MIHHAIL GORBATŠOV: Perestroika võidab 21. sajandil
Kaudselt kritiseerib küsimus perestroika’t ja kõike muud, mida me tol ajal tegime. Ma ei nõustu sellega.
Hakkasin perestroika’t arendama 1980-ndate keskel. See oli N Liidu poliitilise, majandus- ja sotsiaalsüsteemi reformimise poliitika. Ümberkorraldust oli vaja eelkõige sisemistel põhjustel. Riik elas süsteemis, mille peamised struktuurid oli paika pannud Jossif Stalin ning demokraatia ja vabaduse puudumine piiras tulevikuvõimalusi.
Nikita Hruštšovi “sula” pärast 1956. aasta 20. parteikongressi ning Aleksei Kossõgini 1965. aastal välja kuulutatud majandusreformid, mille siht oli luua stiimuleid inimeste algatustele, kujutasid endast katset vastata tegeliku muutuse vajadusele. Aga mõlemad tõkestati.
N Liidu valitsev klass kartis uuendusi ning pani sotsialismi saavutuste kaitsmise ettekäändel riigi arengule piduri, tõkestades igasugused reformid.
1980-ndate keskpaigaks sai siiski selgeks, et Nõukogude ühiskonna mööda stalinistlikku teed edasi lükkamine tähendab ummikut. Arusaamist “me ei saa enam niimoodi edasi elada” oli märgata kõikjal.
Perestroika kaks esimest aastat näitasid, et stalinistlikud majandus- ja poliitikamehhanismid olid muutunud nii jäigaks ja roostetanuks, et neid muutmata oli võimatu ka olukorra edenemine. Reforme takistas konservatiivne nomenklatura, partei- ja valitsusbürokraatia, mis pidas perestroika’t mööduvaks nähtuseks. Nende mõtteviis näis olevat:
“Elasime üle Hruštšovi ja Kossõgini, elame üle ka Gorbatšovi.”
Jõud, mis suutnuks murda selle vastupanu, oli rahvas. Me pidime andma neile võimaluse osaleda muutuste protsessis. Seetõttu astusime radikaalse sammu, alustades ulatuslikku poliitilist reformi ja üleüldist demokratiseerimist. Sisuliselt oli perestroika sotsiaaldemokraatlik ettevõtmine.
Meil ei õnnestunud oma kavatsusi täies mahus täita. N Liidu reformimine, arvestades selle hiiglaslikku militariseeritud majandust ja paljurahvuselist elanikkonda, oli raske. Me tegime vigu – tegutsedes mõnikord liiga hilja, mõnikord aga sammu kiirendades. Naftahinna katastroofiline langus 25 dollarilt barreli eest nii madalale kui 10 dollarit 1986. aastal andis perestroika majandus- ja sotsiaalplaanidele raske hoobi.
1991. aasta augustis korraldasid perestroika tagurlikud oponendid riigipöörde: tõid tänavatele sõjaväe ja isoleerisid mu Krimmis. Nad üritasid keerata kella tagasi perestroika-eelsesse aega. Neil oli kiire, sest juba mõne päeva pärast pidi sõlmitama uus liiduleping.
Vana N Liit oli nime järgi föderatsioon, aga tegelikult jäigalt tsentraliseeritud riik. Uus liiduleping pidanuks andma vabariikidele võimaluse iseseisvamaks arenguks.
Pseudodemokraadid
Riigipööre nurjus. Selle organisaatorid arreteeriti. Siiski oli see perestroika’le tõsine hoop: liiduleping jäi allkirjastamata, nii minu kui ka uute demokraatlike institutsioonide usaldusväärsust ja mõju oli kahjustatud.
Nii avanes tee perestroika vastu olijate teisele rühmale – radikaalsetele pseudodemokraatidele, keda juhtis Vene president Boriss Jeltsin. Meie liidu hävitamisega põhjustasid nad tragöödia miljonitele selle kodanikele, kellest said üleöö eri riikide kodanikud.
Jeltsini aeg oli perestroika eitamise, mitte selle jätkamise aeg. See tõi tootmise kahekordse languse ning tohutu lõhe väheste rikaste ja massilise vaesuse vahel.
20. sajand peaks meile õpetama, et inimesed on tagasi lükanud nii Stalini demokraatiata ja vabaduseta “sotsialismi” kui ka Jeltsini “metsiku kapitalismi”. Siiski, perestroika peamised saavutused – demokraatlikud vabadused ning poliitiline ja majanduslik pluralism – on säilitatud. Venemaa otsib nüüd oma teed vaba ja õiglase ühiskonna poole.
Perestroika väärib tunnustust ka selle eest, et see avas tee külma sõja lõpetamisele. Me saatsime minevikku tuumahävingu ohu. Paljud rahvad said võimaluse valida vabalt oma tulevik.
Olen küsijaga ühel meelel unipolaarset maailma taunides. Aga mul pole mitte mingit nostalgiat vastuseisude ega vaenulikeks leerideks jagunenud maailma järele. Praegust maailma tähelepanelikult vaadates saab selgeks, et see ei ole ega saa olla unipolaarne. Püüded luua uut impeeriumi on nurjunud. Ehkki tõrksalt, peab isegi USA tunnistama, et unilateraalne jõupoliitika ei toimi.
Olen veendunud, et uuel mõtlemisel rajanev poliitika, mis aitas lõpetada külma sõja, saab lõpuks valdavaks. Parempoolsed peavad viimaks mõistma, et poliitika, mis laiendab lõhet rikaste ja vaeste vahel, valmistab ette katastroofilist sotsiaalset plahvatust. Selle hoiatavaid välgatusi võib maailma eri piirkondades juba näha.
Vasakjõud peavad õppima vastu seisma sotsialismi ideaale häbistava autoritaarsuse ahvatlustele. Alternatiiv, mida nad pakuvad, peab olema demokraatlik.
Ma loodan, et 21. sajand näeb demokraatlikku võistlust erinevate ühiskonna arengut puudutavate lähenemiste vahel. Perestroika, mis taotles suuremat vabadust, õiglust ning väärikat elu kõigile, pakkus reaalset alternatiivi, mis on endiselt arvestatav. Ma olen veendunud, et tulevik kinnitab seda.
Copyright: The New York Times Syndicate, 2007.
