SULEV VALNER: Milline tuleb Eesti oma BBC?
Aga ilmselt veel olulisem on teadvustada põhimõttelised valikud, mille ees alustav organisatsioon, see meie oma tulevane BBC, peagi seisab.
ETV teine kanal
ETV teise kanali hädavajalikkusest on räägitud ammu. Ühe (eestikeelse) kanali loogika aheldab igaõhtused valikud kitsastesse raamidesse ja ei lase kasutada ETV täit potentsiaali. Hästi on see näha näiteks suurte spordivõistluste ajal, kui tavaprogramm praktiliselt katkeb.
Teine praegu eriti aktuaalne küsimus on vajadus oma venekeelse telekanali järgi. Jutt venekeelsest portaalist, mida koalitsioonileping räägib ja millega on ka alustatud, ei asenda kindlasti telekanali võimalikku mõju.
Teadaolevalt on ETV oma teise kanali käivitamiseks riigilt raha küsinud ja pole seni sentigi saanud. Probleem on olnud ilmselt ka selles, et pole kuigi selgelt lahti räägitud, millisest võimalikust kanalist ikkagi jutt käib. On see põhiosas eesti- või venekeelne, süvakultuurikanal või pigem meelelahutuslik? Kõigist neist variantidest on eri aegadel avalikkuses juttu olnud.
Analooglevi ajastul oli üheks põhiprobleemiks uue kanali tehniline võimalikkus (vaba sageduse saamine) ja edastuse kümnetesse miljonitesse ulatuv hind.
Nüüd võib uusi kanaleid kaabel- ja digilevis valdava osa peredeni viia üsna lihtsalt ja minimaalse edastuskuluga. Aga iga uue kanali sisu kahtlemata nõuab kulutusi ja mitte vähe.
Tegelikult peakski minu meelest rääkima kohe mitte ainult teisest, vaid ka ETV tulevasest kolmandast kanalist. Võib-olla neljandastki. Rahvusringhääling vajab perspektiivis kindlasti vähemalt kahte eestikeelset ja seal kõrval ka oma venekeelset telekanalit.
Kui näiteks Eesti Raadio poolel on eri sihtrühmadele suunatud programmide struktuur tänu omaaegsetele otsustele hästi välja kujunenud (Vikerraadio kõrval on Klassikaraadio kui kultuurikanal, R2 kui noortekanal, venekeelne R4), siis ETV on siin selgelt (veel) alaarenenud.
Mis puutub venekeelset telekanalit ja ka näiteks oma korrespondendi saatmist Moskvasse, siis muidugi on need suhteliselt kallid ettevõtmised, aga siin on paljuski küsimus olnud ka mõnede võtmeotsustajate hoiakus “nagunii ei tule sealt eriti midagi”. Viimaste sündmuste taustal tasuks mõnel mehel varasemad seisukohad üle vaadata.
Kas tulevaste esimese, teise ja kolmanda telekanali nimi on edaspidigi ETV?
Küllap ikka on. Ei tasu kergel käel hüljata vanu häid brände, kuni pole välja mõeldud uusi, mis oleks ligilähedaseltki sama head. Sama käib ka sõnapaari Eesti Raadio kohta. Muide, taanlased nimetavad kogu oma ühist tele- ja raadioorganisatsiooni Taani Raadioks…
Rahvusringhäälingu põhitegevus?
Esmapilgul tundub vastus enesestmõistetav. Rahvusringhäälingu põhitöö on Eestile oluliste tele- ja raadioprogrammide loomine ja levitamine.
Ometi oleme jõudmas dilemma ette lähiaja tegevusest nr.1: kas ressursi ja tähelepanu keskendamine sisulisele tööle või pigem uue maja ehitusse?
Aastaid tagasi pandi tõesti dokumentidesse kirja püha eesmärk, et ETV ja ER ühendamine peab toimuma koos ühise maja valmimisega, kuhu kolides tekibki sujuv ühekssaamine ja sünnib sünergia.
Tegelikus elus on aga praegu olemas vaid võimalik krunt Rahumäel ilma detailplaneeringuta ja on päris ilmne, et mõne lähema aasta jooksul ei valmi seal veel midagi.
Järelikult: kahe organisatsiooni ühendamisest ja uue maja ehitamisest on tegelikkuses saanud kaks eraldi küsimust.
Juunis ametisse asuva uue juhtkonna paratamatus on ühendada organisatsioonid ilma uue majata. Ja see on kindlasti ka võimalik.
Kahe organisatsiooni ühes taktis hingama panemise võti ei ole üldse 300 meetris, mis lahutab praegu ETV ja Eesti Raadio hooneid. Kui tekib ühine infosüsteem, ühised otsustamismehhanismid jne, siis võib ühist asja ajada ka praegustes majades. Kui info liikumist ei teki, siis ei pruugi sama maja naaberkorrustel või isegi naabertubades istuvad inimesed üksteisest ikka midagi teada.
Kui tuleb valida (ja piiratud ressursside olukorras tavaliselt tuleb), siis minu meelest on praegu olulisem tegeleda organisatsiooni ühise identiteedi loomisega, ETV teise ja kolmanda kanaliga, võimalike korrespondentide leidmisega Moskvasse ja miks mitte ka näiteks Berliini ja Helsingisse, Läänemaale ja Virumaale jm sisuliste asjadega. Pigem on Tallinna maja asemel kiire Tartus ja Pärnus kohalikele stuudiotele selliste ruumide leidmisega, kus tele- ja raadiopool saaks edaspidi koos tegutseda.
Karta on, et suur ehitamine toob probleeme, mis ühel või teisel viisil viivad ressursse ja tähelepanu põhitegevuselt ära. Halvemal juhul võib korduda see, mis on värskelt näha Taanis, kus uue uhke ringhäälingumaja ikka veel pooleliolev ehitus on läinud plaanitust nii palju kallimaks, et alanud on programmide sisu vahendite dramaatiline kokkutõmbamine. Nii on kolleegid Taani Raadiost saanud ülesande vähendada kulusid 15% võrra, 300 töötajat peab lahkuma ja näiteks nende rahvusvaheliselt tunnustatud raadiofeature toimetus sai teate tegevuse lõpetamisest.
Loodetavasti on Eesti tulevikus jõukam ja ehk isegi teel viie jõukama hulka Euroopas. Ükskord hakatakse ühinenud ringhäälingule maja ehitama niikuinii. Senised ettevalmistavad tegevused ei ole kindlasti olnud asjatud. Ja kui raadiol pole praegu ruumidega mingit suurt probleemi, siis ETV-l väidetavalt on.
Küll oleks praegu aeg uuesti rahulikult ette võtta küsimused, kuhu, missugust maja ja millal ehitada?
Paar võimalikku probleemi seoses Tuisu tänava plaaniga:
Esiteks asukoht. Kesklinnast Rahumäele kolimine võib tähendada mõttetult suurt kaotust. Tavaliselt tehakse suuri pingutusi ja kulutusi parema, kesksema asukoha saamise nimel. Kahtlust plaanitud kohavaliku suhtes on arutelude käigus väljendanud ka mitmed arhitektid.
Teiseks, praegu arhitektuurse ideekonkursi aluseks olev ruumiprogramm on valdavalt olemasolevate ühe ja teise poole üksuste mehaaniline ülekandmine uude majja, ei midagi enamat. Ta ei saanudki reaalselt muuks kujuneda, kui kellelgi ei olnud volitusi rääkida enama kui ühe poole nimel. Tõelist tehnoloogilist ja sisulist sünergiat tele ja raadio vahel saab hakata otsima ühine juhtkond.
Kolmandaks, erinevalt näiteks Eesti Rahva Muuseumist ei ole avalikke siduvaid lubadusi, et riik ringhäälingu maja ehitamist eelolevatel aastatel kindlasti rahastab. Kellegi head suhted mõne poliitilise jõuga ei pruugi tuleviku raskustes aidata. Praeguste hoonete müük ei kata ilmselt olulist osa ehitamise kuludest ja võib kiirustades läbi viiduna hakata meenutama kunagist Kultuuriministeeriumi maja müüki KUMU ehituse katteks, millest hiljem sai pigem probleem kui lahendus.
Kui aga tõesti osutub, et juba võetud suunda ei saa (ei tasu) muuta ja ehitamise rahagi on olemas sisulist tegevust löögi alla seadmata, siis loomulikult ei pea seda pidurdama. Peamine on siiski, mida rahvusringhäälingus sisuliselt tehakse, asugu maja kus tahes.
Poliitiline seotus või sõltumatus?
Rahvusringhäälingust kui võimule saba liputavast valvekoerast on vähe abi. Ta võib luua ohtliku näivuse, et asjad on riigis hästi ka siis, kui tegelik pilt teeb muret. Näidet Venemaa telekanalite näol pole vaja kaugelt otsida.
Kogu kaasaegses Euroopas on mõistetud, et demokraatiale nii oluline keskkond nagu infoväli tele- ja raadioeetris vajab kaitsmist ja pole õige jätta ringhäälingu ökoloogiat ainult turu kujundada, ehkki otsese poliitilise allutatusega võrreldes on turg kindlasti parem.
Muidugi, poliitikutega ühist eesti asja rahvusringhääling ajab. Aga laenates väljendit president Ilveselt: see suhe olgu lepingu, mitte tehingu vormis.
Väidetakse, et keegi pole täiesti sõltumatu, eriti veel väikeses Eestis. Filosoofiliselt ehk küll, aga praktiliselt teeme hästi vahet, kes püüab sõltumatu olla ja kes ei püüa või ei peagi vajalikuks. Ja pole ka päris sama, kas kellegi poliitiline seotus on värske või näiteks kümne aasta tagune.
Miks siis politiseeritus halb on?
Isegi kui välistada otsene mõjutamine ja tsensuur, kaldub politiseeritus tekitama kramplikku “poliitilist korrektsust”, mis ainult takistab adekvaatselt reageerimast olulistele teemadele.
Head ajakirjandust ei tohi piirata liigne kartus eksida. Tegijaid ei pea aina kahtlustama kuhugi poole kaldumises. Toimetajatel peab olema õigus teha oma professionaalseid otsuseid ja küsitleda just neid esinejaid, kes pakuvad huvi ja tõesti asjasse puutuvad ja ei kedagi rohkem ega vähem.
Muidugi kerkib Rahvusringhäälingu ette veel kümneid olulisi valikuid, mida siin ei jõua kirjeldada ja kõiki tulevasi muresid me ilmselt veel ei aimagi.
Diplomaatide puhul räägitakse välispoliitilisest kuulmisest, milleta pole võimalik seda tööd hästi teha. Ka ringhääling vajab ilmselt juhtidelt sarnast omadust – nimetagem seda ajakirjanduslikuks kuulmiseks.
Autor on viimaseid nädalaid praeguse Eesti Raadio juhatuse liige ja väljendab artiklis oma isiklikke seisukohti.
