Harry E. Carlson — USA diplomaat, kes kiindus Eestisse
Carlsonitele meeldis elu Eestis nii väga, et nad pidasid Haapsalus ja Valgejõel suvekodu, kus veetsid nädalavahetusi ja suvesid sarnaselt mitme teise Eesti paariga. Kui Eestist oli saanud perekonna tõeline kodu, sündis Harry ja Laura poeg Harry Edwin Reynert Carlson 21. oktoobril 1927 Tallinnas, luues pretsedendi, mida mitu USA diplomaati on hiljem järginud. 30. jaanuaril 1932 sündis Tallinnas ka Harry juuniori õde Margaret Elisabeth Reynert Carlson.
Tuntud õngesportlased
Carlsonid tundsid end Eestis koduselt ka muudel elualadel. Harry oli teada-tuntud kalamees. 1937. aasta 1. veebruari Rahvalehes mainitakse, et Harry kuulus “tuntud õngesportlaste perekonda”.
Nagu teistelegi ameeriklastele meeldis Harryle autot juhtida – tal oli kombeks võtta auto ja sõidutada oma perekonda Eestis ringi, et kala püüda või maal suvitada. Ajalehe Postimees (5. mai 1932) andmeil oli üks Carlsonite lemmiksuvituspaiku Lõuna-Eestis Võru lähedal asuv Rõuge.
Siinse pika teenistusaja lõpuks näis Harry Carlson olevat eriti kiindunud Eesti suvedesse. Ajalehele Uus Eesti (21. jaanuar 1937) antud lahkumisintervjuus lausus Harry: “Eestis ei ole rikast loodust ja kliima pole siin ka eriti meeldiv, kuid Eesti lühike suvi on väga veetlev.”
1. veebruaril 1937. aastal suundusid Carlsonid järgmisele tööpostile Londonisse. Selleks ajaks olid nad jõudnud Eesti eluga üsna hästi harjuda.
Olgugi et Carlsonid lahkusid Eestist 70 aastat tagasi, tundub nende tollane arvamus Eestist tähelepanuväärselt tänapäevane. Paljud Tallinna külastanud ameeriklased nõustuksid Harry Carlsoni hinnanguga ajalehele Uus Eesti antud usutluses: “Ameeriklast võlub iseäranis Tallinna keskaegne ilme. Siin võib kõige selgemalt tunda seda vana Euroopat, millisena ameeriklased teda ette kujutavad. Omandavad ju ameeriklased juba koolipõlves kujutluse Euroopast kui iidsest ajalooliste mälestusmärkidega maailmajaost. Kuid Euroopasse saabudes üllatutakse, kui sarnased on Euroopa ja Ameerika suurlinnad. Helsingi on näiteks täiesti ameerikalik linn, samuti Berliin. Tallinnas aga leiame just sellise Euroopa linna, nagu oleme ette kujutanud. Siin võib tunda muistse aja lummust ja meeleolu.”
Üheteistkümne Tallinnas veedetud aasta jooksul oli Carlsonil võimalik jälgida Eesti ühiskonnas toimuvaid märkimisväärseid muutusi, mida arvatavasti iga sagedane Eestisse reisija on täheldanud ka viimase 16 aasta jooksul.
1937. aastal kirjeldas Carlson seda ajalehele Uus Eesti niimoodi: “Ma ei saa jätta mainimata neid suuri edusamme, mis on tehtud Eestis eriti viimasel ajal. Näiteks juba Tallinna ilme – kuidas see on muutunud! Samuti on arenenud tööstus, majanduslik tõus paistab kõikjal silma. On märkimisväärne, et teie valitsus eesotsas riigivanem Konstantin Pätsiga on edendanud rahva elujärge. Eesti rahvas seisab kõrgel vaimsel tasemel. See avaldub eriti teatrites ja kontsertidel. Tallinnas saab kuulda haruldaselt häid ettekandeid nii Eesti kui ka välisesinejatelt.”
Harry Carlson oli Tallinna kultuuripildis sedavõrd sage osaline, et temast nagu ka tuntud Eesti riigitegelastest joonistati karikatuur, mis ilmus ajalehes Vaba Maa (18. september 1934).
Arvestades Tallinnas resideeruva diplomaatilise kogukonna väiksust, oli enamik Carlsoni sõpru arvatavasti eesti soost. 1920-ndate lõpuaastail elas Tallinnas kõigest kolm Ameerika kodanikku: USA konsulaadi roteeruv asekonsul ning Carlsoni kauaaegsed tuttavad, YMCA direktor Herbert S. Gott ja tema abikaasa.
Seltskonnas lugupeetud
Kui vaadata Harry ja Laura Carlsonist kirjutatud ajaleheartikleid, saab teada, et nad võitsid oma sõbraliku olemisega ka kõige kinnisema iseloomuga eestlaste poolehoiu. Kui paruness Irina Ungern-Sternberg tuli ajakirja National Geographic jaoks Eestist artiklit kirjutama (mis lõpuks ilmus 1939. aasta detsembrinumbris), osutus Laura Carlson üheks esimeseks isikuks, keda paruness külastas ja kes aitas tal korraldada kohtumisi, millest üks oli Maria Laidoneriga.
Üsna kindlalt võitis Harry Carlson Eesti kogukonna lugupidamise ja suhtles aktiivselt tolleaegse eliidiga.
1929. aastal oli Carlson üks neist seitsmest mehest, kes asutasid Rotary klubi Eesti haru. Lisaks tegevusele Rotary klubis oli Harry Carlson aktiivne ka Eesti-Inglismaa kultuuriühingu üritustel, osaledes ning esinedes nende regulaarsetel loenguõhtutel. Harry pidas kõnesid Ameerika kultuuri ja kirjandusega seotud teemadel, kuid puudutas ka sotsiaalse ebavõrdsuse probleeme.
Näiteks Päevaleht (9. mai 1934) käsitles üht tema kõnet pealkirjaga “Haridus töötuile”. Selles tõi ta esile põllumajanduses töötamise eelised ebastabiilse tööstussektori ees. Carlson nentis: “Tagasi maale, kus iga-
päevane leib on kindlustatud, sest tööstuses võib iga tööline lõpetada tänaval.”
Harry Carlson ja tema abikaasa Laura tegelesid usinalt ühiskondliku tööga ning nende panust märgati ja tunnustati. Harry Carlsonile anti 1932. aastal Eestile osutatud humanitaarsete teenete eest Punase Risti 2. klassi orden. Laura Carlson sai sama autasu 1934. aastal.
Kuigi Carlson jättis peaaegu kõigile väga hea mulje, oli George F. Kennan, üks roteerivaid asekonsuleid Harry pikaajalise Tallinna teenistuse jooksul, temast teisel arvamusel.
Oma Pulitzeri auhinna võitnud memuaarides kirjeldab Kennan Harry Carlsonit 1928. aastal niimoodi: “Konsul oli uje, rahutu keskealine mees, kes üritas teha asju õigesti, ent pidi ometi leppima pideva pettumusega.” Kuigi iseloomustus on üsna karm, ei käitunud ka Kennan iseenda sõnutsi kõige paremini ega arvestanud fakti, et Carlson oli sel ajal väikelapse isa.
Saanud kutse Carlsonite suvemajja Haapsalus, kus ta veetis terve nädalavahetuse, tunnistas Kennan: “Seal pöördusin ma miskipärast tagasi oma tudenginooruse halvima käitumise juurde, suhtlesin kõhedust tekitavalt vähe ja pälvisin tollest ajast peale selles väikses diplomaatilis-konsulaarkogukonnas üleüldise põlastuse.”
Kui Kennan nägi Eestis meeldivat kohta vene keele õppimiseks, et jõuda lähemale oma peamisele karjäärieesmärgile – teenida Nõukogude Liidus –, siis Carlsoni jaoks oli Eesti just see koht, kus ta tahtis olla.
Harry E. Carlson
•• 17. märtsil 1886. aastal Illinoisis Morrises sündinud Harry Edwin Carlson sai hariduse avalikes koolides Illinoisis Jolietis ning lõpetas Joliet Township High
Schooli 1904. aastal. Ta astus Lake Forest College’isse ja sai bakalaureusekraadi 1908. aastal. Pärast kolledzˇit õpetas ta ühes Lousiana Lafayette’i põhikoolis ja seejärel Illinoisi Lincolni keskkoolis.
•• 1913. aastal kolis ta Washington D.C-sse, kus õpetas poiste rahvuslikus toomkiriku koolis. Hiljem sai temast vahetusõpetaja Saksamaal Maini-äärse Frankfurdi Sachenhauer Oberreaschules.
•• Carlsoni karjäär riigidepartemangus (välisministeeriumis) algas 17. jaanuaril 1916. aastal, kui ta nimetati Maini-äärsesse Frankfurti asekonsuliks. 11. juunil 1917. aastal määrati ta Norrasse Kristiaaniasse (tänapäeva Oslo) asekonsuliks. 2. oktoobril 1920. aastal abiellus ta Long Islandil Flushingi Issandamuutmise kirikus Laura Reynertiga, neid laulatas auväärt vaimulik George Houghton.
•• Pärast abiellumist jätkus Carlsoni diplomaatiline karjäär Balti riikides. 1924. aasta jaanuaris ülendas välisministeerium Carlsoni konsuli ametikohale ja ta määrati Leetu Kovnosse (täna-
päeva Kaunas).
•• 3. juulil 1926. aastal läks Carlson üle USA Tallinna konsulaati, kus teenis üle kümne aasta. Üsna pea pärast ametliku USA diplomaatilise esinduse asutamist Tallinnas 30. juunil 1930. aastal sai Carlsonist esinduse esimene sekretär ja chargé d’affaires, kui USA Riias resideerivat ministrit Eestis kohal polnud.
Pärast pikendatud teenistuse lõpetamist Tallinnas jätkas Carlson pikka diplomaatilist karjääri USA konsulina mitmel pool Euroopas. Pärast Tallinna määrati ta Londonisse, millele järgnes aastail 1939—1941 Viini USA suursaatkonna peakonsuli amet. Teise maailmasõja ajal teenis ta Ameerika peakonsulina Stockholmis, hiljem Reykjavikis ja Budapestis.
1948. aastal pöördus Carlson tagasi Washington D.C-sse lühiajaliseks tööks välisministeeriumis, enne kui ta 20. novembril 1948 lõplikult ametist lahkus.
Pensionipõlve pidas Carlson Massachusettsis Sheffieldis, kus ta 21. oktoobril 1960. aastal suri. Teda jäid leinama naine Laura, poeg Henry juunior ja tütar Margaret Carlson.
