Lilled pronksist sõdurile
Pronkssõdur väärib küünlaid juba sellepärast, et ta ei luba meil enam põhiprobleemist mööda vaadata, leiab Merle Karusoo.
On tavasid, millest peetakse aegade algusest saadik kinni igal pool maailmas. Rahvas istub tule ääres, ja äkki saabub ootamatu võõras. Mismoodi käitutakse? Tulija tervitab esimesena ja ütleb midagi enese kohta: kes ta on, kust tuleb ja miks lõkke juurde astus.
Eneseesitlus võib olla tõene, võib olla ilmselge vale. Ent alati sõnastatud! Alles seejärel kõnelevad tule ümber istujad, pakkudes istet, jagades leivakääru.
Vaikivat tulnukat ei tohtinud vanadel ebakindlatel aegadel enda sekka lasta! Polnud mingit põhjust arvata, et tal pole kurje kavatsusi.
Sellel reeglil pole erandit. See on tavaõigus, aksioom. Tegelikkus on selle paikapidavust järjepidevalt kinnitanud.
Tutvustamistavast on jäänud tervituse rituaal. Kes ütleb esimesena tere? Alati saabuja! Selle mitte kunagi vaidlustatud tava eiramine on üks olulisemaid tänapäeval kogu maailma painava integratsiooniprobleemi põhjusi.
Need mitte-eestlased, kelle järeltulijad moodustavad Eesti vene kogukonna, pole end kunagi tutvustanud. Nad ei saanud aru või ei tahtnud aru saada, et istusid võõra lõkke äärde.
Tundes tänaste noorte päritolulugusid, võib öelda, et kolmandik neist peab end venelaseks juba kolmandat põlve, kolmandik on erinevate endise NL-i territooriumil veel elavate või juba välja suretatud rahvaste lapselapsed ja kolmandiku juured ulatuvad miskitpidi tagasi meie oma rahva juurde. Nende kodukeeleks on saanud vene keel, sest nende vaarvanemad on kokku saanud väljaspool oma ajaloolist kodumaad ja sellepärast, et see oli NL-i ja on praegu Vene Föderatsiooni ametlik integratsioonipoliitika: vormida ükskeelne ja üksmeelne nõukogude, nüüd vene rahvas.
Tähelepanuväärne on neis päritolulugudes see, et praeguste eestimaalaste rännuteed meie poole algasid territooriumilt, mida me tunneme Gulagi arhipelaagi nime all. Kas vaarvanemad olid poliitilised või kriminaalid, vangid või vangivalvurid, polegi nii tähtis. Vanavanemad olid igatahes juba Suure Isamaasõja kangelased.
Gulagi arhipelaagi ei minda paremat elu otsima. Kuidas alandatute ja solvatute poegadest said Suure Isamaasõja kangelased, seda me teame ka.
Parim seletus on ehk sotsiaalpsühholoogidele tuttav inimkatse Vietnami (või Korea?) sõja päevilt: Ameerika sõdurid pandi limukaid sööma. Üks rühm sõi sellepärast, et neid veendi proovima; teine rühm sellepärast, et neil oli relvatoru meelekohal. Need, kes sõid surmaähvardusel, jäidki limukaid sööma ja tunnistasid need delikatessiks. Muul moel poleks nad suutnud taastada iseenese silmis oma inimväärikust. Enesest lugupidamise kaotust nimetatakse müüdi purunemiseks. Seda on raske, kui mitte võimatu üle elada.
Suure Isamaasõja sangarid olid NL-i pantvangid, see on pantvangi sündroom. Mis tähendab: ohvrid lähevad üle terroristide poolele; vägistatu hakkab vägistajale õigustusi otsima.
Pantvangi sündroomist on räägitud palju. Ma ei tunne uurimusi, mis käsitleksid sellest vabanemise võimalusi. See oleks teistkordne müüdi purunemine.
Meie rahva hulgas on mitmeid, kes võiksid selle kohta tunnistust anda: küüditatud lapsed, kes pidid alguses kohanema näiteks Siberi või Kasahstani võõras keele- ja kultuurikeskkonnas; siis aga siin, Eestimaale tagasi jõudnuna või tooduna. Me oleme vähe rääkinud neist, kelle jaoks tagasitee oli traagiline lahtirebimine sellest, mida oldi juba harjutud pidama koduks. Paljud keeldusid tulemast, paljud põgenesid arhipelaagi tagasi, paljudest said NL-i ohvitserid ja nad suunati elama teistesse liiduvabariikidesse. Nüüdseks on neist saanud venelased. Paljud vajasid ja mõned vajavad praegugi psühhiaatrite abi.
Just niisuguse saatusega oli suur hulk Suure Isamaasõja sõdureid. Milline motivatsioon võiski olla meestel, kelle ukrainlastest, soomlastest, sakslastest vanemad küüditati näiteks Ukrainast, Ingerimaalt, Volgamaalt Siberisse ja kelle perelt olid ära võetud kõik maad ja majad?
Kriminaalkurjategijad olid motiveeritud, nemad said vabalt oma instinkte järgida.
See on Suure Isamaasõja kangelaste lugu. Ja pole vaja kahelda, et nad olid kangelased. Jah, nad tapsid tsiviilelanikke, röövisid, purustasid, vägistasid mehi, naisi, lapsi ja loomi, aga see oli sõda ja sõda ongi niisugune. Sõjas on ainult omad ja võõrad, ja võõraste suhtes ei ole kunagi kehtinud mingidki reeglid, ükskõik mis konventsioone me selle kohta rahuajal sõlmime. Kes tahab sõduri üle kohut mõista, peab enne sõtta saadetama. Sõjas pead sa tulistama esimesena.
Sõda liidab mehi rohkem kui miski muu ja miski muu ei saa enam kunagi nii oluliseks kui see liit. Sest sinu elu on su kaaslase kätes. Ja meest, kelle kätes on su elu, ei kritiseerita. Kes korrakski milleski kahtles, jäi sinnasamasse maad väetama, kus see kahtlus tekkis.
Sõjast enesest sai selle rändrahva identiteet.
Selle valgusel peaks olema arusaadav, miks Vene Föderatsiooni noorteorganisatsiooni Na‰i liikmed identifitseerivad end Suure Isamaasõja komissaridega. Muud enesemääratlust nii suurel ja segipekstud ühiskonnal olla ei saagi. Kõiges muus on nad liiga erinevad ja neid on liiga palju. Identiteet ei ole midagi sellist, mida võib valutult võtta või jätta. Me vajame juuri, et püsida, et mitte tühjusse variseda, et mitte meelemõistust kaotada.
Tuttav väliseestlasest psühhiaater ütles oma patsientide põhiprobleemiks: no foundation!
Meie noorte venelaste juurde tagasi: kuidas neile selgeks tantsida, et meie maa pole nende kodumaa? Siin on nad sündinud, muud kodu pole neil olnud, seda maad nad armastavad, selle maa eest on nad valmis “sada surma surema”. Ärge selles viimases kahelge – nad on kaugelt patriootlikumad kui meie ise. Vanaisad sunniti sõdima, pojad õppisid õigustama, lapselapsed on skisofreenilises olukorras, sest nemad on meie pantvangid. Nad kardavad, et me võtame neilt nende ainsad pidemed: vene keele, tundmatu sõduri ja Eestimaa. Nad löövad käega ja vajuvad põhja, tõmmates meid kaasa, või lahkuvad lääne poole, et pääseda meist ja meie probleemidest. Vene Föderatsiooni nad tagasi ei taha.
Kui meie maal peaks puhkema kodusõda, siis on see Eesti venelaste (kes väljaspool Eestit nimetavad end muide eestlasteks) sõda meie, põliseestlaste vastu. Eestimaa nimel! Mitte Vene Föderatsiooni nimel...
Niimoodi näen olukorda mina, keskmine eestlane, kelle lähisugulaste hulgas on olnud Vene väkke mobiliseerituid, venelaste vastu võidelnuid, ka Velikije Luki all sakslaste poole üle põgenenuid; on metsavendi, on küüditatuid, on meelsusvange, on üle mere läinuid; ja kõigisse neisse surmadesse surnuid, mida tõi kaasa Molotovi-Ribbentropi pakt.
Ütlen “mina” ainult sellepärast, et küllap on sellest “keskmisest eestlasest” ka erandeid.
Samas, eelkõige meie eneste rahvusliku mälu säilitamise nimel, olen ma eestlaste elulugude koguja. Üks meie olulisemaid postulaate on: igal inimesel on õigus oma eluloole. Igaühel. Seega ka igal meie vene või mis tahes rahvusest kogukonna liikmel. Ja selle õiguse ees peaksid taanduma üle meie kõigi peade sõlmitud paktid.
Kui minu isa oleks hukkunud Suures Isamaasõjas, mis sest, et sõtta sunnituna, ja olgu või oma venna käe läbi, süütaksin minagi küünla leinava sõduri jalge ette. Iseasi, kas ma teeksin seda 9. mail. Ja kui te minult selle võimaluse ära võtaksite, tunneksin ma ennast väljatõugatuna. Paariana. Ma tunneksin ennast SÜÜDI, mõistmata, milles seisneb süü.
Asjadest arusaamiseks on mitu tasandit. Võib teada ja mitte aru saada. Võib kuulata kurtide kõrvadega, võib kuulata ka südamega.
Vahetult enne möödunudaastasi 9. mai sündmusi pronkssõduri juures valmistasime Vene Draamateatri noorte näitlejatega ette lavastust “Täna me ei mängi”, mis jutustab nende Eestimaa venelaseks olemise loo. Et nemad saaksid Moskva õpingutelt Tallinna naastes täita ürgset enesetutvustamise rituaali.
Ühe allikana kasutasime kirjandeid aastatest 2002–2003. MHAT-i stuudios pidid nad igal nädalal oma meistritele kirjutama, mida nad kogesid, õppisid, mõtlesid, tundsid.
Ja sealt ma leidsin:
“9. mai – sellist grandioosset pidu polnud ma veel näinud. Tõusin spetsiaalselt vara, et minna Punasele väljakule. Naiivsus! Kogu väljak oli juba kilomeetri kauguselt miilitsate piiramisrõngasse võetud. Sissepääs ainult kutsete alusel.
Paraadi vaadata ei õnnestunud. Aga me ei heitnud meelt ja sõitsime Võidu parki, kus oli samuti tohutu pidu.
Pisarad tulid silma, kui nägin vanakesi ordenitega rinnas. Nende pilgus oli niipalju uhkust, valu, vaikset kurbust.
Möödunud aastal Tallinnas ostsin sel päeval suure sületäie nartsisse ja läksin igavese tule juurde. Meil Tallinnas on see olemas, tõsi küll, ei põle. Ma kinkisin veteranidele lilli, rääkisin nendega, ja pärast laulsime terve päeva koos sõjalaule ja tantsisime. See oli unustamatu päev.”
Kõik. Ei mingit poliitikat. Ja mitte kuidagi ei saanud need noored seda kirjutades teada, et mõne aasta pärast loen neid ridu näiteks mina. Ja mina ei teadnud neid ridu leides, et kuu aega hiljem lahvatab Tallinnas pronkssõduri skandaal.
Pronkssõdur on venelaste jaoks identiteedi sümbol. Kas meil, kes me ise oleme tundnud väljatõugatust, kes me peaksime kõigekülgsemalt tundma olnud ja olevaid aegu ja olusid, kes me ise ei ole priid vennatapu patust, on õigust, arutust ja eelkõige südant seda arvustada? Ainult sellepärast, et nad teevad seda 9. mail?
Aga kui pronksist sõduri ümber saab toimuda selline kokkupõrge, nagu juhtus möödunud aastal, on see meie poliitikute tegemata töö. Kes koostab vene koolide jaoks ajalooõpikuid? Kes atesteerib nende õpetajaid? Kes on andnud aktsepti sellele, et vene kooli õpetaja võib mitte osata eesti keelt? Võib-olla isegi mitte omada Eesti kodakondsust? Kes organiseerib sõduri juurde lasteaiarühmi ja kooliklasse? Kes saadab välja signaale, et meie keele- ja kodakondsusseadust ei maksa tõsiselt võtta? Kes õhutab noori sellest vanast identiteedist kinni hoidma? Me räägime integratsioonist, aga me ei mõista seda. Poliitikud raiskavad raha plakatitele “Palju toredaid inimesi” ja tahavad, et tavakodanik usuks seda, mida nad ise ei usu.
Ma ütlen selle üle: poliitikud ei usu, et kokkusaamine, üksteisemõistmine on üldse võimalik. Nad ei julge sellest rääkida. Nad ei julge tunnistada, et see on algusest peale meie ühiskonna suurim, valusaim ja töörohkeim probleem. Nad ei taha teada, et eelkõige just selle probleemi lahendamist ootab neilt rahvas – nii eestlased kui ka Eesti venelased. Ja see on peaaegu ainus, mida valimisdebattides ei puudutata, sest see on korraga ka võõrtööjõu ja riigipiiri probleem.
See, millest me rääkida ei julge, pole ainult meie spetsiifiline probleem, seda juttu ootab alateadlikult terve Euroopa. Vene Föderatsioon on meile juba ette heitnud, et tahame ajalugu ümber kirjutada, ja hoiatab tagajärgede eest. Tagajärjed ei jää tulemata, selge see, aga ajalugu tulebki uuesti läbi kirjutada. On aeg!
NL võitis Suure Isamaasõja. Jah. Aga Teist maailmasõda nad ei võitnud ja fa‰ismi – mida iganes see ei tähendaks – ei hävitanud nemad. Meie ju teame, et sõja tulemuse otsustas teise rinde avamine; et liitlased lasksid vaenupooltel teadlikult verest tühjaks joosta ja et parim hinnang sellele liitlusele üldse on kohe järgnenud külm sõda, kus kõik nn liitlased rivistusid teisele poole rindejoont NL-i vastu.
Euroopa on juba korrigeerinud Teise maailmasõja järgseid riigipiire. Nii või teisiti on see vigade parandus. Nüüd oleks aeg rääkida natsionaalsotsialismist ja neist sakslastest, kes on kaotanud õiguse oma eluloole. Mis see kõik siis õieti oli ja mis elu elab praegu koos pesuveega välja visatud laps?
Pronkssõdur väärib küünlaid juba sellepärast, et ta ei luba meil enam põhiprobleemist mööda vaadata.
Ja mul on selle üle hea meel! Me ei pääse lahendustele lähemale, kui me ei lakka poliitikat käsitlemast turakamänguna, kus iga erakond püüab teist üle trumbata, nautides oskust kaarte varrukasse peita ja tehes pärast iga partiid äsjastele vastastele neilt endilt sohimänguga virutatud raha eest lahedalt välja.
Lõpetuseks: kui kellelgi tekib küsimus, kuidas Vene Föderatsiooni noorsugu julgeb sekkuda sõna ja teoga meie riigi siseasjadesse, ütlen ma vastuseks: avalikustage Putini-Schröderi pakti salaprotokollid! Seekord on need küll kindlasti suusõnalised...
