Hirvo Surva – 200 poisi dirigent
—Kui palju on viimastel nädalatel tegemist olnud?
—Päris palju. Laulupeoga samal ajal käisid mul Viinistus etenduse “Eesti asi” proovid. Enne seda oli Soome-Eesti laulupidu Soomes Poris ja seitsmel õhtul teatrietendused Vargamäel. Pärast laulupidu tuli veel 3. juulil esinemine Niguliste kirkus ülemaailmsel koorijuhtide organisatsiooni IFCM konverentsil ja eelmisel laupäeval juhatasin Õllesummeri ühislaulmist.
Tänasest (intervjuu oli teisipäeval – toim) lähen ma puhkama. Mul on kümme vaba päeva! 20. juulist hakkan jälle proove tegema, augustis läheme Estonia teatriga Rootsi Dalhalla ooperifestivalile. Samal ajal hakkame õppima üht uut teost, mille noodid ma saan kätte 1. augustil. 14. septembril tuleb Bremeni muusikafestivalil Lera Auerbachi teose “Vene reekviem” maailma esiettekanne, mida me esitame koos Latvija segakooriga Tõnu Kaljuste juhatusel. Jälle läheb päris kiireks.
—Kuidas läheb noortel kaksikvendadest tenoritel Elar ja Ülar Nellisel, kellele taotlete kaitseväeteenistusest ajapikendust, et tenorite osa kooris liiga kahvatuks ei jääks?
—Tenorid on praegu sõjaväes. Ootan kaitseministeeriumi komisjoni otsust, mida ma pole seni veel kätte saanud. Kui see on eitav, siis ma ei tea, mis saab.
—Asenduspoisse ei ole leidnud?
—Väga paljud küsivad seda. Et lauljaid on ju küll. Aga ega neid ei ole nii lihtne asendada, et võtan riiulist järgmise. Igal kooril on erinev repertuaar ja nad on selle jaoks väga pikalt tööd teinud. Elar ja Ülar laulavad veel koguni kahes kooris, nii Estonia poistekooris kui ka Revalia kammermeeskooris. Nende puudumine on suur probleem ja loodan, et see kuidagi laheneb. Nad on ausad noorhärrad, ega nad ei ole tahtnud sõjaväest eemale hoida, lihtsalt meie palve oli, et nad saaksid ajateenistusse minna järgmisel aastal, kuna see hooaeg tuleb meil ränk. Väga palju esinemiskutseid on tulnud.
—Kas kooripoisid koolis käia ka jõuavad?
—Ikka jõuavad. See on üks nõue, et nad peavad suutma kooliasjad korras hoida, ja pean ütlema, et poisid, kes meil kooris laulavad, on ka koolis väga tublid. Osa jõuab käia veel trennis või muusikakooliski.
—Juhatate Eesti parimate sekka kuuluvaid poistekoore. Kui tihe on teile proovigraafik, kas nagu noortel tippsportlastel, et treeningud on iga päev?
—Selleks peaks olema eraldi kool-koor. Meil on proovid kaks korda nädalas, peale selle on neil teatris etendused ja muud esinemised. Saame sellega hakkama.
—Kui vanalt koori tullakse?
—Ettevalmistuskoori saab tulla viie–kuue-aastaselt. See on meil Jukude koor. Järgmine aste on Juhanite koor: kaheksa-üheksa-aastased. Seejärel tuleb juba kontsertkoor, kuhu me võtame alates 9-aastastest ja kuhu jäädakse ka pärast häälemurret, seal on ka 24–25-aastaseid noormehi.
—Aga mis on saanud Virumaa poistekoorist, keda juhatasite kaua aega?
—Viimasel hooajal ma nendega enam ei töötanud, lihtsalt ei ole aega jätkunud. Peale Estonia poistekoori ja Revalia kammermeeskoori on minu juhtida ka Eesti meestelaulu seltsi üle-eestiline poistekoor Kalev ning eelmisest sügisest õpetan muusikaakadeemias ja Tallinna muusikakeskkoolis koorijuhtimist ning muusikakeskkoolis on samuti poistekoor. Peale selle on mul üks õpilane veel vanalinna hariduskolleegiumis ja teine tuleb vist sügisest juurde.
Aga minu hea kolleeg Andrus Siimon töötab Virumaa poistekooriga edasi. Virumaa poistekooriga kohtusime äsja lõppenud laulupeol.
—Veel paari aasta eest oli mureks, et koorijuhtimist hakkas õppima vaid paar inimest aastas. Kas noorte huvi on eriala vastu nüüd tõusnud?
—Natuke on. Eelmisel aastal tuli muusikaakadeemiasse üle mitmekümne aasta kuus-seitse noormeest koorijuhtimist õppima. Ja sel aastal astus sisse vist neli, kui ma õigesti tean. See töö on väga oluline, sest nagu oli laulupeol näha – lauljaid on väga palju, aga tegijaid jääb väheks.
—Koorijuhtide liidu juhatuse esimehena olete võidelnud koorijuhtidele riigi palga maksmise eest. Veel 2005. aastal teenisid kooride, tantsu- ja puhkpillirühmade juhid keskmiselt 520 krooni kuus. Kuidas on rahaküsimus lahenenud?
—Kahel viimasel aastal on riik maksnud toetust neile noortekollektiivide juhtidele, kes on registreerunud laulupeole. Loodan, et see laieneb ka täiskasvanute kooridele ja aastaks 2011 on täismaht käes.
Laulupidu võeti ju UNESCO kaitse alla ja selle traditsiooni poolest on meie riik eriline. Kui tahame seda hoida, tuleb sellele rohkem tähelepanu pöörata. Üks asi on see, et noored läheks koorijuhiks õppima, ilma et nad peaks kahtlema, millest nad pärast elavad. Teine probleem on see, et enam pole tunniplaanis koorilaulmist, ja väga raske on panna seda muusikaõpetajale lisakohustuseks hommikul vara või viimase tunnina, kui koolibussid hakkavad juba ära sõitma. Väga palju oleneb koolidirektorist. Aga kui laulukoorid koolis toimivad, siis seal läheb traditsioon edasi ülikoolidesse ja inimesed laulavad täiskasvanuna ikka edasi.
Kui laulupidu on läbi, siis on korraks selle vastu hästi suur huvi ja kõik on õnnelikud, et oli nii tore pidu ja nii palju rahvast tuli kokku. Aga mis pidude vahel saab? Ei ole nii, et viie aasta pärast võtame jälle koori ja toome ta laulupeole. See on pidev töö. Noori, kes tahavad laulda, on praegu õnneks palju.
—Kuidas te just poistekooride juurde jõudsite?
—Kui tulin 15-aastaselt Otsa-kooli õppima, oli meie osakonnajuhataja Peeter Perens, kes oli Tombi poistekoori juhataja, ja poisid, kes Otsa-koolis õppisid, laulsid seal praktika mõttes. Millalgi andis ta mulle ka natuke koormeistritööd ja sealt see huvi tekkis. Olen töötanud Otsa-kooli esimesest kursusest peale.
Poistekoor on hästi põnev kooriliik, sest millalgi tuleb häälemurre ning poisid ja täiskasvanud tuleb kokku sobitada. Ja see hääleliik on hästi ilus. Lihtne oleks võtta täiskasvanute koor ja hakata sellega tööle. Aga noorte lauljate arendamine on huvitav. Kui me poistega ei tegeleks, kaoksid mingil ajal ära ka segakoorid (meeskooridest rääkimata), sest kust need meeshääled muidu tulevad.
—Kas poisid, kes tulevad koori laulma, jäävad selle juurde või kipuvad millalgi ära kaduma?
—Mul ei ole sellega probleemi olnud, et ära kiputaks. Kui nad tulevad, siis nad üldjuhul ka jäävad ja pärast häälemurret lähevad edasi meeshäältesse. Osa tuleb juba meeskoori edasi. Võib-olla kõige parem näide on Revalia kammermeeskoor, kus pooltega olen alustanud, kui nad olid seitsmeaastased, ja siiamaani nad laulavad – oleme koos laulnud üle 20 aasta ja nad ei lähe laiali.
—Olete käinud ses mõttes ema jälgedes, et ka tema on koorijuht.
—Jaa, ta siiamaani juhatab. Kui mu vanemad pärast vanaema surma maale Mäetagusele kolisid, hakkas ema seal Atsalama segakoori tegema. Isa laulab seal kooris ja ema juhatab. Nüüd on mu vanem vend sealsamas Mäetagusel vallavanem ja temagi laulab kaasa, vahepeal pani bändi kokku ja vahel laulab ka kooris.
Aga ema ütles, et sellest sügisest tahab ta lõpetada. Juulis saab ta 70 ja on siiani veel ka koolis töötanud.
—Kas vahel emaga ametialast nõu ka peate?
—Suvel maal olles teen talle ikka paar-kolm seadet, näiteks meesansamblile, kes neil seal koori juures tegutseb. Eks ta vahel küsib nõu ka, kuidas teha.
—Kuidas te nii omapärase nime olete saanud?
—Ema on rääkinud, et kui ta õppis konservatooriumis, mängis ERSO-s üks Hirvo-nimeline metsasarvemängija ja talle tundus see nimi huvitav. Aga koos perekonnanimega ta kõlab kuidagi eriti…
—Aga miks te pärast põhikooli otsustasite tulla Tallinna Otsa-kooli?
—Tegelikult polnud ma üldse valmis Otsa-kooli tulema. Tahtsin lihtsalt Kohtla-Järvelt ära. Alguses mõtlesin tulla Tallinna 32. keskkooli, kus oli teatriklass, või merekooli. Mul on siiamaani see unistus, et tahaks sõita mingi vana purjekaga. Teha kaasa üks pikk merereis. Kas või kokana. Veel ei ole jõudnud, aga meri mind tõmbab.
Aga tookord isa ütles, et kui sa juba niikuinii Tallinna lähed, mine parem Otsa-kooli, ema ka õppis seal. Ja mulle hakkas seal kohe väga meeldima. Kuigi ma mäletan, kuidas ma lastemuusikakoolis käies (mu ema oli sel ajal seal ka direktor) mõtlesin, et kui ma selle ära lõpetan, ei istu ma enam iial klaveri taha.
—Kas olete veel kohtunud ka Kiisa rahvamaja naiskooriga, kes oli teie esimene koor?
—Viimasel ajal eriti mitte, olen küll näinud sealt paari inimest laulupeol ja linna peal. Mulle oli see väga hea praktika. Dirigeerimist hakatakse ju õppima klassis – klaver mängib ja sina juhatad. Aga see, et ma sain koori juurde ja veel nii noorelt… Praegu vaatan oma kooris 15-aastaseid ja mõtlen: issand, ma olin sama vana, kui ma hakkasin juhatama. See tundub ääretult naljakas. Aga see toimis. Mul on nii meeles, kuidas sõitsin rongiga Kiisale. Rahvamaja oli alati soojaks köetud ja väike lauake kaetud – kõigepealt söödeti lapsel kõht täis ja siis hakkasime harjutama. Nad hoolisid minust ja mulle olid nad kõik ema eest. 1980. aastal läksin nendega kui oma kooriga esimest korda laulupeole, olin 17. Sellest järgmine oli mul muide Tallinna kaubamaja naiskoor, mis oli omaette huvitav kogemus. See oli ju aeg, kui poest polnud midagi saada, aga õhtul tädid tulid ja rääkisid: täna meil oli seda või teist müüa, kas sa ka tahad midagi. Iga kooriga käivad kaasas sellised naljakad mälestused.
—Mis teeb koorijuhist hea koorijuhi?
—Ma arvan, et küsimus on inimlikkuses. Kui sinus on hing sees, siis tuleb ka muusika. Käsu korras ei saa seda teha, peab olema midagi pakkuda. Muud oskused saab sinna juurde õppida.
See on muidugi tiimitöö ja mul on kooride juures alati heade abilistega vedanud. Üksi ei jõuakski.
—Kuidas valitakse välja need dirigendid, kes pääsevad laulupeole juhatama?
—Eesti koorijuhtide vahel on läbikäimine päris tihe ja eks ikka jälgitakse, kes mida teeb ja kelle koorid paremaid tulemusi näitavad. Mina olin esimest korda laulupeol koore juhatamas 1991. aastal Laulusildade peol, kuhu mind kutsus kunstiline juht Tõnu Kaljuste. Venno Laul kutsus mind pärast seda enda kõrvale poiste liiki juhatama ja sealt ma jäingi.
—Aga kuidas te seda olete saavutanud, et teie koor kutsutakse peaaegu alati vabariigi aastapäeval presidendi vastuvõtule esinema?
—Ei ole ju alati, näiteks see aasta jäi vahele. Kuigi ma olen vist tõesti iga poistekooriga seal laulmas käinud… Sinna kutsutakse, ega sinna ise ennast pakkuma ei minda. Lobitööd ma küll teinud pole.
—Mida puhkuse ajal teete?
—Lähen vanemate juurde maale. Seal on väike talupidamine, natuke põllumaad ja alati on midagi teha. Ega ma ei kujutagi ette, et oleks lihtsalt jalad seina peal, ikka nokitsen midagi. Aga kodus on rahulik ja hea. Ei pea rahvahulkadega suhtlema, vaid saab ennast laadida. Sealkandis on ka palju väga ilusaid kohti.
—Kui palju on viimastel nädalatel tegemist olnud?
—Päris palju. Laulupeoga samal ajal käisid mul Viinistus etenduse “Eesti asi” proovid. Enne seda oli Soome-Eesti laulupidu Soomes Poris ja seitsmel õhtul teatrietendused Vargamäel. Pärast laulupidu tuli veel 3. juulil esinemine Niguliste kirkus ülemaailmsel koorijuhtide organisatsiooni IFCM konverentsil ja eelmisel laupäeval juhatasin Õllesummeri ühislaulmist.
Tänasest (intervjuu oli teisipäeval – toim) lähen ma puhkama. Mul on kümme vaba päeva! 20. juulist hakkan jälle proove tegema, augustis läheme Estonia teatriga Rootsi Dalhalla ooperifestivalile. Samal ajal hakkame õppima üht uut teost, mille noodid ma saan kätte 1. augustil. 14. septembril tuleb Bremeni muusikafestivalil Lera Auerbachi teose “Vene reekviem” maailma esiettekanne, mida me esitame koos Latvija segakooriga Tõnu Kaljuste juhatusel. Jälle läheb päris kiireks.
—Kuidas läheb noortel kaksikvendadest tenoritel Elar ja Ülar Nellisel, kellele taotlete kaitseväeteenistusest ajapikendust, et tenorite osa kooris liiga kahvatuks ei jääks?
—Tenorid on praegu sõjaväes. Ootan kaitseministeeriumi komisjoni otsust, mida ma pole seni veel kätte saanud. Kui see on eitav, siis ma ei tea, mis saab.
—Asenduspoisse ei ole leidnud?
—Väga paljud küsivad seda. Et lauljaid on ju küll. Aga ega neid ei ole nii lihtne asendada, et võtan riiulist järgmise. Igal kooril on erinev repertuaar ja nad on selle jaoks väga pikalt tööd teinud. Elar ja Ülar laulavad veel koguni kahes kooris, nii Estonia poistekooris kui ka Revalia kammermeeskooris. Nende puudumine on suur probleem ja loodan, et see kuidagi laheneb. Nad on ausad noorhärrad, ega nad ei ole tahtnud sõjaväest eemale hoida, lihtsalt meie palve oli, et nad saaksid ajateenistusse minna järgmisel aastal, kuna see hooaeg tuleb meil ränk. Väga palju esinemiskutseid on tulnud.
—Kas kooripoisid koolis käia ka jõuavad?
—Ikka jõuavad. See on üks nõue, et nad peavad suutma kooliasjad korras hoida, ja pean ütlema, et poisid, kes meil kooris laulavad, on ka koolis väga tublid. Osa jõuab käia veel trennis või muusikakooliski.
—Juhatate Eesti parimate sekka kuuluvaid poistekoore. Kui tihe on teile proovigraafik, kas nagu noortel tippsportlastel, et treeningud on iga päev?
—Selleks peaks olema eraldi kool-koor. Meil on proovid kaks korda nädalas, peale selle on neil teatris etendused ja muud esinemised. Saame sellega hakkama.
—Kui vanalt koori tullakse?
—Ettevalmistuskoori saab tulla viie–kuue-aastaselt. See on meil Jukude koor. Järgmine aste on Juhanite koor: kaheksa-üheksa-aastased. Seejärel tuleb juba kontsertkoor, kuhu me võtame alates 9-aastastest ja kuhu jäädakse ka pärast häälemurret, seal on ka 24–25-aastaseid noormehi.
—Aga mis on saanud Virumaa poistekoorist, keda juhatasite kaua aega?
—Viimasel hooajal ma nendega enam ei töötanud, lihtsalt ei ole aega jätkunud. Peale Estonia poistekoori ja Revalia kammermeeskoori on minu juhtida ka Eesti meestelaulu seltsi üle-eestiline poistekoor Kalev ning eelmisest sügisest õpetan muusikaakadeemias ja Tallinna muusikakeskkoolis koorijuhtimist ning muusikakeskkoolis on samuti poistekoor. Peale selle on mul üks õpilane veel vanalinna hariduskolleegiumis ja teine tuleb vist sügisest juurde.
Aga minu hea kolleeg Andrus Siimon töötab Virumaa poistekooriga edasi. Virumaa poistekooriga kohtusime äsja lõppenud laulupeol.
—Veel paari aasta eest oli mureks, et koorijuhtimist hakkas õppima vaid paar inimest aastas. Kas noorte huvi on eriala vastu nüüd tõusnud?
—Natuke on. Eelmisel aastal tuli muusikaakadeemiasse üle mitmekümne aasta kuus-seitse noormeest koorijuhtimist õppima. Ja sel aastal astus sisse vist neli, kui ma õigesti tean. See töö on väga oluline, sest nagu oli laulupeol näha – lauljaid on väga palju, aga tegijaid jääb väheks.
—Koorijuhtide liidu juhatuse esimehena olete võidelnud koorijuhtidele riigi palga maksmise eest. Veel 2005. aastal teenisid kooride, tantsu- ja puhkpillirühmade juhid keskmiselt 520 krooni kuus. Kuidas on rahaküsimus lahenenud?
—Kahel viimasel aastal on riik maksnud toetust neile noortekollektiivide juhtidele, kes on registreerunud laulupeole. Loodan, et see laieneb ka täiskasvanute kooridele ja aastaks 2011 on täismaht käes.
Laulupidu võeti ju UNESCO kaitse alla ja selle traditsiooni poolest on meie riik eriline. Kui tahame seda hoida, tuleb sellele rohkem tähelepanu pöörata. Üks asi on see, et noored läheks koorijuhiks õppima, ilma et nad peaks kahtlema, millest nad pärast elavad. Teine probleem on see, et enam pole tunniplaanis koorilaulmist, ja väga raske on panna seda muusikaõpetajale lisakohustuseks hommikul vara või viimase tunnina, kui koolibussid hakkavad juba ära sõitma. Väga palju oleneb koolidirektorist. Aga kui laulukoorid koolis toimivad, siis seal läheb traditsioon edasi ülikoolidesse ja inimesed laulavad täiskasvanuna ikka edasi.
Kui laulupidu on läbi, siis on korraks selle vastu hästi suur huvi ja kõik on õnnelikud, et oli nii tore pidu ja nii palju rahvast tuli kokku. Aga mis pidude vahel saab? Ei ole nii, et viie aasta pärast võtame jälle koori ja toome ta laulupeole. See on pidev töö. Noori, kes tahavad laulda, on praegu õnneks palju.
—Kuidas te just poistekooride juurde jõudsite?
—Kui tulin 15-aastaselt Otsa-kooli õppima, oli meie osakonnajuhataja Peeter Perens, kes oli Tombi poistekoori juhataja, ja poisid, kes Otsa-koolis õppisid, laulsid seal praktika mõttes. Millalgi andis ta mulle ka natuke koormeistritööd ja sealt see huvi tekkis. Olen töötanud Otsa-kooli esimesest kursusest peale.
Poistekoor on hästi põnev kooriliik, sest millalgi tuleb häälemurre ning poisid ja täiskasvanud tuleb kokku sobitada. Ja see hääleliik on hästi ilus. Lihtne oleks võtta täiskasvanute koor ja hakata sellega tööle. Aga noorte lauljate arendamine on huvitav. Kui me poistega ei tegeleks, kaoksid mingil ajal ära ka segakoorid (meeskooridest rääkimata), sest kust need meeshääled muidu tulevad.
—Kas poisid, kes tulevad koori laulma, jäävad selle juurde või kipuvad millalgi ära kaduma?
—Mul ei ole sellega probleemi olnud, et ära kiputaks. Kui nad tulevad, siis nad üldjuhul ka jäävad ja pärast häälemurret lähevad edasi meeshäältesse. Osa tuleb juba meeskoori edasi. Võib-olla kõige parem näide on Revalia kammermeeskoor, kus pooltega olen alustanud, kui nad olid seitsmeaastased, ja siiamaani nad laulavad – oleme koos laulnud üle 20 aasta ja nad ei lähe laiali.
—Olete käinud ses mõttes ema jälgedes, et ka tema on koorijuht.
—Jaa, ta siiamaani juhatab. Kui mu vanemad pärast vanaema surma maale Mäetagusele kolisid, hakkas ema seal Atsalama segakoori tegema. Isa laulab seal kooris ja ema juhatab. Nüüd on mu vanem vend sealsamas Mäetagusel vallavanem ja temagi laulab kaasa, vahepeal pani bändi kokku ja vahel laulab ka kooris.
Aga ema ütles, et sellest sügisest tahab ta lõpetada. Juulis saab ta 70 ja on siiani veel ka koolis töötanud.
—Kas vahel emaga ametialast nõu ka peate?
—Suvel maal olles teen talle ikka paar-kolm seadet, näiteks meesansamblile, kes neil seal koori juures tegutseb. Eks ta vahel küsib nõu ka, kuidas teha.
—Kuidas te nii omapärase nime olete saanud?
—Ema on rääkinud, et kui ta õppis konservatooriumis, mängis ERSO-s üks Hirvo-nimeline metsasarvemängija ja talle tundus see nimi huvitav. Aga koos perekonnanimega ta kõlab kuidagi eriti…
—Aga miks te pärast põhikooli otsustasite tulla Tallinna Otsa-kooli?
—Tegelikult polnud ma üldse valmis Otsa-kooli tulema. Tahtsin lihtsalt Kohtla-Järvelt ära. Alguses mõtlesin tulla Tallinna 32. keskkooli, kus oli teatriklass, või merekooli. Mul on siiamaani see unistus, et tahaks sõita mingi vana purjekaga. Teha kaasa üks pikk merereis. Kas või kokana. Veel ei ole jõudnud, aga meri mind tõmbab.
Aga tookord isa ütles, et kui sa juba niikuinii Tallinna lähed, mine parem Otsa-kooli, ema ka õppis seal. Ja mulle hakkas seal kohe väga meeldima. Kuigi ma mäletan, kuidas ma lastemuusikakoolis käies (mu ema oli sel ajal seal ka direktor) mõtlesin, et kui ma selle ära lõpetan, ei istu ma enam iial klaveri taha.
—Kas olete veel kohtunud ka Kiisa rahvamaja naiskooriga, kes oli teie esimene koor?
—Viimasel ajal eriti mitte, olen küll näinud sealt paari inimest laulupeol ja linna peal. Mulle oli see väga hea praktika. Dirigeerimist hakatakse ju õppima klassis – klaver mängib ja sina juhatad. Aga see, et ma sain koori juurde ja veel nii noorelt… Praegu vaatan oma kooris 15-aastaseid ja mõtlen: issand, ma olin sama vana, kui ma hakkasin juhatama. See tundub ääretult naljakas. Aga see toimis. Mul on nii meeles, kuidas sõitsin rongiga Kiisale. Rahvamaja oli alati soojaks köetud ja väike lauake kaetud – kõigepealt söödeti lapsel kõht täis ja siis hakkasime harjutama. Nad hoolisid minust ja mulle olid nad kõik ema eest. 1980. aastal läksin nendega kui oma kooriga esimest korda laulupeole, olin 17. Sellest järgmine oli mul muide Tallinna kaubamaja naiskoor, mis oli omaette huvitav kogemus. See oli ju aeg, kui poest polnud midagi saada, aga õhtul tädid tulid ja rääkisid: täna meil oli seda või teist müüa, kas sa ka tahad midagi. Iga kooriga käivad kaasas sellised naljakad mälestused.
—Mis teeb koorijuhist hea koorijuhi?
—Ma arvan, et küsimus on inimlikkuses. Kui sinus on hing sees, siis tuleb ka muusika. Käsu korras ei saa seda teha, peab olema midagi pakkuda. Muud oskused saab sinna juurde õppida.
See on muidugi tiimitöö ja mul on kooride juures alati heade abilistega vedanud. Üksi ei jõuakski.
—Kuidas valitakse välja need dirigendid, kes pääsevad laulupeole juhatama?
—Eesti koorijuhtide vahel on läbikäimine päris tihe ja eks ikka jälgitakse, kes mida teeb ja kelle koorid paremaid tulemusi näitavad. Mina olin esimest korda laulupeol koore juhatamas 1991. aastal Laulusildade peol, kuhu mind kutsus kunstiline juht Tõnu Kaljuste. Venno Laul kutsus mind pärast seda enda kõrvale poiste liiki juhatama ja sealt ma jäingi.
—Aga kuidas te seda olete saavutanud, et teie koor kutsutakse peaaegu alati vabariigi aastapäeval presidendi vastuvõtule esinema?
—Ei ole ju alati, näiteks see aasta jäi vahele. Kuigi ma olen vist tõesti iga poistekooriga seal laulmas käinud… Sinna kutsutakse, ega sinna ise ennast pakkuma ei minda. Lobitööd ma küll teinud pole.
—Mida puhkuse ajal teete?
—Lähen vanemate juurde maale. Seal on väike talupidamine, natuke põllumaad ja alati on midagi teha. Ega ma ei kujutagi ette, et oleks lihtsalt jalad seina peal, ikka nokitsen midagi. Aga kodus on rahulik ja hea. Ei pea rahvahulkadega suhtlema, vaid saab ennast laadida. Sealkandis on ka palju väga ilusaid kohti.
Teised temast
Ants Üleoja
koorijuht, Surva õpetaja
konservatooriumis
•• Hirvo õppis minu juures päris kaua – kauem kui tudengid tavaliselt, sest vahepeal oli ta haige ja vahepeal sõjaväes. Selge oli see, et ta oli lauluhimuline ja huvitatud koorijuhtimisest. Võib-olla ei laabunud kõik asjad alati sada protsenti – nagu ikka on, et mõni tudeng õpib äärmiselt intensiivselt ja suure vastutustundega ning teine võtab asju laiemalt ette ja selle tõttu võivad tekkida ka lüngad. Hirvo kuulus minu arvates sellesse teise gruppi, kellel oli alati üheksa ametit. Aga tähtis on see, et lõpptulemus oli väga hea. Ta tegi oma koorijuhieksamid ideaalselt ja mul on hea meel näha, kuidas ta on oma teel pidevalt tõusujoones edasi läinud. Iga tudengi ülesanne on oma õpetajast paremaks saada ja ma arvan, et Hirvo on üks nendest, kes on minust juba mööda läinud.
•• Poistekooride dirigendina on Hirvo omapärane nähtus, sest tal on mingi eriline võim ja vaim poiste üle. Ta suudab seda rahutut seltskonda väga hästi taltsutada nii laulupidudel kui ka nendes koorides, mida ta juhatab. Mulle tundub, et poistel ja tal on vastastikune lugupidav suhtumine.
Ello Odraks
Virumaa poistekoori looja
ja direktor
•• Virumaa poistekoor oli kaks aastat vana, kui Hirvo meie juurde tuli. Me ei saanud ise oma poistega hakkama ja pöördusime tema poole. Sellest saab sügisel 14 aastat ja see oli võrratu aeg. Mul on meeles, kuidas proovihommikutel tuli ikka mõni poiss ja küsis: “Kas Hirvo täna tuleb?” Mitte sellepärast, et ta ei tahtnud, et Hirvo tuleks, vaid vastupidi, teda oodati. Meil on poistekooris olnud alati mitu dirigenti ja iga kord ei pidanud Hirvo tulema.
•• Temas on see eriline hing, mida paljudel dirigentidel pole. See midagi, mis paneb poisi koori tulema, seal olema ja laulma. Hirvos on nii täismehelikku meest, poisikeselikku poissi kui ka tõsimeelset huumorit, ja ta oskab nende vahel suurepäraselt laveerida. Lisaks on ta väga hea suhtleja. Samas ei ole Hirvo sugugi pehme, ta on nii enda kui ka poiste suhtes nõudlik. Ja kord on majas. Seda rangust on vaja. Poistega ei saa nii, et paitad ainult pead nagu lahke vanaisa. Nagu Hirvo ise ütleb – ikka piitsa ja präänikut, ilma ei tule tulemust.
