RAUL REBANE: Valimisnimekirjade puudulikkusest
Minu statistika – need on faktid, aga teie faktid – lihtsalt statistika
Jonathan Lynn,
Antony Jay “Jah, härra minister”
Elukogemus ütleb, et kui hakatakse ikka väga jama ajama ja tekib segadus, hakka arve korjama ja neid analüüsima. Kui arve on piisavalt palju, siis hakkavad need tihti rääkima oma keelt ja ütlema midagi sellist, mida sõnades ei ole.
Allpool toodud arvud on kõigile kättesaadavad, need on lihtsalt teisiti järjestatud. Toon lugejate ette statistika mitte sellest, kes valimistel osalevad ja palju neile hääli ennustatakse, vaid hoopis sellest, kes ei osale. Äkki on see prognoosimisel abiks.
Kõigepealt meeldetuletus nendest erakondadest, kes 2003. aastal riigikokku pääsesid, ja sellest, kui palju hääli nad said (vt tabel).
Keegi tõi need hääled oma usina tööga kohale ja kui vaadata, kes, siis selgub, et neid oli päris palju. Suuri häälekorjajaid, kes said üle 500 hääle, on riigikokku pääsenud erakondadel kokku lausa 230. Vaatame, kuidas “häälemagnaadid” erakondade vahel jagunesid – Keskerakond 67, Res Publica 60, Reformierakond 38, Rahvaliit 34, Isamaaliit 16, Mõõdukad (nüüd SDE) 15.
Elu on elu ja on selge, et hulk neid, kes neli aastat tagasi palju hääli said, sedapuhku samas erakonnas kaasa ei tee. Põhjused on kõige erinevamad – surm, ametivahetus, “poliitikast kõrini”, “sellest erakonnast kõrini”, valiti presidendiks, ei valitud presidendiks, sai mujalt hea palga, läks Brüsselisse, läks tagasi laulma või saatejuhiks ja nii edasi.
Vaatame “kaotusi” erakondade kaupa.
Keskerakonna 67-st “500 hääle klubi” liikmest ei kandideeri seekord Keskerakonna nimekirjas 31 inimest ehk 46,2%. Häälte kaotus on 43 054 ehk 34%. Robert Lepikson (4496 häält), Mati Jostov (2627), Liina Tõnisson (3643), Peeter Kreitzberg (2541), Jaanus Marrandi (3502), Sven Mikser (1327), Toomas Alatalu (1384) ja Mark Soosaar (1525) on tuntumad Keskerakonna nimekirjas mittekandideerijad. Keskerakonna uutel tähtedel (Aivar Riisalu, Peeter Võsa, Andres Oper, Liis Tappo-Treial, Tauno Kangro, Lembit Kaljuvee jt) on siis tõenäoliselt ülesanne puudujääk kompenseerida.
Reformierakonna kaod on olnud 38-st 12 ehk 31,5%. 85 551 häälest on puudu 27 831 ehk 32,5%. Siim Kallas (10 008), Signe Kivi (5733), Andres Lipstok (2037), Toomas Savi (1982) ja Märt Rask (1307) on tuntumad lahkujad. Ka Reformierakond on saanud juurde palju uusi hääli (Urmas Klaas, Jaanus Rahumägi, Tarmo Leinatamm, Robert Antropov, Mati Raidma jt).
Rahvaliidu kaod on olnud 34-st kümme ehk 29,4%. Häälte kaotus on 10 533 ehk 16,3%. Tiit Mae (1012), Jüri Saar (2364) ja Aare Varik (2112) on tuntumad mittekandideerijad. Palju on ka uusi (Ester Tuiksoo, Jaanus Marrandi, Aivar Sõerd, Tarmo Mänd, Toomas Alatalu jt).
SDE (2003. aastal Mõõdukad) 15-st üle 500 hääle saanust on puudu viis ehk 33,3 %. Häältest nii suur puudus ei ole – 5066 ehk ainult 14,5%. Toomas Hendrik Ilves ja Marju Lauristin on tuntumad puudujad, tuntumad juurdetulijad aga Sven Mikser, Peeter Kreitzberg, Mark Soosaar, Meelis Virkebau ja Maimu Berg.
Ühenderakonna seis
Isamaa ja Res Publica Liit – 2003. aasta valimistel olid nad eraldi, nüüd koos ja see annab arvudele kindlasti mingi varjundi juurde. Kokku 76-st suurest häälehankijast on puudu 35 ehk 46%. Hääli on puudu üle 55 759, ehk 35,5%. Tõnis Palts (7514), Jaanus Rahumägi (3598), Tarmo Leinatamm (3670), Hannes Võrno (3584), Tunne Kelam (2808) ja Reet Roos (3096) on puudu või teiste juurde läinud suured häältekogujad. On ka uusi, tuntuimad neist Jaak Aaviksoo, Tarmo Kõuts ja Erki Nool.
Seega, kõige suuremad kaod nii isikute kui ka häälte arvult on IRL-il, Keskerakonnal ja Reformierakonnal, aga nende häälte ja kohtade varu oli ka kõige suurem. Tõsistel huvilistel soovitan “puudujaid” analüüsida valimisringkondade kaupa ja siis võib selguda, et osa kaotusi ei ole kuidagi võimalik kompenseerida. Tõenäoliselt just nendes kohtades jaotatakse tulevaste valimiste jõuvahekorrad ringi.
Mida kõike sellest järeldada? Igaüks järeldab ise, aga kuna tegemist on arvamusartikliga, siis peab ka ise midagi arvama. Eeltoodud arvude põhjal arvan, et vastupidiselt meedias esitatud seisukohtadele ja uuringufirmade oletustele ei ole 2007. aasta riigikogu valimiste lõpptulemused veel kantslist maha öeldud ja meid ootavad ees suured üllatused.
