AGU UUDELEPP: Kas minna propagandasõtta või mitte?
Suur koer ei vaevu aga pilkugi heitma ja teeb oma toimetusi rahumeeli edasi, saatjaks vääramatu usk endasse.
Eesti ja Venemaa suhetes on juba aastaid pilt olnud vastupidine. Suur ja vägev Venemaa süüdistab Eestit kõikmõeldavates asjades ning kõikmõeldavates kohtades, väike enesekindel Eesti elab aga oma elu edasi. Seejuures ei ole Eesti selles ignoreerivas ükskõiksuses üksi, samas seisus on ka naabermaa Läti. Venemaale annab see propagandasõjas täiendava võimaluse, kord “surutakse” üht ja siis jälle teist.
Mõni aeg tagasi oli selge, et Venemaa erilise hoole all oli Läti, meenutame kas või venekeelsete lätimaalaste haridusmeele-
avaldusi Riias. Praeguseks on ratas pöördunud ja rünnakute põhiraskus Eesti peal. Sellest kerkib taas kord küsimus: kas Eesti peaks jätkama senist joont ja ignoreerima Venemaa ettevõtmisi või on aeg asuda vasturünnakule?
Otsustamiseks tuleb endale propagandasõja reeglid selgeks teha. Nendel reeglitel ei ole midagi ühist omaaegsete rüütliturniiride eetikakoodeksiga, rohkem meenutavad põhipostulaadid filmidest tuttavat Metsiku Lääne igaüks-on-enda-poolt- mentaliteeti.
Kõige esimene reegel sätestab üheselt, et propagandas ei ole oluline mitte see, kuidas asjad on, vaid see, kuidas nad paistavad olevat. Ja sellest tekib kohe segadus: sümbolitel ei ole ühest tähendust, eri kontekstis tähendab üks ja sama sümbol erinevaid asju. Levinuim näide on haakrist, mis 3000 aastat oli elu, päikese, jõu, võimu või hea õnne sümbol, kuid pärast natside kätte sattumist märgib ühe kultuuriruumi jaoks ülimat kurjust.
Sümbolite võistlus
Propaganda teine reegel on järelikult see, et kõik mõtted ja sõnumid tuleb toetada millelegi sellisele, mida sihtgrupp juba usub. Inimestele ei ole võimalik öelda, et mingi sümbol tähendab midagi hoopis muud, kui nad on eluaeg uskunud teadvat. Inimene usub ikka edasi oma elukogemust ja varasemaid tõekspidamisi ning põlgab alatuks valetajaks igaühe, kes üritab talle midagi vastupidist väita.
Esimesest kahest reeglist tuleneb seega kolmas: propagandas konkureerivad omavahel emotsionaalse laenguga sümbolid, mida sihtgrupp on valmis ilma analüüsimata omaks võtma. Selle reegli mõistmiseks tuleb eristada teadmisi ja veendumusi. Propaganda eesmärk ei ole inimeste õpetamine ega neile teadmiste jagamine – see jääb hariduse ülesandeks. Tõsi, teinekord võib ka haridus olla osa propagandistlikust maailmapildi kujundamisest, mille ilmekaimaks näiteks on ajaloo õpetamine.
Propaganda jagab hoopis selliseid nn teadmisi, mis ei ole tõestatavad, vaid millesse inimene kas usub või mitte. Näiteks: kes on hea, kes halb; kes eetiline, kes ebaeetiline; mis on õige, mis väär.
Need uskumised ei allu objektiivsetele kriteeriumitele, vaid sõltuvad kontekstist ja mingitest ühis- või kildkondlikest kokkulepetest. Sotsiaaldemokraadi tõde võib olla liberaaldemokraadi meelest suurim rumalus ja vastupidi.
Loomulikult on propagandasõjas reegleid veel palju, kuid kolm ülalpool markeeritut annavad piisava võtme mõtestamaks Eesti ja Venemaa võimalikku kahepoolset propagandistlikku mõõduvõtmist. Analüüsi lihtsustamiseks eeldame, et Eesti ei üritagi Venemaaga propagandistlikult mõõku ristata idanaabri territooriumil, vaid asub lahingusse meie lääneliitlaste elanikkonna meelsuse ja arusaamade nimel. Samuti jätame kõrvale selle, et Venemaa on Lääne-Euroopale majanduslikult ülioluline, Eesti pole seda sugugi.
Väsinud loosungi vahetus
Kuna Eesti pole aastaid Moskva rünnakutele reageerinud, oleks vähemalt esialgu tegu kaitse-, mitte ründelahingutega. Venemaa kasutas aastaid Eesti vastu inimõiguste loosungit, sest valgustusaja vaimu väärtustavas Euroopas aitas see sümbol paigutada meid hea ja halva teljel halvemasse, inimeste põhiõigusi jalge alla tallavasse otsa. Mida enam on aga Lääne-Euroopa riikidel endil häda immigrantidega, seda vähem on nende elanikud valmis kaasa tundma siinsetele muukeelsetele elanikele ja eestlasi ning Eesti riiki hukka mõistma. Järelikult hiljemalt pärast Pariisi noorterahutusi oli selge, et Eesti vastu on vaja uut loosungit.
Seega ei ole praegune pronkssõduri ümber käiv mäsu juhus, konflikti eskaleerumine on tõenäoliselt olnud initsieeritud või inetuma sõnaga öeldes provotseeritud paratamatus. Kas me soovime seda endale tunnistada või mitte, aga pronkssõdur sobib ideaalselt mitmetimõistetavaks propagandistlikuks sümboliks, mis aitab Venemaal oma eesmärke saavutada.
Paljude eestlaste jaoks tähendab see mees okupanti, sest tal on seljas Nõukogude munder. Aga – selles mundris mehed ei ole Pariisi vallutanud ega Londonit pommitanud, Jaltas turvasid nad maailma jõujooni jagavaid riigimehi. Meie okupandid on Lääne-Euroopas liitlased või vabastajad, kelle siinsed hirmuteod jäävad abstraktseks statistikaks – ratsionaalselt võib ju üritada mõista, kuid emotsioone need ei puuduta. Nende rahvaste kogemuslikus, emotsionaalses mälus on Nõukogude mundris mees kangelane.
Kui me võtame nüüd ette propagandareeglid, siis ühe läänlase jaoks üritatakse Eestis praegu teisaldada Teise maailmasõja võitja kuju, seega vastandutakse võitjale, järelikult propaganda must-valges maailmas ollakse kaotaja poolt, ehk teisisõnu reanimeeritakse fasˇismi – Lääne-Euroopa vallutajat ning alandajat. Kui selline legend liigub, siis edasi otsivad uskujad üha uusi detaile, mis nende mõtteid kinnitaksid, ja Eesti võib rääkima jäädagi, et asjad pole nii. Üks lihtne prantslane ei näe seda, mis Eestis tegelikult toimub, ta otsustab vahendatud “mulli” ja mulje põhjal.
Eestil on seega edukasse propagandasõtta minekuks vaid üks võimalus. Me peame leidma sümboli, mis on tänapäeva eurooplasele või ameeriklasele olulisem ja lähedasem kui Teise maailmasõja aegne munder. Kui see sümbol on positiivne, peame siduma end sellega, kui negatiivne, peame suutma selle teha Venemaa olemuslikuks osaks. Just nii, nagu pärast 11. septembri sündmusi New Yorgis sildistas Moskva kogu tsˇetsˇeeni rahva, naised-lapsed kaasa arvatud, terroristideks. Kui me midagi analoogilist ei suuda, siis on kõige targem jätkata senist joont ning eestlasliku uhkusega väita, et Venemaa absurdsed süüdistused ei ole vastamist väärt.
