MAREK STRANDBERG: klistiir, hiniin ja märjad linad
Mitte linad eraldi või ainult klistiir või siis ainult hiniin, vaid kõik koos.
Valitsus üritab majandussimulante ja -hädasid ravida vaid ühe ravimeetodiga. Jutt on energiasektoris üheainsa energiaaktsiisi kehtestamisest. See lahendus peaks valitsuse ettekujutuse kohaselt lahendama mitu probleemi energiasektoris, aga pakkuma ka kaitset inflatsiooni vastu. Vaadakem asja laiemalt.
Raiskav Eesti
Eesti on endiselt üks madalaima energiakasutuse tõhususega riike Euroopa Liidus. Kulutame liialt palju kütust, et teenida üht krooni. Samuti, krooni teenimiseks pöörame pahupidi palju rohkem maad kui teised rahvad. Kui me end neli korda rikkamaks või neli korda energiatõhusamaks muudaksime, oleksime EL-i keskmisel tasemel. Selline raiskamine mõõdab meie faktilist kaugust innovatiivselt toimivast ühiskonnast. Taanist raiskame 12 korda ja Jaapanist 14 korda rohkem kütust, et teenida üht krooni. Taani elekter on üle kahe korra kallim Eesti omast, samas pole seal nii märkimisväärset inflatsiooni ja tööviljatust kui siin.
Maksumehhanismid muudavad majanduslikku käitumist. Ühekülgsed maksumehhanismid muudavad paratamatult ka majandust ühekülgseks. Kava asendada energiatootjate süsihappegaasimaksud energia aktsiisimaksuga põhjustab nii ühekülgsust kui ka inflatsiooniriski.
Meie praeguste arusaamade kohaselt pole oluline mitte ainult piirata tarbimist (seda rolli täidab arusaadavalt energiaaktsiis), vaid osutada ka asjaolule, et energiatootmise viisid peaksid olema loomult kliimasõbralikumad. Seda eesmärki aitab saavutada energiatootjatele mõeldud CO2 maks.
Kliima- ja energiajulgeoleku seisukohalt on loomulikult üliolulisel kohal ka energiasäästmine. On suur vahe, kas ehitada Eesti oludesse elumaja, mille energiavarustuseks kulub aastas 25 000 või 5000 krooni. Viimaste ehitamine pole Eestis tänapäeval kuidagi soositud ega nõutud. Ometi on see nüüdisaegseid tehnoloogiaid ja teadmisi kasutades võimalik. Enamgi: riigi rahaga koolide, kontorite, kultuuriasutuste, valitsusasutuste jms ehitamisel pole siiani nõuet, et loodav töö- ja olemiskeskkond peaks energiakulutustega mahtuma teatud piiridesse.
Mulle teadaolevalt ei seata praegu riigi rahaga rajatavatele ehitistele mingeid summaarseid energiakulutuse nõudeid, näiteks rahvusringhäälingu hoonele. Kõik arhitektid ja ehitajad lähtuvad loomulikult kehtivatest normidest, kus kõigi hooneelementide soojapidavus jms on arvesse võetud. Kuid isegi lihtsa supi tegemisel on selge, et maitsvaks roaks ei piisa ainult sellest, kui juurviljad on korralikult kooritud ja pestud ning kokal on puhas põll ees. Ehitustegevuses ei ole tänapäeval paraku ühtki stiimulit, mis suunaks tellijat, arhitekti ja ehitajat rajama energiat kokku hoidvaid hooneid.
Kurtmise asemel, et praeguste olude jätkumisel vajab Eesti lähiaastail sadu megavatte rohkem elektritootmisvõimsusi, tuleb jõuliselt tegeleda energiasäästuga. Võimalusi selleks on palju. Tulumaksuvabastusest kõnelemine neile, kes energiasäästu harrastavad, tekitab valitsusliidus arusaadavalt nii sügelisi kui ka kõrvetisi: makse olla juba niigi kõigile alandatud. Paraku aga nii raiskajaile kui ka säästjaile ühepalju. Aastatel 2008–2012 on riigil igal aastal kasutada umbes kümne miljoni tonni ulatuses majanduse ümberkorraldamisest tekkinud vaba CO2 kvooti. Tasemel 20 eurot tonni eest oleks Eestil võimalik kasutada energiasäästu ja -tõhususe ning uute tehnoloogiate toetamiseks koguni 12 miljardit krooni!
Hõõglampidele karm maks
Paljud energiasäästu võimalused on lihtsamast lihtsamad. Võib arvata, et Eestis on kasutusel neli kuni kuus miljonit energiat raiskavat hõõglampi. Igal aastal soetatakse paar miljonit uut selliste katkiläinud lampide asemele. Hõõglampide kasutamine toimub samas ajalises tsüklis kui elektri kasutamine muukski ja nii on Eestis nende lampide süütamiseks vaja 100–150 MW võimsusega jõujaama. Säästulampidele üle minnes oleks see energiavajadus neli kuni viis korda väiksem. Säästulamp kestab ka pikemat aega.
Arvutus ise on ju küllaltki lihtne: keelustades energiat raiskavad hõõglambid (või maksustades need karmi maksuga) näiteks aastaks 2009, kujuneks aastaks 2011 olukord, kus enamik seni kasutuses olnud hõõglampe on lihtsalt läbi põlenud ja asendatud säästulampidega. Hõõglampe ostetakse praegu Eestisse aastas ligi 50 miljoni krooni eest. Hõõglampide asendamine säästulampidega maksaks kokku u 300–400 miljonit krooni ehk kaks korda rohkem, kui kulutatakse kolme aasta jooksul hõõglampide soetamiseks. Nende eluiga hõõglambiga võrreldes on aga kuni kümnekordne. Selle lihtsa sammuga loobuksime vajadusest ehitada 150 MW suurune jõujaam, mis maksaks üle kolme miljardi krooni!
Energiajulgeolek on tegevuste kogum, milles on olulisel kohal energeetiline sõltumatus, tarbimise piiramine ning säästlikud energiatootmise ja -kasutamise lahendused. Igaühel neist on oma maksu- või toetusmehhanismid, mida ei saa teisega asendada: lõpptarbijat ei pane kokkuhoiule mõtlema mitte ainult aktsiisimaks, vaid aktsiisimaks koos võimalusega saada toetust terviklikest energiasäästulahendustest; põhimõtte “saastaja maksab” eiramine ei innusta energiatootjaid tegema uusi tehnoloogiavalikuid.
Praeguse valitsusliidu keskkonda ja energeetikat puudutavad otsused näitavad üsna selgelt, et neil pole ei veendumust ega usku sellesse, et looduskapitalism saab olla ühiskonna eduka majanduse alus. Asjakohane pealiskaudsus avaldub kas või selles, et energiaaktsiise riigikogu ees kaitsnud rahandusminister Ivari Padar arvas, et taastuvloomuga energia (biokütused näiteks) on endiselt ning kestvalt aktsiisivabad. Seaduseelnõu tekst ise ei anna paraku sellist veendumust.
Seega on minu meelest toimunud huvitav muutumine. Valimiste eel olid küllalt tavalised seisukohavõtud, et rohelised on vaid puudekaisutajad ning lillede ja liblikate kaitsjad. Nüüd on näha, et riiki juhtivate ja majandavate parteide arusaam ei küüni keskkonnaküsimustes kaugemale kui see, mida nad on roheliste kohta arvanud. Kurb ja piinlik on näha, et Eesti praegune valitsus peab looduskeskkonda endist viisi ehitusmaterjalide laoks ning kütusetünniks.
