Ateljeedes kopitanud maalid Tartus näitusel
Eesti maalikunstnike liidu näitused on alates ajast, mil Jaan Elken sai liidu etteotsa, olnud alati hästi kureeritud. Need pole pelgalt aastaaruanded ega ülevaatenäitused.
Seekord on noored kuraatorid leidnud nutika variandi: näitusele on valitud tööd otse kunstnike ateljeedest. Nõnda on komplektis nii uusi kui ka kümne aasta taguseid töid. Toomas Vindilt näiteks 1999. ja 2004. aastast.
Näituse juhatab sisse Tõnu Mäsaku “Kosmonaudid” koguni aastast 1978. Mäsakut on kogu aeg peetud mingiks marginaalseks nähtuseks, tema maale diletantlikeks. Aga oh üllatust: täiesti heal tasemel kubo-futuristlik maal!
Ilmar Kruusamäelt on räige androgüünlik maal “Tupega” aastast 1988. Reiu Tüür parafraseerib gootiaegseid meistreid, Evald Okase ateljeest on leitud üles kuldne Buddha 2006. aastast. Muljet avaldab ka Mall Nukke kullatud kollaaÏ “Maailma ilu”. August Künnapult on “Balletitund” koos baleriinidega. Kas saab Künnapu maale veel paremini iseloomustada, kui tegi Riin Kübarsepp Eesti Päevalehes 12. septembril: “Ettearvamatu simulatsiooni kombineerijana esitab Künnapu oma stiilis teoseid analoogiliselt Roberto Longo absurdsete teostega, kus sukelduja on tegelikult ilma basseinita.”
Uus Peeter Mudist
Üldse tundub, et kuraatorid pole keskendunud ainult kunstnike vähe tuntud töödele, vaid just marginaalsusele. Semiootilist lähenemist pakub Mari Roosvalt (“Sünonüüm”). Alati oodatakse kiitikutelt selgeid hinnanguid. Palun väga: pikalt peatusin Sirje Protsini maali ees “Kuhugi ära” (2002). Maaliliselt perfektne, teemaks põgenemine kellegi eest, motiiv on maaliliselt looritatult erootilise varjundiga.
Tundub, et peale on kasvamas uus Peeter Mudist, millest annab märku Kaire Kal oma “Piduliku õhtuga”. Mõjuv on ka alumises galeriis olev Maarit Murka “Tallinn-Helsingi” (2007): jooks sellel marsruudil on, nagu tal alati, pooleldi hüperrealistlik, kuid seekord paneb maalile kontrapunkti võimas ja ekspressiivne jooksja must siluett. Maali sisuline plaan annab samuti mitmeid tõlgendusvõimalusi, mis ongi hea kunsti tunnus.
Veel: Mall Paris ja Sirje-Liisa Vahtra liiguvad minimalismi teed, kuid mitte ainult. Esimene neist eksponeerib, nagu hiljuti Tallinnaski, ainult eri formaadis maale, teiselt on lihtsalt maal, kuhu on kirjutatud sõna “Lõuend”. Tekib seos John Baldessari metakunstiga, kui ta maalis lõuendile maalikunsti definitsioone.
Kaarel Kurismaa sekundeerib oma “Tõsise pragunemisega”, mis mõjub kubo-futuristlikult. Anna Litvinova-Merilo liigub omakorda evaldokasliku stiili poole, mis mõjub oma motiivistiku ja kontuuri rõhutava laadiga päris veenvalt. Olekski nagu enam-vähem kõik.
Kokkuvõttes hea kuraatori-projekt – mitte esinduslik, kuid seda põnevam valik.
