Demokraatia – hapram kui arvamegi
Eesti liitus demokraatlike riikidega uuesti 15 aastat tagasi. See on ühe inimese elus pikk aeg, kuid ajaloos põgus hetk.
Demokratiseerumisest räägitakse nagu loomulikust, paratamatust ning pöördumatust protsessist. Ka raudse eesriide tagant läände vaadates tundus demokraatia ainuvõimalik “normaalne” riigikord. Ühe inimese perspektiiv on inimelu pikkune: demokraatia tundub ajatu ning kõigutamatu, sest meie eluajal on see alati olemas olnud.
Seepärast on kerge unustada, et demokraatlik riigikord pole enesestmõistetav ega igavene. Õigupoolest on demokraatia ajalugu olnud lühike ja katkendlik. Ehkki mõiste ja idee pärineb kahe ja poole aastatuhande tagusest muistsest Kreekast, on Antiik-Kreeka orjandusühiskonda, kus demokraatias osalesid vaid vabad mehed, raske nimetada praeguse mõõdupuu järgi demokraatlikuks. Demokraatia, nagu seda nüüd mõistame, on alles paarisaja aastane. Kõikide kodanike jaoks on see ka Lääne-Euroopas olnud sada aastat või veel vähem. Näiteks Soome parlamentaarne demokraatia saab sel aastal saja-aastaseks. ·veitsis said naised hääleõiguse alles 1971. aastal, Hispaania ja Kreeka vabanesid diktatuurist samuti 1970-ndatel. Ida-Euroopa praegune rahvavõim on teatavasti veelgi noorem.
Tähendab, demokraatia on Euroopaski suhteliselt uus ja alles stabiliseeruv riigikord. See, et Lähis-Idas ja Kesk-Aasias ei suju demokratiseerumine sugugi nii valutult, nagu see läks Ida-ja Kesk-Euroopas, tuletab samuti meelde, et demokraatia pole inimkonna ajaloolise edenemise automaatne tulemus.
Tegelikult on demokraatia hapram kui oleme harjunud arvama.
Et demokraatia võiks tekkida, areneda, püsida ja süveneda, on vaja nii ajaloolisi tingimusi, kultuurilisi eeldusi ja poliitilist tahet kui ka ennekõike kodanike valmidust, oskust ning tahtmist seda hoida ja kaitsta.
Demokraatia raamid ja süvademokraatia
Demokraatiast võib rääkida kahel tasandil: minimaalsed tingimused, mida ühiskond või riik peab täitma, et teda võiks õigustatult nimetada demokraatlikuks; ning ideaalsed tingimused, mis kõnelevad toimivast kodanikuühiskonnast, osalus- ja arutlusdemokraatiast.
Neid tingimusi on raske täpselt määratleda. Demokraatia olemusse kuuluvad vaidlused ja erimeelsused – ka selle üle, mida keegi demokraatiaks peab. Ideaalset, täiuslikult õiglast demokraatiat pole ega saagi olla juba sellepärast, et inimestel on õiglusest erinev arusaamine. Liikumistesse, mis lubavad kehtestada täieliku õigluse, tuleks poliitikas suhtuda ettevaatlikult.
Demokraatia minimaalsed tingimused, n-ö raamid koosnevad võimude lahususe põhimõttest, parlamentaarsest valimissüsteemist ja õigusriigist, kus on tagatud elementaarsed isikuõigused ja -vabadused ning kõigi kodanike võrdne kohtlemine seaduse ees. Poliitilised vabadused, sealhulgas sõnavabadus, on demokraatia vältimatud eeldused: kui kodanikud ei saa karistust kartmata esitada oma seisukohti ega kritiseerida valitsevat võimu, on mis tahes muud demokraatlikud institutsioonid ainult näilised.
See tundub enesestmõistetav, kuid põhiseadusliku parlamentarismi kaitsjad meenutavad, et ka demokraatlike valimiste kaudu saab demokraatia sisuliselt lõpetada. Hoiatavaks näiteks oli Hitleri võimuletulek 1930-ndatel. Ehkki selline areng tundub praegu Euroopas ebatõenäoline, meenutab see näide, et demokraatia on habras just selles mõttes, et ta vajab kodanike laia toetust. Demokraatiat on võimatu kaitsta ühiskonnas, kus kodanike enamus seda kaitsta ei soovi. Isegi põhiseadus ei muuda seda asjaolu. Kui valimised võidab diktaatorlik juht, pole tal raske põhiseadust muuta.
Ka praeguses Euroopas on sõnavabadus nõrgenenud: islamiäärmuslaste survel on 150 aastat pärast John Stuart Milli klassikalist traktaati vabadusest, milles ta rõhutab, et demokraatlik sõnavabadus eeldab kõigi ideoloogiate, sealhulgas ka uskude kritiseerimise õigust, hakatud religioonikriitikat piirama. Euroopas tegutseb praegugi liikumisi, mis ei tunnista elementaarseid demokraatlikke väärtusi. Ehkki need on marginaalsed, meenutab nende olemasolu, et demokraatia ei pea olema tingimata igavene. Isegi “minimaalse” demokraatia jätkusuutlikkust tuleb aktiivselt kaitsta.
Kodanikuühiskonna loomiseks aga ainuüksi seaduslikest raamidest ei piisa. Kaasavas, arutlevas demokraatias peaks kodanikel olema tunne, et neil on võimalus end puudutavates asjades kaasa rääkida – mitte ainult kord mõne aasta jooksul valimissedelit täites. Selleks on vaja avalikku ruumi, kus poliitilisi arutelusid läbi viia, ning demokraatlikku vaimsust: suhtumist üksteisesse kui võrdsetesse, ärakuulamist väärivatesse kaaskodanikesse.
Demokraatia raamid pole süvademokraatiaga vastuolus. Paljud aktivistid ja maailmaparandajad, kes kritiseerivad demokraatlike riikide puudusi, unustavad selle tõsiasja ja katsuvad pakkuda demokraatia asemele midagi “paremat”. Arusaamatus tekib sellest, kui adutud ebaõiglustest, mida leidub igas ühiskonnas, tehakse järeldus, nagu oleks demokraatlik riigikord iseenesest ebaõiglane. See loogika toidab utopistlikke ja revolutsioonilisi visioone, mille teostamiskatsed on paraku toonud ajaloos ainuüksi katastroofilisi tagajärgi.
Seepärast ei tohiks unustada, et kuigi kaasav kodanikuühiskond nõuab enam kui põhiseaduslikku demokraatlikku struktuuri, pole see struktuur süvademokraatia vaenlane: õigusriigita pole ka kodanikuühiskonda. Teisalt on toimiv kodanikuühiskond demokraatia raamide kaitsekilbiks: kui inimesed tunnevad end täisväärtuslike kodanikena, mitte alamatena, on neil rohkem soovi ja valmidust oma demokraatiat kaitsta.
Demokraatiast kodanikuühiskonnani
Eestis on demokraatia eelduste loomine läinud maailma mõõdupuu järgi väga hästi. Probleemidest ja puudustest rääkides ununeb see tihti. Siin, nagu teisteski Kesk-Ida-Euroopa riikides, sündis suhteliselt toimiv demokraatlik riik kiiresti ja valutult. Selle üle on põhjust uhkust tunda.
Nagu parlamentaarne kord dikteerib demokraatia eeldused, nii esitavad inimõigused ja kodanikeõigused minimaalsed nõuded selle kohta, kui hästi-halvasti inimesed võivad üksteist kohelda. On enesestmõistetav, et demokraatlik ühiskond keelab otseselt meelevaldse, ebavõrdse ja vägivaldse kohtlemise. Kuid nagu demokraatial, nii on ka seaduslike õiguste ulatusel oma piir. Heas demokraatias osalevad inimesed otsustamises rohkem kui parlamentaarne kord seda tingimata eeldab ning pakuvad üksteisele rohkem tuge kui põhiseadus neilt nõuab.
Viimasel ajal kiputakse inimõiguste nimel nõudma mida tahes, mida keegi tahtma juhtub. On nõudmisi, mida võib moraalselt toetada, kuid mille täitmata jätmist ei saa pidada inimõiguste rikkumiseks. Seadus ei või tagada kõiki meeldivaid asju vabadust liigselt piiramata. Ei saa ju seadusega nõuda, et me üksteisele naerataksime, kuigi on meeldiv, kui seda tehakse.
Euroopas ja eriti Skandinaavias on üks kodanikuühiskonna komponente heaoluriik. Kui Eesti demokraatia saadi pärast taasiseseisvumist suhteliselt hästi tööle, jäeti sotsiaalne pool hooletusse. Inimõigustest võeti ehk liigagi sõna-sõnalt omandiõigust, ehkki see on põhiõigustest üks vaieldavamaid, sest majandus toimib alati mingite kokkulepitud reeglite raames.
Omandiõigust ja majanduslikku vabadust rõhutav poliitika toetas jõu õigust imetlevat hoiakut, mis oli tekkinud pikaaegse kodanikuühiskonna puudumise jooksul. Siin erines Eesti taasdemokratiseerumine näiteks Soome sõjajärgsest toibumisest, mis oli ühiskonnakeskne ning püüdis jagada nappe ressursse kõigile. Kui avalik sektor oleks sõjajärgses Soomes olnud sama nõrk kui okupatsioonijärgses Eestis, poleks Soome suutnud majutada sadu tuhandeid Karjalast põgenenud soomlasi ega rajada heaoluriiki.
Samas on sotsiaalpoliitika demokraatia puhul avaliku arutelu tulemus, mida ei saa väljaspool demokraatiat paika panna. Õiglus demokraatia arvel pole usutav, sest kui vaba arutelu lämmatatakse, ei või enam teada, kelle arvates on tulemus õiglane, kelle arvates mitte. Hoiatav näide on Venezuela uus president, kes alustab “õigluse” jaluleseadmist poliitilise opositsiooni elimineerimisega.
Kodanikuühiskond tähendab ka palju muud kui sotsiaalset solidaarsust. Ühiskond on seda demokraatlikum, mida rohkem saab avalikkus ühiselu reegleid ja seadusandlust puudutavates otsustes kaasa rääkida ning mida avatum, läbipaistvam ja ausam on otsustamine. Laiemalt hõlmab kodanikuühiskond kõigi, ka mittepoliitiliste organisatsioonide tegevust. Kõikjal võib ajada asju demokraatlikumalt või bürokraatlikumalt, üksteist kuulates või toorest võimu kasutades. Need valikud teevad inimesed ise.
Eesti ja Põhjamaad
Kuna Eestist pole tugevama õiguse mentaliteet päris kadunud, tundub Eesti kodanikuühiskond olevat Põhjamaade omaga võrreldes arengustaadiumis. Kuid on asju, milles Eesti ühiskonda võib pidada Soome omast avatumaks.
Eesti noores ühiskonnas ei ole veel nii kindlat ühiskondlikku eliiti kui vanemates heaoluühiskondades. Tee otsustajate hulka on olnud suhteliselt lahti, eri seisukohti on esitatud vabalt ja sundimatult. Ehkki mõnes praktilises asjas on rahva sõnaõigus Soomega võrreldes piiratum, on poliitiline debatt siin vabam ja mitmekülgsem. Eestis võistlevad omavahel kaks suuremat päevalehte, aga Soomes on neid vaid üks, millel pole sisuliselt konkurentsi ja mis ei sisalda kuigivõrd poliitilisi väitlusi. Soomes ollakse korrektsed ja välditakse konflikte, vahest liigagi: potentsiaalselt erimeelsusi tekitavatel teemadel eelistatakse avalikule arutelule vaikimist.
Parteide ja kodanikeühenduste osas on Soome kodanikuühiskond toimiv ja stabiilne. Ametiühingud, keskkonna- ja naisorganisatsioonid on sulanud otsustamisprotsesside lahutamatuks osaks. Kuid samas on organisatsioonide võrgustik ja sotsiaaldemokraatlik ühiskonnakord ise tardunud üsnagi jäigaks võimustruktuuriks, mis ei talu suuri erimeelsusi ei organisatsiooni piires ega ühiskonnas laiemalt. Võimul on kalduvus stagneeruda ja nii võib mis tahes algselt heast eesmärgist saada ajapikku omakorda võimu kasutamise kanal.
Eesti kodanikuühiskonna värskuses on nii selle nõrkus kui ka tugevus. See, et kõik ühendused ei tea veel päris täpselt, mida ja miks nad teevad, ning mitmed liikumised alles suunduvad suuremasse poliitikasse, võib jätta mulje, et Eesti kodanikuühiskond pole veel kujunenud. Kuid organisatsioonide ja võimustruktuuride uudsus viitab ka käimas olevale ühiskondlikule loomeprotsessile: kõik on võimalik, kõike võib teha ka teisiti ja paremini.
Noore demokraatiana on Eestil võimalik õppida teiste õnnestumistest ja vigadest. Skandinaavia moodi hoolimine ja turvalisus tugevdaks kahtlemata kodanikuühiskonda, kuid on ka asju, mille üle eestlastel on põhjust uhke olla. Mitmetahuline meedia- ja kõrgkoolivõrgustik on vaimse ja poliitilise vabaduse märk: miski ei toeta demokraatiat paremini kui erinevate avalike mõtte- ja arutelugeneraatorite olemasolu. Mitmekülgse avaliku sfääri ülalpidamine on väikeses ühiskonnas raske, kuid vaeva väärt: see pakub just väikesele riigile nii seest- kui ka väljastpoolt tulevate ohtude vastu parimat kaitset.
Demokraatlikuks eeskujuks sobikski Põhjamaadest Eestile eelkõige Taani, kus heaoluriiki täiendab tugev vabamõtlemise, rahvahariduse ja kodanikujulguse traditsioon ning sügav soov demokraatlikke väärtusi kaitsta. Taanlane on trotslik nii oma valitsejate kui ka võõra võimu vastu, tõestades, et vabaduse ideaal ja nõrgemate kaitsmine pole omavahel vastuolus. Kui Hitler vallutas Teise maailmasõja ajal Taani ning nõudis, et juudid märgitaks kuusnurgaga, teatasid taanlased, et panevad kõik, kuningast alates, endale kuusnurga rinda. Hiljuti näitasid taanlased üles samasugust trotsi, kaitstes sõnavabadust usufanaatikute surve vastu.
Just seetõttu, et demokraatia raamidki on hapramad kui arvame, on vaba ja arutleva kodanikuühiskonna tähtsust raske ülehinnata. Ühiskond, kus inimesi mitte ainult lastakse asjade üle kaasa rääkima, vaid nad on ka harjunud seda tegema ja kus on nii palju solidaarsust, et ohu ähvardades hoitakse kokku, on kodanikele meeldivaks “poliitiliseks koduks”, kuid see on ka valmis kaitsma demokraatia tähtsamaid eeldusi, kui kaitset mõni päev jälle vaja peaks minema.
