Kelle oma on Eesti riik, kui ta on rahva oma?
Lühike vastus pealkirjas sõnastatud küsimusele oleks: Eesti riik on meie kõigi oma. Pikema vastuse puhul tuleb aga täpsustada, kes see “meie” on. Minu artikkel keskendubki “meie” kategooria konstrueerimisele Eesti riikluse subjekti määratlemisel, sellega seotud üha võimenduva konflikti potentsiaalile ning klassikalisele küsimusele: mida teha?
Teatud kahemõttelisus Eesti riikluse subjekti määratlemisel sisaldub juba meie põhiseaduse esimestes ridades, kus on öeldud, et see riik on loodud Eesti rahva enesemääramisõiguse alusel ning peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade. Rahvas ja rahvus on eri tasandi mõisted, esimene viitab poliitilisele, teine aga etnilisele ühendusele. Esimese ideoloogiaks on poliitiline, teise ideoloogiaks etniline rahvusriiklus.
Vastuolu, millele ettekanne keskendub, seisnebki selles, et Eesti seadustes on demokraatlikule riigile kohaselt lähtutud poliitiliselt määratletud riikluse subjektist ehk kodanikust, kuid ühiskondlikus teadvuses konstrueeritakse see pigem rahvustunnuse kaudu, s.t Eesti riiki peetakse ainult eestlaste omaks.
Tegemist on hoiakuga, millel on väga pikk ajalugu ja mis mõjutab oluliselt ka praegust Eesti poliitikat. Samas ei tulene see hoiak mitte eesti identiteedi sisemisest algupärast, vaid on sotsiaalselt konstrueeritud. Järelikult ei tule selle arutamisel keskenduda niivõrd identiteedile endale, kuivõrd ühiskonna probleemidele, mis meie hoiakuid ja väärtusi kujundavad.
Laiem taust
Kõigepealt asetame Eesti asjad laiemasse taustsüsteemi, sest nimetatud vastuolu on päevakorral mitte ainult meil, vaid kõikjal Euroopas, kus on märkimisväärsel hulgal vähemusgruppide esindajaid ja immigrante. Tänapäevast postmoderniseeruvat maailma iseloomustab varasemaga võrreldes oluliselt suurem migratsioon ja inimeste mobiilsus, mille tagajärjel on enamik traditsioonilisi rahvusriike muutunud mitmekultuurilisteks. See on tekitanud teatud vastuolusid rahvusriikide senise toimimise ning nende uue sotsiaalse struktuuri ja arenguvajaduste vahel.
Algselt sõnastati rahvusriikluse ja sellega seotud demokraatia põhimõtted suhteliselt homogeense ühiskonna jaoks, millele viitavad muu hulgas demokraatia teooria klassikute tekstid. Näiteks John Stuart Mill on öelnud, et “demokraatia toimimine riigis, kus elavad eri rahvused, on peaaegu võimatu”. Kuna praeguseks on meil tegemist mitmekultuuriliste ühiskondadega, siis tuleb mõelda ka institutsioonide uuendamise peale.
Võib öelda, et just see ongi viimaste aastakümnete poliitikateooria keskne vaidlusteema, mille väljenduseks on nii arutelud grupiõiguste võimalikkuse üle liberaalses ühiskonnas kui ka rahvusluse rolli üle tänapäeva maailmas üldse. Klassikalise moderniseerumise teooria pooldajad peavad rahvuslust anakronismiks ja soovitavad selle üldse kõrvale heita. Teiselt poolt räägitakse aga hoopis rahvusluse rehabiliteerimise vajadusest. Näiteks juhtiv rahvuslusteoreetik Anthony D. Smith leiab, et tegelikult ei ole meil üleilmastumisele vaatamata rahvusriigile alternatiivi, sest ükski teine institutsioon ei suuda sama edukalt täita neid ülivajalikke funktsioone, mida täidab rahvusriik.
Teine tänapäevaste rahvusriikide senist toimimist mõjutav vastuolu seostub globaliseeruva majanduse ja identiteedi arenguloogikate lahknemisega. Üleilmne majanduskonkurents sunnib ühiskondi üha enam ratsionaliseeruma ja ühtlustuma, mis ei väljendu üksnes sarnaste tehnoloogiate kasutamises, vaid ka kogu maailma kultuuritarbimise nivelleerumises. Samas eeldab identiteet juba definitsiooni kohaselt pigem vastandumist ja erinevuste rõhutamist. Nimetatud vastuolu väljenduseks on nn vastupanuidentiteedi plahvatuslik levik viimastel aastakümnetel, kui kasutada Manuel Castellsi terminit.
Seega võib tõdeda, et ühiskonna toimimine muutub kõikjal kiiresti ja me elame üleminekuperioodil, mil mitmeid seniseid riigi funktsioone asendab turg, traditsioone (post)modernsus ning lokaalset globaalne. See toob paratamatult kaasa ka teatud ebamäärasuse ja kahemõttelisuse rahvusriikluse mõtestamisel, mis väljendub kõikjal, kaasa arvatud Eestis.
“Meie” konstrueerimine
Eesti avalikus ruumis
“Meie” konstrueerimise analüüsiks saab kasutada sotsioloogilisi mõisteid grupp ja kategooria. Grupp kujutab endast inimrühma, mille aluseks on tema enda sisemine enesemääratlus – näiteks on grupiks eestlased, kes end ise nii määratlevad. Kategooria aga on kellegi teise poolt määratletud inimrühm – näiteks riik kategoriseerib oma elanikkonda kodanikeks ja mittekodanikeks. Seda läheb vaja riigi tegevuste hõlbustamiseks, sest eri kategooriatel on suhetes riigiga erinevad õigused ja kohustused. Oluline on aga tähele panna, et väline kategoriseerimine mõjutab ka grupi sisemist enesemääratlust. Ja vastupidi, grupi enesemääratlus mõjutab tema kategoriseerimist väljastpoolt. Sellise vastastikuse mõju analüüs on vajalik ka Eesti rahvussuhete dünaamika mõistmiseks.
Mis grupid ja kategooriad Eesti ühiskondlikus teadvuses eksisteerivad, s.t kuidas määratlevad end vähemused ise ja kuidas määratlevad neid eestlased? Tabelis 1 on toodud “Integratsiooni monitooringu 2005“ andmed selle kohta, kuidas suhtuvad Eesti inimesed mitte-eestlaste võimuteostamisele kaasamisse, s.t milline võiks olla nende osakaal poliitikas, jõustruktuurides ja riigiettevõtete juhtkonnas. Need andmed annavad võimaluse analüüsida poliitilise “meie” konstrueerimist, kui eeldada, et “meie“ hulka kuuluvaks peetakse neid, keda usaldatakse ametikohtadele, mille kaudu teostatakse avalikku võimu.
Tabel 1. Respondentide tüübid suhtumise
alusel mitte-eestlaste võimul osalemisse (%)
Tabelist 1 selgub, et umbes pooled eestlased suhtuvad mitte-eestlaste riigikogus osalemisse tõrjuvalt, leides, et mitte-eestlased ei peaks sinna üldse kuuluma või neid võiks seal olla ainult kuni kümnendik liikmete üldarvust. Kaasava hoiaku kandjaid on natuke üle kolmandikku, nende arvates ei peaks mitte-eestlaste arv riigikogus sõltuma nende proportsioonist elanikkonnas või neid võiks seal olla neljandik või enam. Seega on mitte-eestlased suure osa eestlaste jaoks riikluse subjektsuse mõttes “nemad”, keda ei saa usaldada olulistele ametikohtadele. Tegemist on vaid ühe näitega, kuid see peegeldab eestlaste enesekesksust tervikuna.
Välistava hoiaku aluseks on Eesti traagiline ajalugu ning paljude inimeste isiklik valus elukogemus. Eriti oluline on Eesti rahvusriikluse taastamisel kogetu, kui 1991. aasta iseseisvusreferendumil pooldas Eesti riiklikku iseseisvust kõigest neljandik mitte-eestlasi. Selle neljandiku toetus oli veretuks iseseisvumiseks küll väga oluline, kuid ülejäänud suure enamiku vastuseis või ükskõiksus tekitas eksistentsiaalset hirmu. Kindlasti ei saa välistavate hoiakute seletamisel mööda vaadata ka Venemaa regulaarsetest sõnalistest Eesti-vastastest rünnakutest, mis taastoodavad siinseid rahvuspingeid.
Eestlaste hirmuidentiteet pärineb küll minevikust, kuid mõjutab ka olevikku ja eriti tulevikku. Tuleb arvestada, et põhirahvuse välistav hoiak tekitab vähemustes paratamatult vastureaktsiooni, seda tajutakse põhjendamatu diskrimineerimise ja enesekeskse rahvuslusena. Üldnormiks kujunenud välistamine paneb mitte-eestlased olukorda, kus nad tajuvad end teise sordi inimestena. Sellistes situatsioonides arenebki välja vastupanuidentiteet, millest rääkis Manuel Castells ja mida väljendab sisegrupi kõikvõimalike erinevuste rõhutamine välisgrupiga võrreldes.
Meie uuringud näitavadki mitte-eestlaste vastupanuidentiteedi järkjärgulist tugevnemist viimastel aastatel. Siin saab peatuda vaid ühel näitel, kuid jällegi peegeldab see ka üldist tendentsi. Tabelis 2 on toodud võrdlevalt 2002. ja 2005. aasta integratsiooni seirete andmed mitte-eestlaste hoiakutest Eesti 1940. aasta sündmuste suhtes. Andmed näitavad, et nende osa, kes räägivad Eesti vabatahtlikust liitumisest NL-iga on viimastel aastatel märkimisväärselt suurenenud – kui 2002. aastal oli selliseid inimesi 43%, siis 2005. aastal juba 56%. Seda arengut on kinnitanud ka teised uuringud.
Tabel 2. Kas 1940. aastal Eesti okupeeriti või liitus NL-iga vabatahtlikult? (%)
Ühelt poolt võib tunduda, et need tulemused on ebaloogilised, sest võiks ju eeldada, et mida aeg edasi, seda enam mõjutab ühtne riiklik kooliharidus ja sarnane elukeskkond ka inimeste hoiakuid. Kuid ebaloogilisust seletab vastupanuidentiteedi tugevnemine. Uuringud kinnitavad, et mitte-eestlastel on üha suurem vajadus vastanduda mitte ainult Eesti riigi ajalookäsitlusele, vaid isegi sellele osale riigi tegevusest, mis on suunatud otseselt nende enda olukorra parandamisele. Nii on näiteks terminist “integratsioon” saanud pigem sõimusõna, selle kohta on käibel isegi omaette väljend – opjat integrirujut.
Oluline on märgata, et vastupanuidentiteet ei väljendu ainult inimeste hoiakutes, vaid ka sotsiaalses käitumises. Kuidas näiteks seletada fakti, et kõigis hälbekäitumise vormides on mitte-eestlased võrreldes eestlastega tugevalt rohkem esindatud? Kas see tuleneb nende mingitest algupärastest geneetilistest omadustest või on sotsiaalne nähtus? Üks seletus on destruktiivses vastupanuidentiteedis, mida migratsioonialases kirjanduses on tähistatud ka terminiga downward assimilation – mitte-eestlaste suur alaesindatus Eesti riigi juhtimisega seotud asutustes on otseselt seotud nende massiivse üleesindatusega kõikvõimalikes paranduslikku tüüpi asutustes.
Kirjeldatud vastastikuse mõju ahelale tuleb lisada veel üks lüli. Nimelt näitavad integratsiooni seirete andmed ka seda, et viimastel aastatel kasvab eestlaste häiritus mitte-eestlaste erineva mõtte- ja elulaadi suhtes ning suureneb sotsiaalne distants eestlaste ja venelaste vahel. Kui 2002. aastal oli eestlaste osakaal, keda häiris venelaste teistsugune käitumine ja elulaad, 46%, siis 2005. aastal juba 59%. Analüüs näitab, et häirituid on rohkem kõige nooremate seas, kelle suhtlemiskogemus teise rahvuse esindajatega on väiksem, ning piirkondades, kus puudub otsene kokkupuude mitte-eestlastega. See kinnitab, et tegemist on puhtalt negatiivsete stereotüüpide pinnal toimuva suhete tervavnemisega.
Tabel 3. Venelaste teistsugusest käitumisest ja elulaadist häiritud eestlaste osakaal vanuse lõikes (%)
Mida kirjeldatud suhteahel meile ütleb? Kõigepealt seda, et sotsiaalne kategoriseerimine ei ole lihtsalt tunnetuslik tegevus, mis aitab maailmast aru saada, vaid see mõjutab ka ühiskonda ja poliitikat. Toodud andmed kinnitavad, et Eesti rahvussuhetes on tekkinud vastastikune negatiivsete stereotüüpide võimendumise spiraal, mille alguspunktiks on vähemusgruppide tõrjumine avalikus ruumis. See tekitab neis vastupanuidentiteeti, mis omakorda taastoodab eestlaste veelgi suuremat rahvuslikku tõrjumist. Tulemuseks on mittekavatsetud tagajärjed ja konflikti potentsiaal, mis halbade juhuste kokkusattumisel võib viia ka sotsiaalse plahvatuseni.
Vastupanuidentiteet väljendub kõige ohtlikumalt pronkssõduriga seoses. Asi on selles, et kriisiolukordades tugevnevad just kogukondlikud identiteedimehhanismid. Eesti seadusandja ettevalmistused pronkssõduri äraviimiseks on tekitanud mitte-eestlastes kriisi, mis ühendab neid samamoodi, nagu eestlasi ühendas omal ajal laulev revolutsioon. Juba praegu võib väita, et mitte-eestlased kui sotsiaalne grupp ei ole enam see, mis ta oli viis aastat tagasi. Ta on leidnud Eesti ühiskonnas uue ühendava aluse mitte ainult oma kohalolu, vaid ka huvide väljendamiseks. Mida suurem saab olema riigi surve monumendi teisaldamiseks, seda meeleheitlikumaks muutub nende vastupanuidentiteet.
Me ei tea täpselt, kuidas pronkssõduri kriis tekkis. Kuid me teame, et Eesti poliitikud on lasknud end nurka mängida. Ükskõik mida praeguses olukorras ka ette ei võetaks, ikka tajuvad kas eestlased või mitte-eestlased riigi tegevust otsese ründena oma kollektiivse identiteedi alustalade vastu ning hakkavad seda raevukalt kaitsma.
Mida teha?
Võimalike lahendusteede arutamisel lähtun ma sotsioloogia klassiku Robert Parki väljendatud mõttest, et eelarvamused ei tulene mitte inimeste halbadest instinktidest, vaid on sotsiaalselt konstrueeritud, s.t tulenevad ühiskonna laiematest protsessidest. Ka eespool kirjeldatud arengud ei ole ainult kellegi rumaluse või pahatahtlikkuse tagajärg, vaid tulenevad ka ühiskonna arengumudelist.
Eesti arengu tuumaks 1990-ndatel oli enda lahtirebimine nõukogulikust minevikust ja selle üheks osaks sai rahvusriigi taastamine. Iseseisvumisjärgse aja poliitiliste jõudude vahekorras kujunes selle ülesande lahendamise meetodiks mitte-eestlaste eemaldamine üleriigilisest poliitikast. Näiteks koosnes esimene riigikogu eranditult eestlastest. Mitte-eestlased jäid ajaloo hammasrataste vahele: see, mis nendega toimus, ei olnud suures osas nende endi süü, kuid paljuski paratamatu.
Praeguseks on sellest möödunud 15 aastat, rahvusriik on taastatud. Samas on meil endiselt üle saja tuhande mittekodaniku ning me oleme hakanud uskuma, et see ongi normaalne, et mitte-eestlased kui grupp on avalikus sfääris marginaalne. Seega, Eestis on vormiliselt demokraatia institutsioonid küll olemas, kuid üleminek kaasavale demo-kraatiale ja sotsiaalselt jätkusuutliku ühiskonna mudelile on alles pooleli. See üleminek ongi Eesti rahvusriikluse arengu praeguse arenguetapi võtme-küsimus.
Samas tuleb näha, et nimetatud üleminek ei puuduta ainult rahvussuhteid, vaid ühiskonnasuhteid tervikuna. Eesti ühiskonda võib kategoriseerida paljudel eri tasanditel – mitte ainult eestlased/mitte-eestlased, vaid ka jõukad/mittejõukad, mehed/mittemehed, Tallinn/mitte-Tallinn, parteilased-mitteparteilased jne. Tegemist on küll väga erinevate suhetega, kuid neil kõigil on ka üks ühisjoon: sotsiaalse hierarhia tugevam pool kasutab oma eelisseisundit ära ressursside suunamisel ning kategoriseerib endast erinevad rühmad põhimõttel “ise oled süüdi”. Sellist tegevust võib hinnata kolmel eri tasandil. Ühiskonnateooria seisukohalt on tegemist elementaarse põhjuse ja tagajärje segi-ajamisega: vaesed on ise süüdi, et on vaesed, naised on ise süüdi, et on tööturul kehvemas olukorras, mitte-eestlased on ise süüdi, et on avalikus ruumis tõrjutud jne. Moraaliteooria seisukohalt on tegemist Immanuel Kanti kategoorilise imperatiivi ebaeetilise rikkumisega: teisele poolele tehakse seda, mida ei tahetaks endale, kui peaks sotsiaalses hierarhias ise samale positsioonile satutama. Poliitikateooria seisukohalt on tegemist ahne võimu-strateegiaga ühiskondliku koguprodukti ümberjaotamisel: kõigepealt süüakse tühjaks väikese Peetri leivakott ja siis sööb igaüks enda oma.
Seega, kui asetada eestlaste hoiakud laiemasse sotsiaalsesse konteksti, jõuame ehmatavate järeldusteni. Võiks küsida: mille poolest erineb hoiak, mille kohaselt peaksid riigikogusse kuuluma ainult eestlased, hoiakust, et sinna peaksid kuuluma ainult rikkad valged mehed? Sisulist erinevust siin tegelikult ei ole. Rahvussuhetes toimuv marginaliseerimine on lihtsalt üks, kuigi äärmuslik näide laiemast kogu ühiskonda iseloomustavast nähtusest. Mitte-eestlased on andnud meile peegli, mis võimaldab meil paremini näha iseennast.
Sellest peeglist vaatab meile vastu Eesti rahvuslike huvide põhiküsimus: kelle oma on Eesti riik, kui ta on rahva oma? On kaks võimalikku vastamisloogikat. Ühte näeme käimasolevas riigikogu valimiskampaanias, kus parteid üritavad üksteist üle trumbata meeldivate asjade ärategemises ja vastastele ärapanemises. Parteide tegevus on turuloogika seisukohalt vägagi ratsionaalne: tuleb leida oma tarbijagrupp, teha kindlaks tema eelistused ning anda teada, et need ongi partei eesmärgid tulevasel valitsemisperioodil. Seega, Eesti valimised on muutunud turuks, kus maksevahendiks on hääled ja eesmärgiks kasum. Kahjuks jääb parteidel kahe silma vahele, et valimised on siiski rahvuslike huvide sõnastamise aeg ning et turg ei ole selle tegemiseks parim koht ega meetod.
Kas Eesti rahvuslikuks huviks on jõuda Euroopa viie kõige “vaprama ja ilusama“ sekka, nagu ühe partei turundusosakond on Kaval-Antsu moel välja nuputanud, või hoopis ühiskonnas uue meie-tunde leidmine, et kõik peaksid Eesti riiki enda koduks? Seega, kas Eesti rahvuslike huvide sõnastamisel tuleks lähtuda seebiooperi loogikast või millestki tõsisemast?
Kas saavutada oma grupi eesmärgid teise poole marginaliseerimise arvel või lähtuda põhimõttest, et tunnustades teist rikastame me ka iseennast? Seega, kas lähtuda ainult ühe sotsiaalse grupi või ühiskonna kui terviku edenemise loogikast?
Need on küsimused, mille üle peaksime mõtlema, kui arutame, kelle oma on Eesti riik, kui ta on rahva oma.
