Rahvusuhkusest Eestis
Moodsa riigi masinavärgi kaks peamist hammasratast on liberaaldemokraatia ning turumajandus. Lihtsustatud käsitluses paneb need mõlemad toimima ratsionaalne individualistlik käitumine. Poliitikas taotletakse indiviidi huvide realiseerimist, majanduses materiaalset hüveolu. Süsteem toimib vastastikusel ning võrdsel põhimõttel. Tegelikkuses on selge, et stabiilne demokraatlik riik ei saa rajaneda ainuüksi sellistel käitumisprintsiipidel. Riik vajab kodanike arusaamist oma kokkukuuluvusest ning nende valmisolekut tõusta kõrgemale omahuvist. Kõige ilmsem on see muidugi sõjaolukorras, kus riik vajab inimesi, kes oleksid valmis tema kaitseks oma eluga riskima. Ent suutlikkus omahuvist kõrgemale tõusta on oluline ka riigivalitsemises, inimeste omavahelises suhtluses või isegi majanduse toimimises, sest seadused ei ulatu kõikjale ning omahuvil on alati kasulikum seadusi väänata kui nende vaimu tabada. Omahuvi peavad kindlasti tasakaalustama eetilised printsiibid, ent ka psühholoogilised hoiakud, mis mõjuvad omahuvile vastassuunas – näiteks au või hoolivus.
Kas ka rahvuslus või rahvusuhkus võiks olla selliseks hoiakuks? Suhtumine rahvuslusse on maailmas väga erinev. Teise maailmasõja järel domineeris Lääne-Euroopas ning Ameerikas arvamus, et igasugune rahvuslus on kurjast. Rahvuslus tundus olevat liiga enesekeskne ning juhitamatu hoiak, et täita omahuvi positiivselt tasakaalustavat rolli. Seepärast loodeti, et rahvustunne sureb välja, sest see on vastuolus liberalismile ja turumajandusele omase individualismi ning universalismiga. Viimase 15 aasta jooksul on siiski saanud selgeks, et sellist asja ei ole niipea oodata. Enam ehk kõikjal – eriti lääneriikides – rahvuslust ei teadvustata, aga inimeste mõtlemist ning tegutsemist juhib see sellegipoolest. Poliitiline retoorika, meedia ja kooliõpetus taastoodavad päev-päevalt kodanike rahvusriiklikku identiteeti, kasutades samu ajaloolisi sümboleid ja keelendeid nagu “meie” või “siin”. Veel enam, muutumas on ka suhtumine sellesse – mõnedki teoreetikud on hakanud tunnistama rahvusluse positiivset rolli ning seda eriti demokraatia alalhoidmisel.
Võimalik, et osa vaidlusest tuleneb sellest, et pole selge, millist rahvusluse ideoloogiat õieti silmas peetakse ning mida rahvusuhkuse all mõistetakse. Samuti on tõenäoline, et positiivne ning negatiivne rahvuslus ei ole mitte vastandid, vaid ühe ja sama nähtuse erinevad tagajärjed või avaldusvormid. Samas on ehk siiski võimalik täpsustada, milliselt rahvusuhkuselt ning millistel tingimustel on võimalik loota positiivseid tulemusi.
Allpool vaatlen rahvusluse kui tasakaalustava poliitilise hoiaku küsimust Eesti kontekstis. Üha sagedamini on Eestis hakatud kurtma, et siin valitseb negatiivne suhtumine oma riiki. Inimesed ei näe, mis võiks poliitikuid ja ametnikke motiveerida käituma mitte era- või kildkonna-, vaid ühishuvides. Samas säilis ju ilmselgelt rahvuslik mõtlemine Eestis isegi Nõukogude okupatsiooni tingimustes. Just selline mõtlemine võimaldas vaimset vastupanu võõrvõimule ning tegi võimalikuks Eesti taasiseseisvumise. Miks ei ole me näinud sellel mõtlemisel ulatuslikumaid tulemusi ka omariikluse tingimustes? Kuidas võrrelda Lääne-Euroopa ning Eesti rahvustunnet ning selle suhet riigiga? Millist rahvuslust Eesti õieti vajaks ning kas siin on selle kujunemiseks eeldusi?
Eesti kultuurrahvusluse suhtumine riiki
Eesti rahvuslust saab põhiolemuselt iseloomustada kui Johann Gottfried Herderi ideedest pärinevat kultuurilist rahvuslust, mis seostab rahvuse keele ja kultuuriga ning rõhutab selle seesmist ühtsust. Herder jõudis rahvusluse ideeni, vastandades selle 18. sajandi liberalismi individualistlikule põhivoolule. Tema eesmärgiks oli näidata inimese loomu- ja algupärast ühiskondlikkust. Viimati mainitut tuli rangelt eristada kunstlikust ühiskondlikkusest, mille kõige selgem näide oli riigile suunatud patriotism, mis elavnes eriti sõdade puhul. Herderi jaoks oli selline patriotism ning poliitiline rahvusuhkus vaid pseudoühiskondlikkus, mis toetab õhukesele pinnale ning läheb vastuollu teiste rahvuste eluõigusega. Herderi kultuurrahvuslus vastandus seega mitte ainult “turumoraalile”, vaid ka riiklikule rahvusuhkusele. Riigi poolt tekitatud kunstliku ühtsuse asemel pidid inimesed tajuma oma loomupärast kokkukuuluvust keeles ja kultuuris. Herder lootis, et selline kokkukuuluvus muudab lõpuks riigi üleliigseks.
Herderi järgijad 19. sajandil loobusid sellest ideest, ent rõhutasid, kuivõrd oluline on muuta riigipiire vastavalt rahvuspiiridele. Kultuurrahvuslikku eneseteadvust toidab ajalooline mälu, mille keskne teema on kultuurilise rahvuse vastupanu võõrale ning võitlus oma olemusliku või ka otseselt eksistentsiaalse püsimajäämise eest. Riik (ja poliitika) peab olema rahvuse teenistuses, võimaldades rahvusel elada oma loomupärast kultuurilist elu. Seetõttu näeb rahvuslus ette püüdlust oma riigi poole. Unistati, et üherahvuseliste riikide sees valitseb sügav koosmeel ning nende vahel sõbralik koostöö. Ei ole raske taibata, kui hästi sobis selline ideoloogia hiljem riigita rahvastele nagu eestlased.
Kuidas korraldada riigi ja indiviidi vahelist suhet “oma riigis”, jääb aga kultuurrahvusluses segaseks. Kultuurrahvuslusel ei ole kindlat seost poliitiliste väärtustega. Seda saab siduda liberaaldemokraatlike väärtustega, ent liberaalne õiguste- ning omahuvipoliitika jääb pingelisse suhtesse tõelise kokkukuuluvuse ideaaliga, mida kultuurrahvuslus kultiveerib. Seega ei ole ka selge, kuidas indiviid või kodanik peaks täpselt riiki teenima. Sellisele järeldusele jõuti Eesti rahvuslust vaadeldes näiteks ka sõdadevahelises Eesti Vabariigis. Nii väitis Eesti esimene läänes koolitust saanud sotsioloog, Jaan Tõnissoni poeg Ilmar Tõnisson 1932. a esimesele iseseisvuse aastakümnele tagasi vaadates: “Ei osatud ilmavaateliselt orienteeruda rahvusriiki asetatuna. Sest kuigi meie rahvuslus oli teinud läbi tõsise arengu … oli ta siiski ehitatud opositsioonimeeleolule riigi vastu.”
Kuigi kultuurrahvusluse ideoloogia on Eesti avalikus retoorikas praegu palju vähem esiplaanil kui enne sõda, kohtame igapäevast rahvuslust ja meie-tunnet tegelikult igal sammul ka praeguses ühiskondlikus, poliitilises ja isegi (rahvus)teaduslikus mõtlemises. “Meie” mõtleme ja räägime “meist” “meile” – ka siinses essees. Mõistagi on vaieldav, kes Eestis täpselt moodustavad “meie”. Kuna meid huvitab aga praegusel juhul rahvusluse seesmine väärtuspalett, peame selle keerulise küsimuse kõrvale jätma. Meid huvitab, kas Ilmar Tõnissoni “diagnoos” kehtib ka tänapäeval. Eelnevast arutlusest kultuurrahvusluse seesmise loogika üle näib tulenevat, et kehtib küll. Okupatsiooniajal me põlgasime riiki, mis polnud “oma”. Praegu oleme olukorras, kus me samastame end oma riigiga, ent tunneme kultuurrahvuslastena selle konkreetse sisu suhtes ebamugavust ning nõutust. Ka viimasel ajal moodi läinud küsimus “kas me sellist Eestit tahtsimegi?” näib osutavat just sellele. Me arutleme oma riigi olukorra üle, ent tõstame käed üles: see ei ole see, millest unistasime. Tundub, nagu poleks selgust isegi selles, millest me siis õieti unistasime.
Kodanikurahvuslus ja liberaaldemokraatlik rahvusuhkus
Missugune siis peaks olema rahvuslus, mis suudab ja tahab riiki toetada? See oleks ilmselt selline rahvuslus, milles kodanikud samastavad end oma riigiga. Põhimõtteliselt saame siin esile tuua kaks äärmust. Kui samastumine toimub ainult sellepärast, et see on minu (kultuurilise) rahvuse riik, siis pole see rahvuslus midagi muud kui pime lojaalsus või uhkus. Mitmes paljurahvuselises impeeriumis on valitsevad kultuurrahvused jõudnud just sellise ideoloogiani, kaaperdades seejuures Herderi ideed. Ent enda samastamist oma riigiga võib siduda ka indiviidikesksete ning (vähemalt taotluse poolest) universaalsete poliitiliste väärtustega. Peamine selline poliitiline väärtus on vabadus. Säärasel juhul käsitlevad kodanikud oma kogukonda kui võrdsete vabade inimeste kogukonda. Loomupärase kokkukuuluvuse asemel seisab esiplaanil vabatahtlik koondumine vabaduse ning rahva suveräänsuse printsiibi taha. Tegelikkuses on muidugi sama oluline ka samastumine juba olemas-oleva riigi või selle kaudu defineeritud kodanikurahvusega, sest vabaduse realiseerumist on võimalik taotleda siiski vaid ühe kindla riigi piires.
Vanim ning mõjukaim vabaduse-patriotismi ideoloogia on vabariiklik patriotism, mille juured on antiikajas. Vabariikliku patriotismi retoorika sisendab armastust oma vabariigi vastu – mitte ainult sellepärast, et see on oma, vaid ka seetõttu, et see on vaba. “Oma” on selline vabariik, milles ollakse sündinud või mille ajalooga end samastatakse. “Vaba” on selline riik, milles on vabadust garanteerivad seadused ning institutsioonid. Vabadust ei tõlgendata mitte ainult kui kollektiivi õigust end ise – vabariigina – valitseda, vaid ka kui seaduste valitsemist. See tähendab arusaama, et kõik on seaduste ees võrdsed ning kellelgi ei tule enda suhtes karta teise üksikisiku või kildkonna omavoli (kollektiivi kui terviku omavoliga jäävad asjad segaseks). Tänu sellisele armastusele võib kodanikelt loota seaduskuulekust ka olukordades, kus vahelejäämist pole karta või kus inimene peab oma vabariigi nimel võtma suuri riske (ennekõike siis sõda või vastupanu türannile). Kuna riiki ei kehasta ametikandjad ega poliitikud, vaid seadused ja institutsioonid, siis võib vabariigiarmastus selles ideoloogias suhtuda ka kriitiliselt ametikandjatesse või valitsusse ning selle poliitikasse – veelgi enam, see isegi õhutab valvsust selle suhtes, kas vabariiki valitsetakse tema tõelises vaimus.
Vabariikliku patriotismi retoorika muutus poliitiliseks relvaks varauusajal – sellele toetuti Itaalia linnriikides, Madalmaade vabariigis, Inglise kodusõjas ning Prantsuse ja Ameerika revolutsioonis. 18.–19. sajandil põimus see liberaalse, indiviidi õiguste ideega, mille tulemusel moodustus paljuski vastuoluline ning eri maades erikujuline süntees liberalismist ning vabariiklusest – liberaaldemokraatlik ideoloogia. Vabariikluses segaseks jäänud kollektiivi ja indiviidi suhe lahenes nõnda, et paika pandi need indiviidi õigused, millesse kollektiiv (riik) ei tohtinud sekkuda. Samas ei kadunud vabariiklik idee seaduste valitsemisest ning sellest, et seda saab tagada vaid kodanike aktiivsel poliitilisel osalusel.
Sellel sünteesil on kodanikuideoloogiana oma emotsionaalsed ning poliitilised tagajärjed, mida saab kirjeldada kõige paremini rahvusuhkuse mõiste kaudu. Uhkust tuntakse alati millegi heaks või väärtuslikuks peetava üle, millega ennast indiviidi või kollektiivi liikmena seostatakse. Nii näiteks oleks kitsalt kultuurrahvuslik uhkus peaaegu täielikult partikulaarne, tähistades etnilis-kultuurilise rahvuse liikmete teadmist oma rahvuskultuuri eripärasest ning kordumatust väärtusest. Liberaaldemokraatlik uhkus seostab aga oma rahvuse universaalsete poliitiliste väärtustega. Ent ka vabadust kui peamist väärtust garanteerival riigil on omakorda veel kindel partikulaarne ajalooline identiteet, nõnda et vabadusuhkuse varjus hiilivad sisse ka muud väärtused (nagu majanduslik võimsus või kultuurisaavutused). Viimaseid on omakorda kõiki võimalik võrrelda teiste rahvuste omadega. Selgeim näide on 18. sajandi Briti rahvusuhkus. Koloniaalimpeeriumi laiendades toetus Suurbritannia oma kodanike järjest tugevnevale uhkusele oma erilise poliitilise vabaduse, majandusliku edukuse ning sõjalise võimsuse üle. Tänapäeval kujutleb end olevat samasuguses rollis “esidemokraatia” ning “inimkonna eestkõneleja” Ameerika Ühendriigid.
Kuigi liberaaldemokraatlikul rahvusuhkusel on rahvusvahelistes suhetes vägagi kaheldavad tagajärjed, tuleb tunnistada selle positiivset riigisisest dimensiooni. Kuni me ei näe riigile tõsiseltvõetavat alternatiivi, kuni vabadust on võimalik realiseerida vaid riigi kaudu, seni ei tohiks me seda dimensiooni alahinnata. Nimelt motiveerib see inimesi käituma kodanikuna ning seisma vabaduse eest oma riigis. Vabadus on abstraktne idee ning sellest üksi ei piisa, et omahuvi üle trumbata. Universalistlik rahvusuhkus toetub kujutlusele oma rahvuse ajaloolisest kutsumusest. Selle põhisümbolid on poliitilist laadi ning kollektiivses mälus on aukohal inimesed, kes on vapralt võidelnud kindlate poliitiliste väärtuste – vabariigi, konstitutsiooni või inimõiguste – eest. Nende inimeste mälestusele viidatakse endiselt avalikus retoorikas sageli ning kutsutakse oma kaasaegseid käituma nende vääriliselt. Kodanikud ei tunne seega seost üksnes oma kaasajaga, vaid ka minevikuga ning võivad sellest ammutada tuge, astumaks välja oma väärtuste eest.
Tuleb ka osutada, et liberaaldemokraatlikus rahvusuhkuses ei ole õige näha altruismi. Nimelt aktiveerib see inimest nõnda, et inimene ise ei taju oma käitumist mitte kui ohvrimeelset loobumist omakasust või enese allutamist kollektiivile, vaid kui viisi, kuidas endale (aga ka “meile kõigile”) tõendada oma isiklikku suurt väärtust indiviidi ning kollektiivi liikmena. Seega ei tohiks see hoiak olla otseses vastuolus moodsa riigi individualistliku alushoiakuga, pakkudes samas tugevat sidet kollektiiviga.
Liberaaldemokraatlik rahvusuhkus Eestis
Kas liberaaldemokraatlik, universalistlik rahvusuhkus on Eestis üldse võimalik? Vabariiklik ideoloogia ei ole eestlaste hulgas kunagi ilma teinud – eesti rahvas “ärkas” siis, kui selle kõrgaeg oli juba möödas. Ent liberalismi on Eestis vähemalt instrumentaalselt – kultuurilise rahvuse edenemise vahendina – ärkamisajast saadik peetud omaks ja heaks. Nii sidus Carl Robert Jakobson näiteks Eesti talupoegade õiguste eest võideldes rahvusluse osavalt liberaalsete printsiipidega. Viimati mainitud mängisid olulist rolli ka “vaikiva ajastu” ning isegi okupatsiooniaegses vastupanus.
Ka “teisel ärkamisajal” püüti liberaaldemokraatia ideed jõuliselt sisestada Eesti rahvuslikku “meie-diskursusse”. Eriti just Lennart Meri eestvõttel ei väsinud Eesti avalikkus endale ja teistele rahvastele kinnitamast, et Eesti on olemuselt alati kuulunud läände – mõeldes selle all aga mitte niivõrd seda, kust on pärit meie rahvuskultuur, vaid missuguseid poliitilisi väärtusi siin hinnatakse.
Kui need väärtused ei istu nüüd siiski küllalt sügaval “eesti südames”, siis on ilmselt üks põhjusi selles, et nende põimumine meie (kultuur)rahvuslusega on olnud seesmiselt liiga vastuoluline. Elujõulise kodanikurahvusluse kujunemine nõuab kompromisse nii liberaaldemokraatlikult mõtteviisilt kui ka kultuurrahvusluselt. Nii on loomulik ning õigustatav, et eestlased püüavad Eestis oma emakeelt ja kultuuri hoida ja kaitsta ning teevad seda ka riigi määratud toetussummade kaudu. Ka arusaam eestlaste ajaloolisest kokkukuuluvusest on paratamatu ja vajalik. Ent me peame loobuma kõrgendatud “rahvusliku ühtsuse” ideaalist, mis tekitab tülgastust ratsionaalse majandusliku omahuvi, poliitikas avalduvate erimeelsuste ning nende kaudu ka riigi suhtes. Seda, millises riigis me elada tahame, peame arutama indiviidist, mitte rahvusest lähtuvalt. Me peame õppima austama kodanikevahelist võrdsust ning tõlgendama riiki kui indiviidi õiguste kaitsjat. “Rahvuslik ühtsus”, mis nõuab riigis sellest aluskonsensusest suuremat ühtsust, on fiktsioon, mis ei arvesta ei inimloomust ega tänapäeva ühiskonna alusmehhanisme. See ei suuda ka motiveerida kriitilise kodanikuna käituma ning teeb meid oma riigi suhtes kas pimedalt lojaalseks või lahmivalt kriitiliseks. Ei maksa ka unustada, et see muudab meid paranoiliseks teise kultuurrahvusse kuuluvate, ent lojaalsete kodanike suhtes.
Eesti kodanikurahvuslus ei saa paraku tekkida üleöö ega jõumeetodite abil. Vaevalt sobiks meie maitsele riigi või vabaduse ideega seotud sümbolite täiendav juurutamine. Meil ei ole mingit põhjust oletada, et näiteks Eesti koolide igahommikused Eesti lipu heiskamise tseremooniad võiksid meie koolilastes kasvatada kodanikuteadvust. Tõenäoliselt isegi vastupidi – see tekitaks tugeva vastureaktsiooni. Pigem peame lootma “valgustusele” meedias ja koolihariduses. Jääb ka lootus, et veendumus vabaduse väärtuses ning motivatsioon selle kaitseks välja astuda kasvab ka ilma suurema suunamiseta. ·oti filosoof David Hume on väitnud, et kodanikuteadvus kasvab ennekõike tänu sellele, et kodanikud õpivad end aegapidi oma vabariigiga samastama, säilitades samas kriitikameele nende suhtes, kes seda juhivad ja teenivad. Omahuvi on tugevaim hoiak kõigis inimestes ega kao kuhugi ka riigis.
Poliitikuid ja ametnikke ajendab see seadustes auke otsima, kodanikke paneb see huvituma ennekõike isiklikest majandusasjust. Samas iseloomustab inimest ka samastumis- ja empaatiavõime, mis ajapikku laieneb ka kunstlikule moodustisele “riik”. Seega tekib rahvuslik mõtlemine, mida tugevdab patriotismiretoorika. Veel enam: mida paremini inimesed ühisasju korraldama õpivad ning mida enam kasvab inimeste kogemus sellest, millised üldised ebameeldivused tulenevad seaduste rikkumisest, seda enam areneb kodanikujulgus ning -uhkus.
