TRIIN VIHALEMM: Venekeelsel telekanalil oleks perspektiivi pikaajalise ning mastaapse projektina

Pronkssõduri juhtumist ajendatuna on viimastel päevadel taas jutuks võetud Eesti venekeelse telekanali idee. Mõte on enamasti esitatud üsna arglikult, küsivas vormis ja võimaliku programmi sisu täpsustamata. Eesti venekeelse teleprogrammi kasuks räägib oht, et Venemaa kasutab jätkuvalt võimalust näidata oma mõjuvõimu Eesti ühiskonnale just läbi televisiooni. Samas nõuaks venekeelne programm väga suuri ressursse. Senised üksikud vene- ja kakskeelsed saated pole kogunud suurt auditooriumit. Kuigi üksikuid “juppe” ei saa üks-üheselt võrrelda olukorraga kus programm jookseks hommikust õhtuni, on risk, et suuri investeeringuid nõudnud venekeelne programm ei saavuta venekeelse vaatajaskonna seas populaarsust, üsna reaalne.

Eesti venekeelsel telekanalil oleks perspektiivi, kui see teha algusest peale pikaajalise, julge ja mastaapse rahvusvahelise projektina. Mõttetu on planeerida venekeelne kanal (ainult) Eesti maksumaksja raha eest ülalpeetavaks ettevõtmiseks eesmärgiga kohalikud venekeelsed “infosulust välja tuua”, saates Moskvasse oma korrespondendi jne. Kindlasti peaks Eesti venekeelse programmi eesmärgid olema seatud vähemasti kümneaastases perspektiivis. Kui programm end esimese aastaga ei õigusta, ei tohiks seda pettunult “maha tõmmata”, sest vaatajate harjumused on väga inertsed ning muutuvad aeglaselt.

Programmi olulisimaid sihtrühmi peaks olema lapsed ja noored, kelle vaatamisharjumusi saab  paremini mõjutada, näiteks sidudes saateid (loodetavasti paraneva) kooliprogrammiga, Internetikeskkondadega,  interaktiivsete mängudega. Laste kaudu saab teatud määral mõjutada ka pere vaatamisharjumusi.

Peamine eesmärk peaks olema aidata kaasa sotsiaalse sidususe suurenemisele Eesti venekeelse elanikkonna seas. Et vaatajad tunnetaksid läbi telesaadete n.ö. omavahelist seotust, vajadust nähtu üle omavahel arutada, oma arvamust avaldada, end saatesse pakkuda, ise telesse tööle minna…

Telel on head võimalused “toota” kohalikke “tähti”, kellest võiksid kujuneda venekeelse elanikkonna kõneisikud. Paratamatul on siin suur roll meelelahtussaadetel. Eesti programmi eelis võrreldes Venemaa vastavate saadetega oleks just suurem tõenäosus ise aktiivselt osaleda.

Eesti venekeelne telekanal võiks olla rahvusvahelist mõõtu pilootprojekt, mis võiks saada võimaluse kasutada BBC jt edukaid saateformaate nö sponsorluse korras, pakkuda tribüüni neile Venemaa arvamusliidritele, kes on kodumaal saanud eetrikeelu või keda tsenseeritakse, arvamussaadetes  võiks esineda Lääne ajakirjanikud, spetsialistid jne. Sellist projekti võiks olulisel määral rahastada EL, sest sisserännanute ja nende järeltulijate probleemid on laialt levinud ka EL sees.

Küsimus Eesti venekeelse teleprogrammi vajalikkusest vajaks loomulikult tõsisemat ja põhjalikumat arutelu. Hea, kui see tekiks.

- kommentaar on kirjutatud Sulev Valneri artiklile "Milline tuleb Eesti oma BBC?" -