25 aastat tagasi riputas korvpallur Mihkel Tiks ketsid varna
ja haaras sule. 1984. aasta romaanivõistlusel sai “Korvpalliromaan” II preemia, aasta hiljem ilmunud teose trükiarvuks oli 50 000...
Kuid “Korvpalliromaani” puhul ei tekitanud furoori mitte “Rehepapist” kaks korda suurem trükiarv, vaid äratuntavad tegelaskujud, kuldse Kalevi mängijad.
•• Protsentuaalselt võttes: kui palju oli “Korvpalliromaanis” dokumentalistikat, kui palju ilukirjandust? Palju tõestisündinud fakte, palju kirjanduslikke liialdusi?
Kõik kirjapandu oli valitud elust endast. Väljamõeldud olid nimed, treeneritest tehtud koondportree ning meeskonna elu pehmendatud ja ilustatud. Aga eesmärgiks oli näidata läbi minu silmade Eesti korvpalli allakäiku.
•• Kas te pidasite päevikut? Mõnede mängude ülevaated tunduvad “Korvpalliromaanis” ja tollaste ajalehtede ülevaadetes olevat audentsed.
Pidasin küll. See oli auru väljalaskmise koht. Olenes muidugi enesetundest. Üritasin ju samal ajal õppida ülikooliski, panin päevikusse kirja ka mõtteid loetud ilukirjandusest ja filosoofiast, mida on tagantjärele piinlik lugeda. Aga mängust kirjutasin ma seda põhjalikumalt, mida rohkem seda üle elasin.
•• Romaanis ei saa me üle ega ümber Aleksander Karellist, kelle prototüüp on Aleksei Tammiste.
Aga Tamma oligi minu jaoks keskne kuju nii Kalevis kui ka elus üldse! Ta eristus teistest mängijatest kõvasti. Mida aeg edasi, seda rohkem ehitati Kalevi mäng Tamma peale üles. Ühel hetkel hakkas kogu mäng käima tema taktikepi järgi.
Samas oli temaga koos hea mängida ja ka tema vastu oli huvitav mängida. Tammaga koos mängides mängisin ma kõrgemat mängu kui muidu, kuigi ebaõnnestumise korral pidid valmis olema kõige halvemaks. Kõigele vaatamata – temast paremaid mängijaid ma ei tea, ka mitte Nõukogude Liidu ulatuses. Superstaar Sergei Belov oli märksa ühekülgsem. Teda katta oli palju lihtsam kui hiilgevormis Tammat. Aga Tammiste traagika seisnes tema isikupäras, mis NSV Liidu koondisesse ei sobinud.
•• 1978. aastal ei sobinud Tammiste enam ka Kalevisse ja Eesti koondisse. Miks te ta meeskonnast välja hääletasite?
Mäletan, et me olime Taeblas laagris, aga Tammat polnud. Käisid jutud, et ta plaanib meeskonda tagasi tulla. Treener August Sokk küsis meeste arvamust ja see noorem seltskond, kes oli elu aeg saanud Tammistelt mööda päid ja jalgu, ei tahtnud mõeldagi, et ta tuleb jälle tagasi ja kehtestab oma terrori uuesti.
•• Kas teie initsiatiivil hääletati ta meeskonnast välja?
Mina Tamma-vastast initsiatiivi omaks ei võta. Kõik lähtus ikkagi treenerist. Eks ma muidugi kartsin, et ta tagasi tuleb. See vana ja haigete põlvedega Tamma polnud enam meeskonna päästja. Ma uskusin siis, et meie põlvkond suudab ka ise hakkama saada. Aga intrigaan ma ei ole, kuigi Tamma mind selleks pidas.
•• “Korvpalliromaani” lõpp on suhteliselt nukker. Kui Mihkel Tiks ei oleks sündinud 1953, vaid 1963, saanuks kirjutada hoopis ilusama lõpu. Tõsi, ka NSV Liidu viimaseks meistriks tulnud meeskonnas oli konkurents tagamängijate hulgas tihe.
Käisime 1981. aastal T‰ehhoslovakkias vaatamas Euroopa meistrivõistlusi, kus NSV Liit tuli ülekaalukalt meistriks ja Valdis Valters valiti Euroopa parimaks mängijaks. Kuu aja eest olin Valtersi vastu mänginud ja oma kehva Kaleviga lätlasi võitnud. Oli päris hea tunda, et pole see meiegi tase Euroopa omast nii lootusetult kaugel. Aga kellelegi ei saanud siis pähegi tulla, et kunagi võiks Eesti rahvuskoondis ise EM-il mängida.
Möödus vaid tosin aastat, kui Eestist sai Euroopa kuues meeskond. Salumetsal õnnestus järgmise põlvkonnaga luua uus meeskonnakultuur, mis Sokul ja Lillel meiega ei õnnestunud.
•• Kas “Korvpalliromaaniga” sai spordile igaveseks joon alla tõmmatud?
Kui mitte arvestada elementaarset tervise hoidmist, siis küll.
•• Armastate elus järske pöördeid teha. Korvpalli juurest suundusite kultuurimaastikule, sealt ärisse, edasi omavalitsuste asja ajama.
Kõigepealt töötasin kultuuriministeeriumis teatrite valitsuses, siis hakkas ilmuma ajakiri Vikerkaar, mille publitsistikaosa ma mõnda aega toimetasin. Ja laulva revolutsiooni ajal olin ajakirja Teater.Muusika.Kino peatoimetaja.
•• Jänese tõmbasite te kübarast välja siiski eraettevõtjana, ajakirja Tallinn This Week peatoimetajana?
Kapitalistlikus Eestis sain tõesti jalad alla selle bro‰üürikesega.
•• Siis pühkisite pealinna tolmu lõplikult jalge alt ning asusite elama Loksale. Kui jälgida, mis toimub seal ainuüksi perekond Lootsmanni ümber, pole see just parim koht vanaduspõlve veetmiseks.
Loksa lähedale, isa lapsepõlvetallu läksin elama juba 1994. aastal. Mulle meeldivad kardinaalsed muutused elus, nii oleks mul nagu mitu elu. Kohaliku poliitiku karjäär päädis küll õige pea umbusalduse avaldamisega vallavanemale. Inertsist üritasin veel Loksale noortekeskust teha, et lapsed tänavalt ära saaks. Aga keskerakondlaste eesmärk oli vastastele ära teha, mitte linnaelu edendada. Üksi maffia vastu ei saa. Eelmise aasta kevadel sai selgeks, et elus tuleb veel üks pööre teha.
•• No see pidi olema küll 360-kraadine pööre, et minna Krimmi rantjee elu elama!
Krimmis olen ma olnud varemgi – noorsportlasena Artekis ja värske abielumehena pulmareisil. Paar suve tagasi hulkusin seal paikades, kuhu pole veel jõudnud inimese räpane käsi. Krimmi subtroopiline lõunarannik võiks ollagi paradiisinurgake. Enne peab ainult inimesed sealt põrgusse evakueerima.
Eelmisest kevadest jäingi pidama Jaltasse, kus kinnisvarahinnad on alles nagu Rakveres. Midagi jaksab sealt veel endale päästa, kui väga nõudlik ei olda.
•• Korvpallurite hinnad, sealhulgas ka Rakveres, läksid vahepeal ikka väga kõrgeks.
Väikeses rahvusriigis on alati oskustöölistest puudus, korvpallimängijatest sealhulgas. Aga lausa põud näib valitsevat karismaatilistest lastetreeneritest. Minu lapsepõlves oli naaberalevikus Kohilas “kehka” õpetajaks Gunnar Simson. Kuidas küll Kohila poisid meid oma pressinguga kägistasid, kui Simsoni kähisev hääl neid sütitas!
Kaob isiksus, hääbub ka kultuur. Eks oma laste treenimise asemel on muidugi kergem mõni mustanahaline valmismängija osta, kuni Eesti majandusel hästi läheb ja sponsorite rahakott veel kannatab.
•• Aga kuhu jääb siis rahvustunne?
Mina olin esmajärjekorras rahvuslane ainult 1988. aastal. Enne ja pärast istus kosmopolitism rohkem. Algul on ikka inimene, siis alles tema rahvus. Ma ei põe rahvuslikku alaväärsuskompleksi, mis ajaks pronksist puuslikke vihkama. Ka lapsena tahtsin saada lihtsalt heaks korvpalluriks, mitte ei unistanud Moskvale ära tegemisest. Eesti poisikesele kõlbab eeskujuks ka neeger või leedulane. Mina jumaldasin lapsepõlves liidu koondise ässasid, olgu need venelased või grusiinid.
Loen praegu raamatut Gorbatšovist – on väga õpetlik näha, kuidas Kremlist asjad paistsid, kui inimkett Tallinnast Vilniuseni ulatus. Vabaduse juurde kuulub ka venelaste sallimine. See ei tähenda, et poleks vaimustav olnud Eesti eest laias maailmas mängida. Aga mis võimatu, see võimatu. Ma ei kahetse, et minu korvpallurikarjääri palistasid NSV Liidu riigipiirid, mis kord või paar aastas mõneks päevaks avanesid.
•• Olete ikka kindel, et ei kahetse?
(Mõtleb kaua.) Ei kahetse. Arvan, et see oli üks paremaid asju, mida tol ajal teha sai.
Eluloolist
Mihkel Tiks
kuulus kalevlane
Sündinud 11. juunil 1953 Raplas.
Korvpalli hakkas mängima Rapla LNSK-s Olavi Ratase õpilasena ja pälvis 1969 NSV Liidu noortemeistrivõistlustel B-klassis hõbemedali.
Hiljem treenis ja mängis põhiliselt Ilmar Kullami, Ernst Ehaveeru, August Soku ja Heino Krevaldi juhendamisel.
Kuulus mängujuhina 1970-72 NSV Liidu juunioride ning 1972-82 Eesti koondisse ja Kalevi esindusmeeskonda.
1970 Euroopa juunioride meister ja 1972 pronksmedal, NSV Liidu meistrivõistlustel 1974 viies ja 1975 kuues koht. TRÜ ja Standardi meeskonnas aastal 1972–1983 kaheksakordne Eesti meister ja kolmekordne karikavõitja.
