On ju meilgi eestikeelsed koolid olnud peaaegu kõikjal, kuhu saatus meid on paisanud.  Oma rahvuskultuuriline identiteet on kõige tähtsam eeldus, mis teeb võimalikuks tunda ja austada teisi rahvuskultuure.

Kultuuride paljusus on Euroopa rikkus ja ka maailmakultuur pole midagi muud kui rahvuskultuuride summa. Ainult oma rahvuskultuuris haritud inimene on võimeline elama sotsiaalselt aktiivset elu, aga see tähendabki seda, et teises riigis, teises kultuurikeskkonnas elades õpib ta  sisemise vajaduse sunnil selle rahva keele, tunneb selle rahva ajalugu ja kultuuri, sest vastasel korral pole sotsiaalselt aktiivne elu ju võimalik, pole võimalik adekvaatselt hinnata ühiskonnas toimuvat.

Eestis on vene kogukond elanud aastasadu. Siia emigreerusid vene intelligendid bolševistliku revolutsiooni eest, siin leidsid mõneti vabamat hingamisruumi suured vene poeedid ja mõtlejad möödunud sajandi 60.-70.-aastail.

Kunagi ei ole tekkinud konflikte eesti ja vene intelligentsi vahel. Nii nõukogude okupatsiooni ajal kui ka taasiseseisvunud Eestis on tekkinud vastuolud selle venekeelse elanikkonnaga, kel on puudunud oma rahvuskultuuriline identiteet, kes oma harimatuses on muutunud kriminaalseks ja/või  lasknud ennast kaasa tõmmata  poliitilistesse intriigidesse ning kellest nüüd on Eestis saanud viies kolonn Venemaa impeeriumimeelse poliitika elluviijana.

Möödunud nädal Tõnismäel tõestas seda veenvalt.