Mati Hint – sünge keeleteadlane ja pessimistlik ühiskonnategelane
Keeleteadlaseks ja ühiskonnategelaseks liigitamine rõõmustab mind palju rohkem kui keelemeheks ja poliitikuks liigitamine,” teatas Hint seal.
Kuigi Hint on saanud 70-aastase eluoluga harjuda juba paar nädalat, oli lilli ja külalisi juubeli vääriliselt. Sõna said nii ülikoolikaaslased kui ka kolleegid kodu- ja välismaalt. Kõik nad alustasid oma ettekannet mõne meenutusega juubilarist.
Pärast ettekannete ärakuulamist astus pulti päevakangelane ise ning avas temale omaselt suu, et öelda seda, mis ütlemist vajab ja väärib, mitte niisama sõnu loopida. Suur osa öeldust oli mure riigi pärast, mis kõlas pigem ühiskonnategelase kui keeleteadlase suust.
Nentinud muheda sarkasmiga sissejuhatuseks, et kuna teda on sel päeval mitu korda tituleeritud süngeks pessimistiks, peab ta seda iseloomustust väärima, alustas Hint: “Eesti poliitika on lahkunud ideaalide maailmast ning muutunud üheks lühikese vinnaga, kiire tuluga arvestavate äritehingute liigiks. See on metamorfoos, mis on ohtlik riigi ja rahvuse elujõule.”
Ta lisas, et on viimasel ajal üha sagedamini tundnud, et Eesti praeguses ühiskonnas mõeldakse müütiliselt must-valgelt, ja tema ei ole sellega nõus, sest see on teadvusega manipuleerimise tulemus.
Elu ei ole teadus
“Minu probleem täna on niisiis see: Eesti elu näib üha rohkem takerduvat müütidesse, mis konstrueeritakse must-valge maailmapildi vaimus, kus eetilise otsustuse piinad jäävad nähtavasti tundmatuks või siis leevendab neid machiavellilik “Eesmärk pühitseb abinõu”.
Müütilisel maailmapildil on oma võlud, kuid teadusega puutub müütiline maailmapilt kokku ainult müüdiuurijate isikutes. Ma möönan, et iga rahvas vajab müüte, aga siiski näen ma müütilises maailmavaates ohtu,” manitses Hint.
Ta tundis muret selle üle, mida peab tegema Eesti humanitaar, kellel on oma arusaamine Eestis toimuvast ning kes samal ajal sugugi ei tahaks valada vett ühiskonna vastuolude veskile. “Vastata sellele küsimusele on raskem kui küsida, sest tegemist on poliitikaga. Teaduses on vastupidi: kõige raskem on esitada õigeid küsimusi. Aga elu ei ole ju teadus, pigem on ta kunst või mustkunst ja olupoliitika,” vastas ta endale ise.
“Minu vaade maale ja merele”
•• Aasta 2007 läheb Mati Hindi ajalukku ka mahuka koguteose “Minu vaade maale ja merele” väljaandmisega. Oma traagiliselt hukkunud poja Madise mälestuseks kirjutatud raamat sisaldab kirjutisi lastest ja perest, elust ja surmast, liivi keelest ja murdepraktikatest, suguvõsa ajaloost ning ühiskonnakorrast. Kuigi raamatupoes on teos mahutatud biograafiate riiulile, ei ole see mõeldud vaid eluloohuvilistele. Oma osa leiavad siit ajaloo- ja keeleinimesed, aga ka need, kes kannavad hinges samasugust kaotusvalu. Rohkem ehk polegi vaja, sest nagu autor ise ütleb: “Ma loodan, et selle raamatu ilmudes ei hakata mulle kordamineku puhul õnne soovima. Oleksin olnud lõpmatult, palju õnnelikum, kui ma poleks pidanud seda raamatut kirjutama.”
Rein Veidemann
mõttekaaslane
- 1987. aastal ilmus Vikerkaares tema artikkel kakskeelsusest ja sellest, et see viib vähemuskeele assimileerimiseni ning seejuures mitte vene keelde, vaid inetusse Nõukogude poolkeelde.
Ta kirjutas vajadusest tunnustada diglossiat ehk kahe keele kõrvuti eksisteerimise võimalikkust, et erinevused jäävad ja neid tuleb aktsepteerida.
Hindi tervemõistuslik suhtumine tähendas tollal dissidentlikku provokatsiooni, kui mitte jumalateotust ennast. Artikkel vallandas tohutu arvamuste laviini ning tõlgiti läti, leedu, vene, soome, gruusia ja paljudesse teistesse keeltesse.
Väga tähtis on 2002. aastal Ilmamaa kirjastuse “Mõtteloo” sarjas ilmunud “Keel on tõde on õige ja vale”. See pole ainult omaaegne propaganda, vaid ülimalt aktuaalne tekst, kui asendada väljend “vene keel” väljendiga “inglise keel”.
Haldur Õim
ülikoolikaaslane
- Me ei olnud päris ühel kursusel, ta oli paar aastat eespool, kohtusime GGG-s ehk generatiivse grammatika grupis, kuhu kuulusid eri kursuste tudengid. Need koosolekud kolmapäeviti kell 16 eesti keele kateedris algasid ja lõppesid alati Hindi ja Tiit-Rein Viitso tuliste vaidlustega. Mati on väga vaidlushimuline, aga ta teeb seda alati mõistusega, mitte emotsioonidega. Ja ideoloogiliselt kahtlane on ta ka alati olnud. Teda ei võetud seepärast Tartusse aspirantuuri, pidi tulema Tallinna teaduste akadeemiasse.
Mäletan, kui aitasime Matil Tartust Tallinna kolida. 1969. aastal veoautoga. Tema esimene korter oli Mustamäel Vilde teel, uues majas. Lift muidugi ei töötanud, nii et tassisime raamatukaste üheksandale korrusele.
Martin Ehala
kolleeg ja Hindi üliõpilane
- Meie esimene aasta “pedas” lõhkus illusioonid. Lootsime kohata vaimset õhkkonda, leidsime eest ämblikuvõrkudesse mattunud kateedri. Mati oli toona ainuke vaikne opositsionäär. Tema toitis meie protestivaimu ja andis julguse organiseeruda. Ega loengus ju ole palju võimalusi maailma asju arutada. Põhiline kanal, mille kaudu Mati kujundas üliõpilaste hoiakuid, olid harjutuslaused. Esimesel kursusel, kui ta meid veel hästi ei tundnud, alustas ta tagasihoidlikult. Ma tsiteerin: “Kaugelt saabunud spetsialistid kolisid uude majja.”
Teisel kursusel, kui ta oli meid ja meie teda juba tundma õppinud, ei hoidnud ta enam värvi kokku: “Aadam ja Eeva aeti paradiisist välja mao alatuse tõttu. Kergemeelne neiu himustas kena vanapoisi talu.” Olles põrmustanud Nõukogude tegelikkuse, muutusid näitelaused kasvatuslikuks: “Õige maailmavaate vajalikkuses ei saa kahelda ei tulevased filoloogid ega eksaktteadlased. Autu tegu muutub tihti teeneks. Valitsejad on rahva ootusi alati petnud, aga tulevik on olnud õiglaste päralt.”
Ilmselt oli Mati kasvatusel mõju, sest me organiseerusime üliõpilasseltsiks Juventa ja avaldasime oma manifesti, mis ei jäänud retoorikalt sugugi maha Mati kuulsatest harjutuslausetest.
Mats Traat
sõber
- Matiga saime me tuttavaks üle 50 aasta tagasi. See oli üpris iseäralik tutvus. See oli vaikiv tutvus. Käisin tihti Elva rajooni tuberkuloosidispanseris. Ja alati nägin, kuidas üks noormees seisis seal tee ääres – morn ja iseteadva näoga nagu praegugi. Tollal ma veel ei teadnud, et selle taga on soe süda. Seepärast oli see vaikiv tutvus. Päris tuttavaks saime me hiljem. Aga me oleme mõlemad pärit Tartu keelealalt, vennasmurrakute alalt. Mati Rõngu, mina Otepää kihelkonnast.
Tapani Lehtinen
sõber ja kolleeg Soomest
- Mäletan, kuidas kohtusime esimest korda 1990. aastal Helsingis, kus meie ülikool korraldas keeleteaduse päeva. Mati oli kutsutud pidama plenaarettekannet. Tal oli endale tüüpiline teema – U-verbidest. Ja ta pidas oma ettekannet ilusas soome keeles, ilma paberita, terve tund aega. Nüüd on tulnud aeg tagasi maksta. Ma proovin esimest korda oma elus pidada ettekannet eesti keeles.
Jaan Kaplinski
pinginaaber
- Me oleme Matiga istunud ühes pingis koguni kaks korda. Teist korda otseses mõttes: Toompea saalis, riigikogu viimases pingis, Rahvarinde fraktsioonis. See oli rahvuslik vaimustusepuhang, mis meid kaasa viis, aga tõi kiiresti ka pettumuse. Lõpuks muutus nii võimatuks, et me lahkusime sealt ja asutasime oma fraktsiooni Vabad Demokraadid. Sellest ajast on Mati mulle meelde jäänud oma järjekindluse ja sirgjoonelisusega kui inimene, kellele võis mingis mõttes toetuda.
Tal oli selline morn näoilme nagu “ei tea, millega ma nüüd olen hakkama saanud”, aga ma õppisin seda lugema: kui tal oli tavaline morn näoilme, oli kõik hästi, aga kui see läks väga morniks, olid asjad halvasti. Nii ma vilksamisi kogu aeg tema poole vaatasin.
Poliitikas oli tollal nii palju erinevate huvidega inimesi. Ja Matit oli seal tollal kindlasti rohkem vaja kui mind.
Esimest korda istusime koos ja lugesime Huno Rätsepa taktikepi all Zellig Harrise raamatut deskriptiivsest lingvistikast, mis selleks ajaks, kui me selle läbi saime, oli vananenud ja tuli Chomsky.
