Lahingud Hollywoodi filmides lepitavad vaataja päris sõjaga
Hollywoodist on viimastel aastatel tulnud ridamisi aktuaalsete maailmaprobleemidega tegelevaid filme, nagu “Süriaana“, “Vereteemant” või “United 93”, mis esitavad ameerikalikult lobedas vormis teravaid küsimusi. See on siiski vaid osa Ameerika filmitoodangust ning ehk on isegi põnevam vaadata, mis keelt kõneleb meelelahutusfilm.
Viimasesse kategooriasse mahuvad ka kolm viimase aja suurt kinohitti: “300”, “Visa hing 4” ja “Transformers”. Koomiksil põhinev “300” (režissöör Zack Snyder) alustab kaugelt – 480 aastat enne Kristust aset leidnud Termopüülide lahingust Kreeka-Pärsia sõjas. Kaunikehaliste ja karmihingeliste spartalaste ning nende kartmatu kuninga Leonidase juurest tekitab film kiirelt paralleeli tänapäevaga.
Toores jõud maksab
Idast tulevat ohtu kujutavad pärslased esindavad inimsuse tõelist allakäiku (paljud neist on lausa füüsiliselt deformeerunud!), millele on võimalik vastu astuda vaid mõõgaga. Filmis öeldakse mitmes kohas ka see lihtne moraal otse välja – vabana elada on muidugi tore, aga aeg-ajalt tuleb ikka käed ka mustaks (s.t veriseks) teha. Siit edasi pole raske tõmmata paralleele ameeriklaste praeguse sõjategevusega.
Üpris sarnast mõtet kannab märulifilmide klassikasse kuuluva “Visa hinge” neljas seeria. Sel puhul pole vaja otsida isegi allegooriaid või metafoore, piisab filmi alapealkirja lugemisest: “Ela vabalt või sure visalt”. Bruce Willise kehastatud maavillases politseinikus John McClane’is on see mõte saanud oma materiaalse kuju. Ajakirjanduses äraleierdatud metafoor analoogkellast digitaalajastul omab aga praeguses poliitilises kontekstis otsekohesemat tähendust: toores jõud maksab igal ajal.
Ka viimane suvehitt “Transformers” jätkab samasuguse militaaresteetikaga, kuigi veidi lapselikumas võtmes. Näiteks on filmis stseen Quatari kõrbes inimesi ründavast tulnukrobotist, kelle vastu araablased koos ühendriikide vaprate sõduritega võitlevad. Araablased tegelevad muidugi peamiselt põgenemisega, samal ajal kui vaprad Ameerika relvavennad maailma päästavad, ka araablaste maailma (reaalsuses muidugi mitte tulnukrobotite käest).
Lõpuks võib lahtunud meelega kinokülastaja kõigile eespool toodud argumentidele (sest omas Ïanris on tegu igati korralike teostega) vastu öelda, et mis mõte on hakata otsima filmist, mille ainus eesmärk on paari tunni jooksul kvaliteetset eskapismi pakkuda, mingeid ideoloogilisi suundumusi ja poliitilisi allhoovuseid. Ja kohustuslik see tõepoolest polegi, ent samamoodi ei tee nende tähelepanuta jätmine neid olematuks.
Meelelahutusäri tundubki pakkuvat omapärast võimalust ühiskonnas aktuaalsete moraalsete küsimuste märkamiseks, üritades ühtlasi vaatajat justkui reaalsusega lepitada – kui tahta hästi elada, siis tuleb mõned mehepojad ohverdada ning Lähis-Idas karmi käega korda hoida. See tundub olevat tänane lipukiri. Nendest filmidest õhkub ka koha kättenäitamist idealismile (peamiselt siis vasakpoolsusesse kalduvale idealismile), mis Eestiski tundub tihti olevat sõimusõna, olles litsutud ülekäinud reaalpoliitika saapatalla külge.
Mõned on ka vastu
Seda ilmestab näiteks ka Eesti suhtumine Iraagi sõtta, milles meie oleme üsna algusest peale neelanud varmalt alla Valgest Majast tulevat suurriiklikku propagandat (ikka need massihävitusrelvad), pidades nüüd ise teisest ilmakaarest tulevat propagandat kohutavaks ebaõigluseks (mida ta muidugi ka eraldi võttes on).
Igal juhul tundub, et kinomeelelahutus omab oma kohati lausa küünilises muretuses äraspidist kontakti reaalsusega, mida tasub tähele panna, sest ta ajab oma kombitsad pea kõikjale. Hollywoodi ei maksa muidugi kõige selle valguses näha ajupesijana või propagandamasinana, sest sealt on alati tulnud erinevate sõnumitega filme. Nii on talvel oodata mitut otsapidi Afganistani ja Iraagi sõjaga kriitiliselt tegelevat filmi (“The Hurt Locker”, “Grace is Gone”,” In The Valley of Elah”, “Rendition”, “Lions for Lambs”), kus teevad kaasa mitmed A-kategooria staarid alates Tom Cruise’ist ja lõpetades Meryl Streepiga.
