Romaaniülikool: Mary Shelley ”Frankenstein”
Eriti kui ajalised vihjed sündmustikus ulatuvad mitme aastatuhande peale.
Nii see Mary Shelley romaanis on: Prometheus oli titaan eelajaloolisest “ajast”, Plutarchose “Paralleelsed elulood” on kirjutatud millalgi teise sajandi algul eKr, ”Noore Wertheri kannatused” ilmus aastal 1774. Need vihjed ei olnud Shelleyl juhuslikud, sest ka Goethe kirjutas Prometheusest (1773). Pole sugugi vägivaldne väita, et Shelley romaani hilisem määratlus “teaduslik-fantastiline” käib küll asja juurde, kuid asi ise seisneb hoopiski Prometheuse tõlgendamises.
Teksti diskursus ehk teose kontekst võib olla hinnangute poolest nii ülenev kui ka alanev. Boris Kaburi tõlge romaanist ”Frankenstein” ilmus esiti kirjastuse Eesti Raamat sarjas “Mirabilia”. See pakkus (mitte iga kord) põnevat ajaviidet, aga mitte kõrget klassikat ega valitud teoseid ühes köites. Praegusega on “Frankenstein” arvatud nende raamatute hulka, mis kuuluvad romaaniklassikasse ja muutsid maailma. Isoleeritult võttes ei saa seda päevapealt teha ükski raamat (jutt käib maailma, mitte indiviidi muutmisest). Teos saab seda teha teksti diskursuse alusel ja “Frankensteini” diskursuseks võib võtta nimelt Prometheuse.
Miks just tema, ehkki ta on n-ö alapealkiri? Romaan on kirjutatud pärast ludiidide rahutusi aastail 1811–1816, tõenäoliselt nende mõjul. Ludiidid lõhkusid Inglismaal masinaid veendumuses, et nood võtavad neilt töökohad ja järelikult ka igapäevase leiva (kui tänapäeva Eestis tahab töömees näiteks saeveskis pikemat pausi, võib ta teha sedasama). Leivamuret kõrvale jättes oli küsimuseks inimese ja tema loodud masina suhe, veelgi üldisemalt – inimese ja loomingu suhe, mis ei ole sugugi ühesuunaline ehk inimene on autor ja teos tema töö. Kes on Looja autor?
Sellel igiomasel suhtel on vähemasti kaks poolt. Üks on see, et igasugune looming hakkab elama oma elu, kui mitte teisiti, siis Aphrodite abiga (Pygmalioni kogemus). Loomingu vangistamine ei too kellelegi head, sest see pöördub alati autori vastu. Teine seisneb selles ohus, mis juhtub siis, kui teos läheb käest ära ehk untsu. Et seda tunnetada, ei pea sugugi olema tingimata kunstnik või arhitekt – ja meil on viimastest väga värskeid näiteid selle kohta, kui paljusid see riivab, kui teos kuulutatakse kõlbmatuks. Tavalisel koduperenaiselgi võib juhtuda, et vahukoor läheb võiks. Mitte õudused, vaid just need Looja saatuse pooled on “Frankensteini” põhjaks, millel ei puudu ka iroonilised varjundid. Ei tohi unustada, et “Frankenstein” on kirjutatud ka pärast Napoleonit, kes oli nii looja kui ka türann. Isiklikum aspekt tuleb sisse sedakaudu, et Mary Shelley mees, suur luuletaja Percy Bysshe Shelley (1792–1822) oli innukas keemiaharrastaja. “Frankenstein” võiks olla ettevaatlik satiir abikaasa suunas.
“Õudukad” olid olemas ammu enne Shelleyt, juba Medusa aegadel. Medusa oli naine ja lõust korraga. Fantastikat leiab voli pärast kas või Homeroseltki ja teadust tundis korralikult Lucretius (u 98 – 55 eKr). Pööre, mille Mary Shelley tekitas, seisneb õieti selles, et ta tõi fantastika mütoloogiast olevikku ja mitte muinasjutukujulisena – Grimmi muinasjuttudes on õudusi rohkem kui “Frankensteinis” –, vaid puutuvana tegudesse, mis tahavad olla teaduslikud. Sisuliselt on Mary Shelley teos hoiatusromaan, mis samas esitab hirmu ka naljakal kujul.
Miks on siis sellest romaanist hiljem tiritud esile peamiselt frankensteinlik aspekt? Usk teaduse kategoorilisse preskriptiivsusse võib olla väga vajalik (ükskordüks, igiliiikur, termotuumapomm), ent ka väga ohtlik. Masin võib olla äärmiselt julm, sest ta pole inimene, kuid igasugune masin käitub nagu teaduse tagajärg. Teadmata, kui palju tundis Mary Shelley mehaanikat, usun, et ta teadis Napoleoni tegusid ja nende tegija saatust.
Eestlasele jätkub siin emakeelset lugemist ohtrasti. Uku Masing on meile tõlkinud Aischylose tragöödia “Aheldatud Prometheus” (“Kreeka kirjanduse antoloogia”, 1964) ja samast valikust leiame Karl Reitavi tõlkes ka Lukianose “Jumalate kõnelused”, millest esimesena on toodud Prometheuse ja Zeusi vestlus. Viimane heidab seal muide esimesele ette, et see lõi inimesed ja naised! P. B. Shelley poeemist “Vabastatud Prometheus” on olemas küll ainult sisukokkuvõte aastast 1941, kuid seekõrvale saab vabalt lugeda Jaan Kaplinski tõlgitud ja tema järelsõnastatud André Gide’i poolromaani “Halvasti aheldatud Prometheus” (originaalis 1899, tõlkes 1969). Oma magistritöös “André Gide’i stiili struktuur” (1929) peatub Johannes Semper selle teose juures korduvalt, seades esikohale kotka-motiivi.
See juhib meid ka Betti Alveri juurde. Ehk: igasuguse romaani diskursus on alati avatud.
Ajastust juurde:
Jüri Talvet. Märkmeid Byronist. – Looming 1976, nr 12, lk 2077-2082.
Shelley aeg ja Eesti
•• Kuidas mõtles maakeelne inimene ajastul, mil Mary Shelley kirjutas oma ”Frankensteini”? Oma doktoritöös 1814. aastal märkis Karl Ernst von Baer, et vaimses kultuuris ületab enamik Euroopa rahvaid meid kaugelt ja paljudes asjades on eestlane nõme. Ometi leidub tallinnakeelne kiri, mis tõendab vastupidist ja on avatud igale lugejale. Augusti lõpul 1816 kirjutas Äksi hingekarjane Otto Wilhelm Masing oma Pärnu ametivennale ja sõbrale Johann Heinrich Rosenplänterile väga pika kirja, milles ta tsiteerib Cicerot: “Studia rebus adversis profugium atque solatium praebent.” Tõlgitult meie jaoks ütles Cicero seda, et kitsikuses pakub tugipunkti, kaitset ja väljapääsu teadmine ehk õpetatus, loov uudishimu ka luules.
•• Cicero avaldas seda mõtet aastal 62 eKr kõnes Antakyast pärit luuletaja Aulus Liciniuse kaitseks (süüdistuse aluseks oli muide ”topeltkodakondsus”!). Masing lisab: ”Peäle sedda ollen ikka noudnud keigesugguse rahwa sekka sada, ni keige korgemate, kui maddalamate; sest et innimenne agga innimestega läbbistikko käies, omma sestpiddise innimesse polest kossub ja rammo wöttab: ta näeb, kuleb, panneb tähhele, märkab ja öppib, mis koddose tee jures ej tunneta egga teadeta; temma silm harjub kaugele watama, ja liggimal terrane ollema”.
•• Sisuliselt püstitas Cicero küsimuse, kas Loojale võib andestada tema hooletused praktilisis üksikasjus, kui ta samas pakub meile rõõmsaid üllatusi juba ette. Vastus oli ”jah”. Seda arvas Masingki. Sama meelt oli ka Mary Shelley.
Järelkirjaks
•• Kuulanud telefonis ära, mida ma 15. skp olin kirjutanud Nils Holgerssonist Asta ja Kalju Lepiku kodus Stockholmis, jutustas Asta Lepik, et temale oli Lagerlöfi romaan 1945. aasta paiku saksa keele kordamiseks ja rootsi keele algraamatuks. Saksa päritolu daam, kelle juures Asta Lepik teenis ulualust, laskis tal lugeda ”Nils Holgerssoni” saksakeelses tõlkes ja seda siis rootsi keelde ”tagasi” tõlkida. Seega mitte maa- või linnuteaduse, vaid keeleõpik.
•• Meie integratsiooniasjalistel puudub lagerlöflik fantaasia!
