See, mida me üksisilmi vaatasime, oli väike, värvikirev ning rikkalikult ehitud kera, mille pind oli kaetud üüratute ookeanide ja lösutavate mandritega. Nägime oma ühist kodu selle täielikkuses.

Fotod mõjusid hüpnotiseerivalt ning võtsid lausa hingetuks. Tajusime oma erilisust ja üksindust universumis. Maa fotode avaldamine muutis meie kollektiivset vaatenurka alatiseks. Paljudele meist märkisid fotod olulist tähist teekonnal vaimu ning mõtlemise üleilmastumise poole – saamaks maalasteks, mitte pelgalt teatud hõimude, klannide, rahvus- ja rassirühmade, religioonide ja rahvaste esindajateks.

Hiljuti sain postiga oma põlvnemisloo geneetilise analüüsi ja see on avaldanud mu üleilmse vaatenurga muutumisele sama tähendusrikast mõju kui omal ajal Life’is nähtud esimesed fotod Maast.

Kahe kuu eest sai minust üks neist tuhandetest inimestest, kes osalevad maailma genograafiaprojektis – erakorralises, viis aastat kestvas uuringus, mida korraldavad National Geographic Society ja IBM, et ajada tänapäeva inimolendite evolutsiooni- ja rändeajaloo jälgi. Mulle saadeti postiga spetsiaalne kaabitsate komplekt. Kaapisin oma suulage ja saatsin sealt võetud proovi ühte laboratooriumi töötlemiseks ja analüüsimiseks. Mis selgus?

Ürgisa elas Ida-Aafrikas

Ma kuulun haplogruppi R1B (M343). Haplogrupi määrab hulk geneetilisi tunnuseid, mida jagavad teised inimesed, kes kannavad samasuguseid juhuslikke mutatsioone. Säärased tunnused osutavad teele, mille meie eellased on ajaloos läbinud.

Minu vanim meessoost eellane elas umbes 50 000 aastat tagasi Ida-Aafrikas Kuristiku-

orus, mis võib tänapäeval tähendada Etioopia, Kenya või Tansaania ala. Tollal elas Maal vaid umbes 10 000 inimolendit – ja kõik Aafrikas. Minu eellased rändasid mitme aastatuhande jooksul Lähis-Itta, siis Kesk-Aasiasse ja lõpuks Euroopasse.

Aga kõige huvitavam on minu eellasprofiili puhul see, et ma jagan täpselt sama mees- ja naiseellast kõigi teiste inimestega, kes praegu Maal elavad. Me kõik pärineme ürgsest Aadamast ja Eevast, olles sõna otseses mõttes sama inimperekonna liikmed. Selline hämmastav geneetiline tõik muudab inimperspektiivi kõige sügavamal moel. Me kõik oleme sugulased.

Kuidas me teame, et oleme kõik üksteisega nii lähedalt seotud? Sest kõigi naiste puhul kandub mitokondri DNA puutumatult põlvest põlve emalt tütrele edasi ja kõigi meeste puhul antakse isalt pojale samamoodi puutumatult edasi Y-kromosoom. Aeg-ajalt leidis aset geneetiline mutatsioon, mis sai “geneetiliseks markeriks”, võimaldades teadlastel uurida, kuidas inimkooslused jagunesid eri rändeharudeks.

Genograafiaprojekti teadlaste sõnul näib, et kõigi praeguste inimeste ürgema oli üks naine, “mitokondri Eeva”, kes elas Aafrikas 150 000 aastat tagasi. Kuigi ta ei olnud ainus tollal elanud naine – Aafrikas elas siis juba mitu tuhat naist –, oli tema DNA ainus, mis on emalt tütrele kandudes tänase päevani säilinud. Geeniteadlased on samuti kindlaks teinud ”Y-kromosoomi Aadama”, kes elas Aafrikas umbes 60 000 aastat tagasi. Ja kuigi toona oli veel mitu tuhat meest, oli tema DNA ainuke, mis jäi ellu, kandudes isalt pojale tänase päevani.

Samas on inimteekonna rändekaart seniajani visandlik. Eelolevate aastate vältel loodetakse genograafiaprojektiga koguda geeniproove enam kui 100 000 inimeselt, põlisrahvaste esindajailt üle maailma, et kaardil olevaid tühikuid täita. Projekti juhtteadlane Spencer Wells on öelnud, et geeniteadlased jooksevad sellise kaardi koostamisel ajaga võidu, sest see muutub üha keerukamaks, kuna inimesed rändavad ja segunevad palju suuremal määral kui minevikus.

Põlisrahvaste mure

Projekt pole sujunud vastuoludeta. Põlisrahvad on mõistetavalt mures selle pärast, et nende DNA-d võidakse ära kasutada ärieesmärkidel, eeskätt meditsiiniliste uuringute jaoks, ning on nõudnud, et nende DNA-d ei patenteeritaks. Nende kartuste rahustamiseks on genograafia-

projekti korraldajad teatanud, et ei tehta mitte mingeid meditsiinilisi uuringuid ega taotleta kogutud geeniandmetele patente ning antakse terve kogutud informatsioon vabakasutusse.

Genograafiaprojekt on ülim uurimisekspeditsioon. See jutustab meile, kuidas meie eellased liikusid ajas ja ruumis kümnete tuhandete aastate jooksul. Sama tähtis on see, mida räägib projekt meie ühiste eellaste endi kohta. Arvutifirma Gateway asutaja, uurimisprojekti rahastada aitava Waitti perekonna sihtasutuse juht Ted Waitt on tabavalt öelnud: “Mida rohkem me suudame parandada arusaamist inimkonna ühisest päritolust ja rännuteest, seda suurem on meie kõigi võimalus näha üksteises sama perekonna liikmeid.”

Ajal, mil maailm seisab silmitsi enneolematute üleilmsete väljakutsetega, kliima muutumisest ja loodusliku mitmekesisuse vähenemisest tuumarelvastuse ning terrorismi levikuni, võiks teadmine sellest, et me põlvneme samast ürgperest, anda meile olulise perspektiivimuutuse, mida vajame vabanemiseks traditsioonilistest piiridest ja rivaalitsemisest. On aeg hakata endast mõtlema kui homo sapiens’i perekonnast, kes elab üheskoos ühises biosfääris koos kaasolevustega. Sellest sõltub inimkonna ellujäämine. Genograafiaprojekt võib meil aidata mõista meie ühist päritolu ning perekondlikku vastutust Maa elukeskkonna heaolu eest.

Jeremy Rifkin on raamatu ”Biotehnoloogia sajand” autor ja Washingtonis asuva Majandus-trendide Sihtasutuse president.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid