Laulev revolutsioon algas Tartu levimuusikapäevadel
Mattiiseni hittlugu valmis tellimusloona – levimuusikapäevad vajasid ühislaulu. Kuid Mattiisen tahtis, et lugu räägiks tollal aktuaalsest fosforiidisõjast ja pöördus julgemate sõnade saamiseks kooliaegse pinginaabri Jüri Leesmendi poole.
Kui lugu 1987. aasta aprillis valmis sai, tõi Mattiisen loo kuulamiseks Vikerraadio toimetajale Erki Berendsile. Kuigi alalhoidlikumad arvasid loo kohatu olevat, mängis Berends selle eetris siiski ära. Ametlikud kuulajad polnud looks valmis ja Berends sai noomituse. Suuremaid pahandusi siiski ei järgnenud.
Mais oli Tartu Raekoja platsil ärev õhkkond. Publiku seas valitses tunne, et kohe on midagi juhtumas, kuid keegi polnud kindel, mis täpselt. Plats oli rahvast murdu täis ja kollaste T-särkidega keskkonnakaitsjad kogusid allkirju. Eelkõige aga oodati juba ette populaarse ühislaulu esitamist, sest paljud olid jõudnud endale selle ka raadiost üles lindistada.
Viimase hetkeni oli loo esitamine kahtluse all, sest esitusluba puudus. Lõpuks kirjutas toonane linna kultuuriosakonna juht Riho Illak paberile alla ja sellega oli luba olemas.
Muuseas, lugu kanti lõpuks tehnilistel põhjustel ette ikkagi lindi pealt ja kokku tulnud lauljad liigutasid vaid suud. Üldises meeleolus aga ei pannud keegi seda tähelegi ja Mattiisen säras pärast rahulolust nagu jõulukingituse saanud poisike.
Tartus ühislaulmises polnud tegelikult midagi uut. Läänemaailmas tuntud loost “We are the World” inspireerituna oli Peeter Vähi aasta varem kirjutanud ühisloo “Üks laul, üks viis”, kuid Mattiiseni ja Leesmendi loodud poliitilist alatooni ja otse lajatamist kandis laulmine esimest korda.
Ühislaulu kardeti
Poliitiline taust mängis Tartu levimuusikapäevadel ka varem suurt osa. In Spe ja Ruja esitused poleks olnud nii mõjusad, kui neil poleks olnud sellist sõnumit taga juba aastaid varem.
Võimud olid ühislaulu ideest muidugi hirmul, jälgisid, et otseseid väljaastumisi ei tuleks, aga muidu sekkuma ka ei hakanud.
See oli viimane kord, kui 70-ndate lõpul alguse saanud Tartu levimuusikapäevad peeti vaid Vanemuises ning üksikute kontserditena linna peal. 1988. aprillis peeti Tartus juba esimesi muinsuskaitsepäevi, mil toodi avalikult ja argsi välja esimesed sinimustvalged lipud. Kui rahvas nägi, et suuremaid repressioone ei järgnenud, oli samal aastal Tartu lauluväljakule kolinud levimuusikapäevadel lippe juba rohkem ja esitusele tulid kõik Mattiiseni-Leesmendi loodud isamaalised laulud.
Reet Linna tegi Aktuaalsele Kaamerale samal aastal levimuusikapäevade uudislõiku. Ekraanile jõudsid vaid üksikud seosetud kaadrid. See oli montaazˇi tulemus, mis lõikas pildist välja kõik sinimustvalge trikolooriga kaadrid. Juunis oli olukord juba sootuks teine ja rahvuslike meeleolude kulminatsioon oli kolinud Tallinna lauluväljakule.
Levimuusikapäevad said elava vastukaja kogu Venemaal. Uudisklippe muusikapäevadest jõudis näidata koguni üleliidulise telekanali Kesktelevisiooni peamine uudistesaade Vremja, ning festivali zˇüriis istusid nimekad Moskva kriitikud, kes käisid Eestis vabamat ja läänelikumat õhkkonda nautimas. Muuseas, ainukese Vene bändina võttis 1980-ndate alguses Tartu levimuusikapäevadest osa vaid legendaarne Peterburi bänd Akvaarium.
Levimuusikapäevadelt pärineb ka üks Tartu vaimu definitsioone. Veel aastaid pärast levimuusikapäevade lõppemist on mitmed muusikud kurtnud, et kevaditi tuleb selline imelik tunne peale. Et miski justkui veab Tartusse. Nii ongi muusikud arvanud, et ehk on see seletamatu Tartu vaim, kes käis aasta läbi peale ja sundis proove tegema, et kevadel korralik esinemine anda. Sest igale asjale peab ju seletus olema.
Muusikapäevade fenomen sai aga otsa turumajanduse tulekuga. Kõik 1980-ndatel seal esinenud muusikud tegid seda tasuta. Öömaja ja söögi eest. Hiljem polnud selline asi enam muusikute jaoks mõeldav.
Võib-olla on vaim vahepeal elavamaks muutunud või turumajanduses midagi muutunud, igatahes vajab järgmisel nädalal levimuusikapäevade nime all Genialistide klubis alustav kontsertide laine ilmselt sellesama seletamatu vaimu abi, et asi hästi õnnestuks.
