INDREK IBRUS: Vene kanalit on vaja
Hoopis huvitavam fenomen on aga, et praegu jõudumööda “skaipide”, “reitide”, “delfide”, mobiil-TV-dega jms mürgeldav Eesti ei suuda kuidagi lahti öelda 1970-ndate ja 1980-ndate retrostiilis mõtlemisest, kui jutt läheb riiklikule meediapoliitikale. Ning seejuures tundub eriline kihu kõige glamuurselt vanamoodse vastu olevat valitsusliidu juhterakonnal.
Parimaks näiteks sellest on kultuuriminister Laine Jänese mõne aja eest välja pakutud
strateegia venekeelse audiovisuaalse meediasisu levitamiseks (vt 24. mai EPL). See koosnes kahest osast: ETV loodava teise kanali kujundamine “mitmekultuuriliseks kanaliks, kus eri keeltes saated annavad ruumi kultuurile, ajaloole, meelelahutusele ja uudistele”, ning venekeelsete saadete ostmine olemasolevate eestikeelsete erakanalite programmidesse. Isegi ideaalses olukorras, kus erakanalid oleksid segastel altruistlikel kaalutlustel nõus oma aastate pikku lihvitud programme sobimatute võõrkehadega ära lörtsima, tuleks sellise strateegia korral ikkagi soovitada kultuuriministril oma sihtauditooriumini jõudmiseks sellele projektile ette nähtud summadest mehiseim osa loodavate saadete turustamisse suunata. Sest üks ennekuulmatult hullumeelne turundustegu oleks selline võõras ja piiratud meediakeskkonnas tarbimisharjumuste sissesöötmine nii või teisiti.
Kanal nagu Põlva Serviti
See turundusprobleem viitab sellele, et kultuuriministri strateegia ei sobi põhimõtteliselt nüüdisaegsesse meediakeskkonda. Praegu, mil tehnoloogia ei sea meediasisu levikule enam piiranguid, mistõttu me elame lõputu meediapaljususe olukorras, on saanud üldisest taustast esiletõusmise ainukeseks töötavaks strateegiaks selgelt markeeritud meediakeskkondade (olgu see siis näiteks veebiportaal või siis jälle telekanal) terviklik turundus. Märksõnadeks on siht-
gruppide aina kitsam defineerimine ning neile toodetavate meediakeskkondade üha täpsem fokusseerimine. Kultuuriministri unistuseks olevate nn universaalsete kompott-kanalite best before jääb aga umbes 1980-ndate lõppu, kui kaabellevi oli Euroopas veel verisulis ning enamiku Euroopa riikide lainepikkustele mahtus analoogkanaleid kõige rohkem vaid ühe käe näppude jagu.
Sarnastel mõttelainetel surfab ka meie peaminister. Ülemöödunud nädalal teatas Andrus Ansip valitsuse pressikonverentsil, et temal venekeelsesse kanalisse usku ei ole, ning toetas seda väitega, et vaevalt suudaks kuni mõnesaja miljoni kroonise eelarvega uus kanal võistelda suurte Venemaal toodetavate hiigeleelarvetega kanalitega.
See on koht, kus üks keskmine meediaasjatundja jääks pisut nõutuks, sest raske on aru saada, millises turniiritabelis need radikaalselt erinevate sihtgruppide ja funktsionaalsusega meediatooted võistleksid. Spordist analoogiat otsides: millisel tandril peaksid üksteiselt mõõtu võtma Madridi Reali jalgpallimeeskond ja Põlva Serviti käsipallitiim? Olgu, isegi kui selleks tandriks seada spordisõprade üldine tähelepanu, vabal ajal fännimisele kulutatud tunnid, pole kahtlust, et kuigi Madridi Realil on austajaid kõigis maailma nurkades, läheb Põlva inimestele üldiselt korda ennekõike nende oma kohaliku meeskonna käekäik.
Siit ka näpunäide valitsusjuhile: kui loodav venekeelne Eesti avalik-õiguslik kanal suhestuks kohaliku eluga, nagu Serviti suhestub Põlva eluga, kui ekraanile jõuaks kujundlikult öeldes oma poisid kõrvaltänavalt, kui tähelepanu alla jõuaks päriselu, tegelikud probleemid ja kohalikud valupunktid, siis on nonde Vene Madridi Realide kõrval oma kindel koht ka kohaliku fookusega audiovisuaalsel meediakeskkonnal.
Jättes spordimetafoori kõrvale: suurtes naaberriigi telekanalites näidatavad meelelahutussaated võivad ehk olla uhked küll, ent samas puudub neil kanalitel võime rääkida igapäevaselt siinsete venekeelsete inimeste elust. Teha seda süsteemselt, ausalt ja asjakohaselt. Kõnelda näiteks sedasorti hüpoteetilistest teemadest nagu Sillamäe uue ujula ehituse venimine, möödunudõhtune politseioperatsioon Paldiskis, uue elurajooni rajamine Kohtla-Järvele, Narva suure gümnaasiumi direktori vallandamine väidetava ahistamissüüdistuse tõttu jne.
Venelaste nägu meedias
Peaminister võiks järele mõelda, miks saime mõne päeva eest teate, et peatselt jõuab me lettidele ka eestikeelne Playboy. Ning miks on meil Eesti MTV, kus kohalikud artistid on igati esiplaanil? Ehk miks on meedia vallas globaliseerimisest ehk olulisemgi märksõna hoopis lokaliseerimine? Liiatigi võimendavad tänapäeval üht telekanalit ka teised meediumid – kanali enda veebisaidid, social-networking-lahendused, tagasiside mobiiltelefonide abil jne. Ka need on lahendused, mida kohalik kanal saab teostada oluliselt efektiivsemalt.
Ent kust alustada? Kui Prantsusmaa praegune president Nicolas Sarkozy oli Pariisi rahutuste ajal siseminister, käitus ta küll igati karmilt, ent samas rääkis läbi ka sealsete avalik-õiguslike kanalite juhtidega, et kohalikesse uudistesaadetesse tuleks juurde mustanahalisi ankruid ja reportereid. Nii tehtigi – näitamaks sellele kogukonnale, et nende hääl ja nägu on esindatud, kui “rahvas iseendaga räägib”. Nüüd oleks ka Eestis samasugust efekti vaja. Alustada saab ka järkjärguliselt: juba venekeelse AK Ida-Virumaa korrespondent on hea samm. See aitab asjakohaselt kajastada sealsete venekeelsete igapäevaelu. On tähtis, et sihtgrupp näeks, et nende elu, hääl ja nägu on Eesti peavoolumeedias olemas, ja tunneks, et see on nende oma meedia. Ning see on efekt, millist oleks mis tahes kaugel Vene kanalil võimatu saavutada.
Kokkuvõttes: lugupeetud Reformierakonna kultuurijuhid, kaheksakümnendad on möödas. Aeg, mil meediamaastikul pistsid rinda üksikud kompott-kanalid ning üksteiselt võeti mõõtu aina uhkemate meelelahutusprogrammidega, on põhimõtteliselt möödas. Praegu on selles valdkonnas edu pandiks oma toote võimalikult täpne fokusseerimine selgelt defineeritud nisˇiturul. Selline on nüüdisaegne kanalitegemine. Ning riigile strateegiliselt oluline nišš on kuidagi laokile jäänud.
