Väärtused ei teki ega püsi väärtuskasvatuseta
Sellise nimega – “Mõtestatud Eesti: väärtused ja valikud” – konverentsi oleks ilmselt pidanud korraldama juba varem. Ju ei olnud ei inimesed ega aeg selleks siiski küps. Kindlasti suutis ka tänane päev tekitada rohkem küsimusi kui pakkuda vastuseid, kuid algus on tehtud, suund ühisväärtuste otsimisele võetud. Tänapäeva inimene kuulub üheaegselt mitmetesse eri kooslustesse, kus orienteerumiseks on vaja tunda nii oma erinevaid identiteete kui ka nende hierarhiat. Ainult ühiskonnaelu tugisammastest – aususest, õiglusest, kokkulepete ja seaduste austamisest, hoolivusest, sallivusest, osavõtlikkusest, solidaarsusest ja vastutusest – lähtudes on see võimalik. Siit tuleneb eri riikide haridusparadigmade lähedus: nende kõigi eesmärk on tagada ühiskonna sidusus, luua olukord, kus ühiskonnal oleks võime omada ja toota sotsiaalset kapitali.
Eestis oleme suutnud püstitada ilusa ideaali: olla tark ja tegus rahvas ning elada teadmistekeskses ja demokraatlikus ühiskonnas, olla õnnelik ja väärtustada oma kodu ja perekonda. Tegelikkus aga näitab, et eesmärke saavutatakse sageli pseudodemokraatlikult, professionaalsuse seisukohast lühinägelikult ning kodu ja perekonna, laiemas mastaabis kodumaa ja rahva tulevikuvajadusi eirates. Eestlaste identiteedi oluline tegur, tähtis kandja on eesti keel. On heameel näha riigi suurenevat toetust emakeele säilimisele ja arendamisele. Ometi levib üha enam seisukoht, mille järgi Eesti kõrgharidus ja teadus peaksid olema ingliskeelsed; emakeele prestiiÏ võiks olla palju kõrgem nii kooliainete hulgas kui ka igapäevases kasutuses.
Impeeriumi kokkuvarisemine ja Eesti taasiseseisvumine 16 aastat tagasi andis meile tagasi võimaluse valida. Ent tuleb mõista: mida rohkem on valikuid, seda suurem on vastutus valikute tegemisel. Nii riigil kui ka rahval. Kui riik, meie oma riik võtab vastutuse võimaluste loomise eest, siis eeldab see riik oma kodanikelt ühishüve silmas pidamist, ühiste väärtuste tunnistamist ning oma tegevuses nendest lähtumist. Väärtusi ei võeta omaks ilma väärtuskasvatuseta. Selle kohta kehtib kaks iseenesestmõistetavat, ent raskesti täidetavat tingimust: see peab hõlmama kogu rahvast ning kogu elu.
Siirdudes neilt üldistelt küsimustelt kolleeg Hulkki ettekande juurde, tahaksin kõigepealt juhtida tähelepanu meie jaoks õnnelikule võimalusele kasutada põhjanaabrite kogemust. Kui neil õnnestus olulises osas ühte liita oma kodusõjas lõhestatud ühiskond, siis peame ka meie hakkama saama oma Teises maailmasõjas ja okupatsioonis räsitud riigiga. Ma loodan, et see toimub ilma Soomega võrreldavate vapustusteta.
Väheneb imperfekt ja suureneb preesens
Erkki Hulkkil on õigus, kui ta väidab, et kultuuri-protsessis väheneb imperfekt ja suureneb preesens. Väärtuskasvatusse peab tingimata kuuluma see, et meenutataks perfekti ja konstrueeritaks enda jaoks futuurum. Oluline roll selle ülesande täitmisel on meedial. Demokraatlikus ühiskonnas ei ole võimalik ega vajalik meediast vabaneda. Seda on nimetatud neljandaks võimuks ning sarnaselt kolme esimesega ei ole meediagi päris sõltumatu, vaid toetub oma lugejatele, kuulajatele ja vaatajatele. Tehkem meediaga koostööd, telligem seda, mis avardaks meie võimet maailma mitmekesisust – ning oma eripära – mõista ja väärtusena kogeda.
Loomulikult on väärtuskasvatuse peamine sihtrühm noorsugu, kelle kaaslaseks üha enam ja enam on arvuti. Nagu arstid on üpris veenvalt tõestanud, rikub selle üledoos nägemist. Vahest halvemgi on aga see, et reaalse keskkonnaga suhtlemise asemel kujuneb individualism, need kauged, meie kultuurikeskkonda sobimatud virtuaalsed vastandid tõrjuvad välja lähedased väärtused. Liigsele arvutisõbralikkusele tuleb leida vastukaal. Oluline osa selle vastukaalu kujundamisel on koolil. Ning seda olukorras, kus tal puudub haridusmonopol. Võimalikus väärtuskasvatusele suunatud tegevuskavas peab kindlasti olema õpetajatele pühendatud osa: tuleb tagada see, et nad oleksid olemas; ja kui on, siis peavad nad olema parimad võimalikud, et pääseda õpilastega samale lainele ning oma kogemusele toetudes suuta sisendada neile tulevikuühiskonna jaoks vajalikke väärtusi.
Õpetajate töö aluseks on läbimõeldud õppekava. Üldinimlike (ka rahvuslike) väärtuste õpetamine peab olema läbiv ning selle käsitlemisse peab rakendatama nii kirjandus, kunst ja muusika kui ka teater ja sport. Hulkkil on õigus: meil ei ole vaja vastanduvaid, vaid integreerumisvõimelisi väärtusi. Kui Soomes tuleb identiteediprobleemide käsitlemisel arvestada põlvkondade erinevust, siis Eestis tuleb lisaks sellele ületada ka emakeelena eri keeli rääkivate inimeste erinevused. Kõik räägib selle poolt, et me vajame programmi, mis eesti identiteedist lähtudes tagaks Eesti identiteedi kujunemiseks vajaliku väärtuste arengu.
Rõhutaksin selle programmiga seoses kahte asjaolu. Meil on olemas riiklikud programmid lõunaeesti keele ja kultuuri jaoks, eraldi setude jaoks, rahvuskaaslaste programm välismaal elavate eestlaste jaoks ning koguni hõimurahvaste programm meie keelesugulaste toetamiseks. Senini pole meil programmi, mis oleks suunatud eestluse kui terviku arendamisele. Me justkui häbeneksime olla oma riigi ja rahva patrioodid. See pole õige ning ma kinnitan: selleks pole põhjust.
Teiseks tahaksin kinnitada: kui väärtusprogramm kunagi luuakse, siis on sellel mõtet ainult ühel juhul. See ei tohi olla ühegi erakonna, ühegi ministri ega ministeeriumi programm. See ei ole ajupesu. See peab toimima nii, et meie parimad pead kavandavad, riik maksab ja avalikkus kontrollib. Kasu peab sellest tõusma meile kõigile.
