Lelle Alternatiiv kostitas elamustega
Möödunud nädala reedel ja laupäeval toimus Rapla ja Türi vahele jääva Lelle aleviku kõrval, kohe Imsi järve ääres Lelle Alternatiivi nimeline “rokipiknik”, juba neljas seesugune ning uhkem kui eelmistel aastatel.
Üritust iseloomustas sundimatu õhkkond ja tegemislust. Midagi alternatiivset meelelahutustööstuse diktatuurile? Seda kindlasti. Ent lisaks võimalusele “lont likku visata”, ilusat loodust nautida ja vabameelses seltskonnas ringi “kräutada”, sai seal nii mitmegi eheda kuulamiselamuse osaliseks. Üles astus 33 koosseisu, kellest enamik oli noortebände, ent sekka ka vanemaid olijaid ning mõni tuntumgi nimi.
Näiteks leidsid Vaiko Eplik ja Eliit enne Killingi-Nõmmel toimuvat Schillingu festivali aega ka Lellest läbi tulla ja üllatada kuulajaid kohapeal improviseeritud, kitarriefektidest küllastunud psühhedeelse jämmiga.
Väliskülaliseks oli sedapuhku moodsaimat metalit viljelev Vespera Californiast, kes oli ka üks ürituse professionaalsemaid esinejaid – nii lavalise oleku kui ka muusikalise läbimõelduse poolest. Selge pole põhjus, miks peaks tingimata ostma just selle bändi plaadi, kui võib ka lihtsalt MTV sisse lülitada. Kuid kogeda laivis nii kooskõlalist ja jõulist esitust (ja eks olegi roki koht ju lavalaudadel) pakkus siiski esteetilist elamust.
Sama ei saa küll öelda mõnede proovika-, pohmaka- ja prohmakapungi tüüpi noortebändide kohta. Häirima jäi suvalisus lavalises hoiakus, iseäranis ebakohane või puudulik lavapinge ning internetiajastu kohta veidralt kitsas ja etteaimatav muusikaline horisont. Tegijate noorus võiks need asjad vahest välja vabandada, ent mis mõttega üldse kritiseerida näiteks ansamblit, kelle liider hõikab end tahtvat lood kiiresti ära teha, et saaks juba kord hakata õlut jooma?
Kontrastiks oli südantsoojendav näha, et leidub siiski ka hulgaliselt andekaid isehakkajaid, kes on paari aasta või isegi mõne kuuga suutelised kokku panema tõeliselt toreda pundi, et enda hinge muusikasse seada. Näiteks jätsid väga hea mulje Witche’s Brew ja Steel Scream – noored vihased tegijad, kes heal tasemel instrumentalistidena ning suure veenvusega puhusid vana kooli raske rokile uut elu sisse. Ning muidugi Taak – ehe ja eestipärane neomütologistlik ugri doom-metal, kelle lugude tekst tundus iseväärtusliku poeesiana.
Värskendav kogemus
Eredama mulje jätsid veel Fish On Fire, kes eesotsas inglise päritolu vokalistiga pakkus kuulajatele 1980-ndate Londoni postpungi (nagu näiteks Public Image Ltd.) ehedust. Musikaalselt kraaksuv ja eneseteadlik vokaal, kindel tantsuline rütmiliin ning läbi efektiplokkide kõrgemates registrites juubeldavad kitarripartiid mõjusid värskendavalt. Festivali raputavaim esineja oli aga ilma igasuguse kahtluseta The Nymph, kelle elektroonilise kõlapildiga helidemaailm oli käsitamatult mitmepalgeline, orgaaniline ja ilus.
Entusiastide festival
•• Esimene Lelle Alternatiiv toimus 7. augustil 2004 Lelle kultuurimajas, kust see alles eelmisel suvel Imsi järve äärde koliti. 2006. aastal teenis vabatahtlike tegevusest alguse saanud rokipiknik juba ka väikese tulu, mis annetati Lelle korvpalliplatsi ehituseks. Festival pakub kodust äraolemist hea muusika saatel.
