Aurukatel ujub mineviku hämarusest nähtavale
Kui palju on teatrit võimalik muude meediumide abil taasluua? Sõna kasutavad inimesed on tihti tajunud oma mannetust, võrreldes oma tulemust ajas ja ruumis toimetava näitleja maagiaga. Üle pika aja püüab üks raamat taasluua kunagist lavastust, seekord on kaante vahele koondatud materjalid Voldemar Panso lavastatud “Tantsust aurukatla umber”, mis valmis Mats Traadi teose ainetel.
Milline ka ei oleks tulemus, tasub raamatu “Tants aurukatla ümber” loojate ees müts maha võtta, sest nad pole kartnud võimatuna tunduvat ettevõtmist. Ent ettevõtmise võimatus ehk teebki selle zˇanri teatrist kirjutava inimese jaoks kõige tipuks. Lavastusest jäänud riismete kokkukraapimine ongi mineviku teatri puhul tõdede tõde.
Mall on ees, Lea Tormise koostatud dokumentatsioon Panso lavastusest “Inimene ja jumal” tasub igati järgimist ja suures osas juhindub “Tants aurukatla umber” samast loogikast.
Siiski on üks erinevus ja see puudutab lavastuse vastuvõttu omas ajas. “Tants aurukatla ümber” käis oma aja lehtedest ja ajakirjadest läbi nii napilt, justkui oleks tegu tähtsusetu sündmusega. Tollal ilmunud kriitikast on võimatu manada esile lavastuse kujundeid või taibata kunstilisi värelusi, mida teos omal ajal ühiskonnas tekitas. Tundub, et just korvamaks kriitika nappust on kogumiku intervjuud justkui põhjalikumad ja asja sisusse puurivamad. Ja küsimused, kuidas rahvas selle vastu võttis ja mismoodi lavastuse tähendusi loeti, saavad siin-seal oma vastused. See on huvitav lugemisvara.
Siin on isegi mingi oma dramaatilisus. Kas õnnestub võidujooksus ajaga midagi veel kokku korjata ja minevik kuidagimoodi taastada? Midagi õnnestub. Meelde jääb ka Ita Everi ahastav hüüe: “Kuidas on võimalik, et ma sellest lavastusest nii vähe mäletan!” (Lk 192) Ja eesti teatri grand old lady’le pole midagi ette heita, see kunst on juba kord selline kergesti minevikku vajuv värk.
Panso Hermaküla varjus
Üht-teist annab siiski kaude napist kriitikastki välja lugeda ja seda teose koostaja Lilian Vellerand ka teeb: “Mati Undi võrdlev analüüs Hermaküla “Ullikesega” tähendab Panso loomingu asetamist uusima rezˇiiuuenduse konteksti.” (Lk 192)
Siin ongi konks. See on sisuline sõnum, mis tasub mineviku hindamises esile tõsta. See on ilmselt nooruslik positivism, mis paneb asju vaatama skaalal uuenduslik–vanameelne ning mitte suur–väike. Nii ongi elujõuline ja loomingult suur Panso jäänud viimaste aastate minevikuhindamistes samal ajal Tartus tegutsenud Toominga ja Hermaküla varju. Lõppude lõpuks võib uuenduslikkuse hinnaks olla ka viis senti. Küsimus on kunstniku individuaalsuses ja haardes ning seda kõike oli Pansol küllaga. Ta oli nii suur, et võis endale lubada ka enda läbipragatud “Tartu poistelt” näppamist. Panso suurus aga avaneb lavastuse dokumentatsioonist väljaloetavast loomisprotsessist. Siin on koostajal trumbid pihus, istus ta ju proovisaalis ning nägi pealt loomise ilu ja valu.
Kas lavastust mittenäinul tekib selle kõige kaudu ettekujutus, mis toimus ühe “Tants aurukatla ümber” etenduse ajal laval? Tekib küll. Aga seda ettekujutust toidavad ka teised, sedapuhku nähtud Panso lavastused, mälestus neist näitlejatest, nagu nad sel ajal teistes lavastustes mängisid, ja palju muudki. Küsimus on: mida ütleb kogumik päris noorele inimesele ja seda ka edaspidi? Sest see raamat ju jääb.
“Tants aurukatla
ümber 1973”
Mats Traat
Voldemar Panso
Eesti teatriliit, 2006
