Romaaniülikool: Victor Hugo “Jumalaema kirik Pariisis”

Traagilise aja ülevus ehk kuidas seda lugeda: Armastuse vägi võib panna praktilist aega ja ümbrust unustama. Siiski ei sünni ükski romaan, koguni mis tahes kunstiteos väljaspool selle aja kulumist, mille vältel autor oma loomingu kallal töötab.

Victor Hugo murde- ja raugaea vaheline aeg jääb ajastusse, mille algust märgib Bourbonide I restauratsioon ja lõppu Kolmanda vabariigi jõudmine poliitilisse murdeikka.

Kas kõike seda peab armastuse suuruse läbielamiseks korralikult tundma? Ei, kuid see teeb Esmeralda ja Quasimodo põnevamaks ning lugeja selle võrra rikkamaks. Võim ja vaim, mida meie tunneme näiteks Betti Alveri kaudu, ei ole sugugi ainus võimuga seotud mõistete opositsioonipaar. On olemas ka vastandused “võim” ja “armastus”, “juht” ja “mass”, “vabadus-igatsus” ja “poliitiline paratamatus” jne.

Victor Hugo kui Napoleon I aegse sõjaväelase poja lapsepõlv möödus nende vastanduste keskel ühiskonnas, kus olevik oli pidevalt ebakindel ning ajalugu ei andnud päevakajalistele küsimustele üheseid vastuseid. Pealegi otsisid Hugo kõrval vastuseid ka teised, ja sugugi mitte ainult Prantsuse ajaloost.

Inimese ning võimu suhete kaksipidisus, kasulikkus ja ohtlikkus on tegelikult igivana probleem. Prantsusmaal teravnes see uuesti, kui Napoleon laskis end kuulutada alul esimeseks konsuliks ja seejärel 1804. aastal keisriks. Selle diktatuurliku akti ajal oli Hugo küll vaevalt paariaastane, kuid küsimus ise saatis teda ka edaspidi, sest Euroopa oli muutunud pärast Ameerika iseseisvusdeklaratsiooni (1776), James Watti universaalset aurumasinat (1784) ning Prantsuse revolutsiooni (1789–1794) enneolematuks.

Kõik kolm asjaolu tähendasid pööret vabaduse poole, ent ei garanteerinud võrdsust. Tollase Prantsusmaa monarhia oli läbi lõigatud ainult okstest, mitte juurtest. Monarhia juureks on aga alati niisugune väljavalitus, mis halbadel aegadel võib muutuda sallimatuks vägivallaks isegi siis, kui me ei nimeta selle kehtestajat monarhiks.

Hugo vahetutest eelkäijatest jõudis nende probleemideni Walter Scott (1771–1832), kellelt 1819. aastal ilmus romaan “Montrose’i legend”, peatükk Inglismaa ajalugu diktaatorist kuningakukutaja Oliver Cromwelli päevilt XVII sajandi esimese poole lõpul. Aasta hiljem, 1820, kirjutas Honoré de Balzac samast epohhist oma esimese näidendi “Cromwell”.

Victor Hugo näidend “Cromwell” (1827) jätkas seega teemat, mis oli õhus juba pikemat aega. Hugo uuendus seisnes selles, et tema näidendi eessõna võib käsitleda romantismi manifestina, ehkki Hugo ise polnud esimene romantik ega esimene ajaloolanegi romantikute hulgas. Vastavalt on ennatu lugeda tema “Jumalaema kirikut Pariisis” (1831) kui illustratsiooni romantismile proosas või koguni romantismi anatoomiat. Hugo kirjutab inimestest, keda aeg seob, aga maapealne saatus lahutab; romantism on selle taust, mitte vundament.

“Cromwelli” ilmudes heitis kriitika Hugole ette, et ta ei mõtle palju kompositsioonist. Poeetika varasemaid reegleid arvestades on see etteheide arusaadav. Kui näiteks Tammsaare “Tõe ja õiguse” esimene köide kirjeldab ikkagi üht aega, siis “Jumalaema kirik Pariisis” vähemalt kolme – kuningas Louis XI ajastu lõppu XV sajandil, kuningas Louis XIV epohhi XVII sajandil ja kirjaniku enda kaasaega.

Mõlemad romaanid algavad küll ühtmoodi täpse ajamääratlusega, kuid jätkuvad erinevalt. Olemata kuidagi lohakas, valis Hugo niisuguse vaatenurga, mille alt vaadatuna on katedraal ise, usuline kategoorilisus ja ajastu võhiklikkus (tagantjärele vaadatuna, sest Hugo ei varjagi, et tema aeg on XIX sajandi teise veerandi algus!) kord kirjeldamise aineks, kord sümboliteks.

Hugo ei vaidle armastuse kirglikkusega. Ta polemiseerib ajastuomaste või ka üldisemate konventsioonidega, millest kõigile inimestele on oluline leida vastus küsimusele, kas saatusega saab vaielda. Kirjutamata omapoolset seisukohta kellelegi ette, näitab Hugo, kuidas vaidlevad saatusega tema tegelased. Keegi neist ei jäta seda tegemata.       

“Jumalaema kirik Pariisis” on täis vihjeid, mille avamine võib meid viia koguni Homerose minevikku. Näiteks kirjeldab Hugo, kuidas jõmpsikad pilkasid ülemdiakoni ja kellameest, kui neid tänaval koos nähti: “Claudius koos lombakaga!”

See parastamine on kahekordne, sest Hugo pidi teadma, et Rooma keiser Claudius (10 eKr–54 pKr) käiski, nagu kirjutas Seneca, laenates sõnu Vergiliuselt, “liipaval sammul”. Vergiliusel tähendab see muide pigem vänderdamist kui lonkamist, sest ta annab vaid mõista, kuidas isa samm võib olla kindlam kui lapse oma. Muude vihjete tagapõhja uurimisel aitavad edasi Villem Alttoa kommentaarid romaani tõlke teisele trükile 1961. aastal (lk 513–531).

Paljudes rahvale mõeldud füüsikaraamatutes lubavad autorid jätta matemaatilise osa, võrrandid jms vahele. Võiksin siin soovitada Hugo romaani puhul sedasama, kuid ma ei poolda tühja kraadi, küpsustunnistust, mille taga haigutab rumalus. Iga romaan nõuab tööd. Kes rahuldub “rahuldavaga”, sellele piisab lehekülgedest 126–132 Anne Nahkuri õpikus “Kirjandus barokist romantismini” (2006).

Eestis ilmunud

tõlkeid:

•• Esmatõlge katkena  “Jumalaema kirikust Pariisis”. Tartu 1876.

•• “Hernani”, Tartu 1924.

•• “Hüljatud”, Tallinn 1954; 2. tr 1980–1981. Les Misérables.

•• “Inimene, kes naerab”, Tallinn 1964; 2. tr 1983. L’homme qui rit.

•• “Jumalaema kirik Pariisis”, Tartu 1924; 7. tr 2007. Notre Dame de Paris.

•• “Tapakirve aastal”, Tallinn 1927. Quatre-vingt-treize.

Luulet:

•• Ain Kaalep, “Peegelmaastikud”. Luuletõlkeid. ANTIQUA. GALLICA. GERMANICA.  UCRAINIENSIA. Tallinn 1976, lk 54–60; 317.

Eluloolist: 

•• J. V. Lehtonen “Victor Hugo”, tõlkinud Fr. Tuglas. Tartu 1929

Elust ja loomingust

Victor Marie Hugo

26.02.1802 Besançon – 22.05.1885 Pariis

•• Kõige lähemalt tunneb eestlane Hugo sünnipaika seal kandis asuva Dijoni, õigemini sealse sinepi kaudu.

•• Õppis eliitõppeasutustes, Louis Suure lütseumis ja Pariisi polütehnilises koolis.

•• Prantsuse akadeemia liige 1841, peer 1845, Prantsusmaa rahvuskogu liige 1848–1851.  Emigratsioonis: 1851 Brüsselis, 1852–1870 Kanalisaartel. Rahvuskogu liige 1871.

•• Luulet: “Oode ja muid luuletusi” (1822); “Idamaised” (1829); “Sisemised hääled” (1835–1837); “Mõtisklusi” (1856); “Hirmus aasta” (1872).

•• Näidendeid: “Cromwell” (1827); “Marion de Lorme” (1829); “Hernani” (1830); “Kuningas lõbutseb” (1832); “Mary Tudor” (1833); “Padova türann Angelo” (1835).

•• Romaane: “Bug Jargal” (1826); “Jumalaema kirik Pariisis” (1831); “Hüljatud” (1862); “Mereäärsed tööinimesed” (1866); “Inimene, kes naerab” (1869).