Mart Kivastiku näitemängul on kaks peategelast – üks on kindral Laidoner, keda kõik oma koolitarkusestki teavad. Teine on niisamuti sõdur, ent tundmatu. Nagu pronksi valatud mees Tõnismäel.

See NKVD teenistuses mees Roman Baskini esituses kannab lihtsa punaarmeelase tunnus-märkideta vormi ja käitub kui suure masinavärgi viimane väike hammasratas, mis kriibib van-gistatud Johan Laidoneri hinge.

Ain Lutsepa kindral Laidoner on laval suure ja valusa teemaga – kuidas neis ajalooliselt raskeis oludes väärikaks jääda– ja see teema areneb eri variatsioonides traagilise lõpu suunas. Näidend ei too siin üllatusi, vähem ja rohkem tuttavaid fakte serveerides jõutakse kunstis sinna, kuhu kunagi jõudis tegelik elu.

Hoopis põnevam on näitemängus teine peategelane. Huvitav on jälgida Kivastiku fantaasiat materjali loomisel, mis vastab küsimusele, kes olid need tundmatud sõdurid, kes siit tuulispasana üle pühkisid.

Inimene puusliku sees

Kivastik sissetungijale armu ei anna, juba tegelaskujuna on ta nimi Küürakas. “Sõduris” kohtuvad plebei ja patriits. Vilno junkrukoolis vene aadlikuks vormitud endisele mulgi poisile vaatab ta vangistaja peale vastuolu täis pilguga. Siin on kadedust, viha ja alandlikkust. Meenub, et Laidoneriga veidi sarnase taustaga Mannerheim pidas alandavaks Zˇdanoviga saunas käia. Ka siin kerkib kirjandusest pilt kommunistliku plebei ja vene patriitsi kohtumisest. Roman Baskin tõestab, et Kivastik on kirjutanud huvitava rolli, mille inimlikus vastuolulisuses pole vähem suurust kui Laidoneris, kes sammub järjest rohkem murtuna edasi elu valusas lõppvaatuses. Siin on ajaloo draamat.

“Sõdur” on teatritekst, selles on teravmeelset absurdi, ent ka klisˇeesid. On vastandusi, kus leidub vaid mustvalgeid toone. Ent ikkagi on näitemäng huvitav teos, kus on tunda tahet leida inimene – puusliku tagant, keda kummardavad identiteedivae-vuse käes kannatavad massid.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid