatult kasvanud ja kasvab edasi ning loomulikult on kasvanud ka meie isiklike edude ja omakasude kogusumma. Aga see kogusumma pole veel ühiskondlik edu ja üldine kasu, mille tagatiseks meie riik on loodud. Peaksime kõvema häälega küsima, kuidas on lood meie ühiskondliku edu ja üldise kasuga, mis ongi tegelikult see tsement, mis liidab meid kokku ja teeb tugevamaks kui lihtne liidetavate summa. On see, mis teeb meist “meie”. Kas “meie” oleme edenenud?

Lepingud vabaduse tuultes

Kuidas on lood meie lepingute ja lepetega ühiseks kestmiseks? Meil on: põhiseadus, Tartu rahuleping, koalitsioonilepe, Euroopa põhiseadusleping, kõrgharidusstrateegia, piirileping, Sakala keskuse hoonestusleping, korterilepped, ühiskondlik lepe ja riigieelarve. Kuhu me oleme nende kokkulepete alusel teel? Küsiksin, kas need on “meie” lepingud, mis on sõlmitud “meie” kestmiseks ja mis kindlustavad ühiseid väärtusi. Lepped, mida sõlmides oleme osaliselt loobunud omakasust sellesama ühiskondliku edu ja üldise kasu nimel. Kas pole juhtunud mitte nii, et vabaduse tuuled on meid sedavõrd räsinud ja laiali pillutanud, et üldisema leppe peale pole olnudki võimalust mõelda? On osalepped, mida mõned meist on pidanud oluliseks ja kujundanud enda näo ja huvide järgi. Kahjuks on vist tõsi ka see, et paljud tunnevad end nendest lepetest väljapoole jäävat. Nad ei taju end nende lepete osalistena ega tunne end seega ka lepetest kohustatuna. Kõik see väljendub kokkuvõtval kujul riigielus osaluse ja valimiskäitumise kaudu ning peagi saame kõik asjade arengust vahekokkuvõtte.

Meie taasiseseisvumisest on möödas 15 aastat ja kuus kuud. Mõtleme end tagasi meie riigi sünni juurde ja sealt 15 aastat ja kuus kuud edasi. On august 1933 – vaikiva ajastu koidik. Mis on sarnane ja mis erinev? Kuidas läks tookord, me teame. Loodetavasti oskame toonasest kogemusest õppida ja lisaks sellele oleme koos maailmaga 74 aasta võrra vanemaks ja targemaks saanud. Maailm meie ümber on aga keerulisemaks muutunud ja püsimajäämine pole meile kingitud ise-enesest ja igaveseks. Selleks on meil vaja eelkõige jõuda palju suuremale selgusele iseendas ja oma sihtides, et siis “kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada oma riiki”.