Vanade majade kodu — 50
Tosina talu ja kokku enam kui 70 hoonega mereäärne muuseumiküla laiub 84 hektaril (ehk on umbes sama suur kui Tallinna loomaaed). Talude vahel on küllalt ruumi metsale, mille radadel on lihtne unustada, et oled tegelikult Tallinna linnas.
Enamik hoonetest on kunagi olnud eestlaste kodud – rehielamud koos juurde kuuluvate lautade, aitade ja muuga. Peale selle on muuseumis ka üksikobjekte, et külaelu tõepärasemalt edasi anda: kirik, kõrts, koolimaja, veskid, võrgukuurid, pritsikuur jne. Olemas on isegi saksa soost mõisniku Sˇveitsi villade stiilis Rocca al Mare suvemõis, mis oli seal tegelikult juba ammu enne muuseumi (valmis 1870) ja andis ka muuseumi alale nime.
Esimene mitte-rehielamu
Valdav osa vabaõhumuuseumi hoonetest on siiski eestlaste omalooming, mis pärast esimese elu lõppu oma asukohas hoolikalt tükkideks lahti võetud ja pärast muuseumis legona uuesti üles laotud.
Aastas käib neid vaatamas enam kui 140 000 inimest, kellest umbes pool on välis- ja teine pool kodumaalasi. Käiakse, sest sellist elu Eestis enam ei elata, selliseid külasid mujal enam pole ja ka üksikuid nii vanu maju on säilinud vähe. “Eesti rehi-
elamu on maailmas ainulaadne. Rehielamuid ehitati küll ka Põhja-Lätis, aga need on teist tüüpi,” märgib Eesti vabaõhumuuseumi direktor Merike Lang. Ta lisab, et Eesti inimesed käivad muuseumis põhiliselt suurüritustel, näiteks jaanipäeval ja teistel rahvakalendri pühadel ning laatadel.
22. mail, sünnipäeval pöörab vabaõhumuuseum ajaloos ka täiesti uue lehekülje – avatakse Ida-Virumaalt Võide külast toodud Härjapea talu. “See on meil esimene maja, mis pole rehielamu, vaid esindab 1930. aastaid ja on seega hoopis teistsugune kui ülejäänud muuseum,” räägib Merike Lang.
Muuseumi uusim ja ühtlasi noorim elumaja on ehitatud 1909 ja selle üles panemiseks kulus kolm aastat. Härjapea talu oli jõukas, pererahvas käis tsaariajal äri ajamas põhiliselt Peterburis ja tõi sealt ka ehitusmaterjali. Maja uhkuseks on Peterburist toodud pottidest ahjud ja originaali järgi käsitsi maalitud tapeedid. Vabaõhumuuseumis pandi Härjapea talu elumaja Kutsari talu mahapõlenud peahoone asemele ning sellepärast on ka uus nimi Kutsari-Härjapea. Erinevalt teistest taludest on see lahti aasta ringi, sest elumajas tuleb niikuinii talviti ahjusid kütta.
Mure kliima soojenemisest
“Teate, et ka meie oleme hädas kliimasoojenemisega – talvekülmi enam pole ja niiskus ei lähe majadest välja. Vaja oleks vähemalt paar nädalat kõva külma, et hallitus ja teised seened häviksid, ” toob Merike Lang välja veidi ootamatu probleemi, mis konservaatoritele peavalu teeb.
Praegu ootab vabaõhumuuseumis üles panemist (või halvemini säilinute puhul koopia tegemist) veel üheksa hoonet, mis on materjalina üle toodud. Merike Lang ütleb, et muuseum on otsinud ka muuseumisse sobivat rahvamaja ning jutuks on olnud, et muuseumis võiks olla ka uuemaid hooneid, näiteks kolhoosielu iseloomustav korterelamu (praegu lõpeb ekspositsioon 1930-ndatega).
Langi sõnul on muuseum piisavalt suur, et seda paigutada nii, et kortermaja 19. sajandi lõpu taluelu idülli ei segaks, kuid tõdeb, et tõenäoliselt pole eestlased veel siiski valmis seda muuseumis nägema. Samas toob ta näiteks, et Norras Lillehammeri vabaõhumuuseumis pärineb kõige uuem hoone koguni 1999. aastast.
Juubelipidu
•• 22. mail tähistab vabaõhumuuseum 50. sünnipäeva.
Kogu päeva on sissepääs prii.
•• Kell 11 Kutsari-Härjapea talu taasavamine.
•• Kell 12.30 ajutiste näituste avamisettekanded Kolu kõrtsis (Kolu kõrtsi talli all Martin Rosswog (Saksamaa) “Heritage” (Pärand) – fotod Eesti talude interjööridest ja inimestest; Pulga talu rehe all Maret Tamjärv ja Hanno Talving (Eesti vabaõhumuuseumist): “Kolm kohtumist – Kareda, Rebala, Esna” – uurimisretkedest 2005. ja 2006. aastal.)
•• Kell 16 muuseumi uue külastuskeskuse, ennistuskoja Kanut ja Tallinna muuseumide ühishoidla arhitektuurikonkursi võitjate väljakuulutamine.
•• Samuti avatakse aastapäevaks mälestusmärk muuseumi asutajale arhitekt Karl Tihasele ja esimesele direktorile Olimpi Korzjukovile ning antakse uuesti välja Tihase monograafia “Eesti talurahvaarhitektuur”.
Kuidas kõik algas?
Eesti vabaõhumuuseumi lugu
•• 1909. aastal asutati Tartus Eesti Rahva Muuseum, mis kuulutas 1913 oma ülesandeks ka vabaõhumuuseumi rajamise. (Kõigis Skandinaaviamaades oli see juba olemas, esimesena rajati rootslaste Skansen – 1891.) Siis aga tuli Esimene maailmasõda ja pärast seda kulus Eesti Rahva Muuseumi raha Raadi lossi sisseseadmisele.
•• 1925–1931 tegutses Tallinnas Eesti vabaõhumuuseumi ühing ja päevakorrale kerkis muuseumi loomine pealinna. Vabaõhumuuseumi ekspositsiooni kavandasid 1920.–1930. aastatel ka Eesti Rahva Muuseumi etno-
graafid. Pirita park-muuseum pidanuks tööd alustama 1. juulil 1941, kuid enne algas Teine maailmasõda.
•• 1950. aastast tõstis vabaõhumuuseumi rajamise päevakorrale arhitektide liit eesotsas taluarhitektuuri uurija Karl Tihasega (kes muide oli sündinud Siberis eestlastest väljarändajate järeltulijana ja tuli Eestisse 1948). “Tema võitles välja vabaõhumuuseumi eluõiguse – Eesti võimud ei julgenud rahvusliku muuseumi asutamist lubada, aga Tihase käis Moskvas ja kogus sealsetelt teadlastelt toetuskirjad,” jutustab muuseumi praegune direktor Merike Lang.
Eesti vabaõhumuuseum asutati 22. mail 1957 ja juulis kinnitati sellele maa-ala Tallinna lääneosas Kopli lahe kaldale, 19. sajandil rajatud Rocca al Mare suvemõisa alale. Külastajatele avati veel ehitusjärgus muuseum 1964.
•• Muuseumi esimene direktor oli 1957–1971 Olimpi Korzjukov (Peipsi äärest pärit vene vanausuliste järeltulija), kelle ajal toodi muuseumisse üle enamik ekspositsioonist (suur osa oli valitud Karl Tihase soovituste järgi).
