Hea kommunist on surnud kommunist
Tulevane parteijuht Nikita Hruštšov iseloomustas suure terrori aastaid (1936–1938) hiljem ajana, mil pool Nõukogudemaad kaebas teise poole peale. Terrorit juhtis peaprokurör Andrei Võsˇinski, kohut mõistis Vassili Ullrich, urgitsemise ja mõrvamise musta töö tegid järjest siserahvakomissaridele Genrihh Jagodale, Nikolai Ježovile ja Lavrenti Beriale allunud NKVD timukad.
Kaitserahvakomissar Kliment Vorosˇilov tagas armee alistumise, kõrgem sõjaline juhtkond hävitati peaaegu täielikult. Revolutsiooni enda arhitektid mõrvati, vaid Stalin oli puutumatu. 1934. aastal valitud ÜK(b)P keskkomitee 139 liikmest ja liikmekandidaadist lasti maha 98.
Eesti kommunistide jaoks algas suure terrori lugu samast 1919. aastast, mil nende Eesti Töörahva Kommuun (ETK) läbi kukkus. Oli kujunenud kaks voolu: esimest juhtis Eesti revolutsiooni isa Jaan Anvelt, teist 1924. aasta putsˇikatset kritiseerinud Jakob Palvadre. Ka Nõukogude-aegne parteiajalugu ei suutnud varjata kahe voolu kaklust, mis ilmselgelt käis kaebekirjade vormis läbi Moskva.
Tuhandeid Venemaa eestlasi saadeti juba 1930. aastate alguses kulakutena Siberisse. Otseselt rahvuslik terror läks lahti aga 1936. aastast alates, eestlasi mõisteti surma selliste võõrriikide spioonidena, millest nad ei olnud kuulnudki. Kaebajate peale kaevati aga omakorda. Tollase Leningradi enamliku ajalehe Edasi töötaja Alfred Maurer-Terijõe (1902–1937) tõlkis lehele laekunud laimukirju NKVD-le, kuid langes ka ise “vaenuliku laimu ohvriks”.
Fontannikute ajujaht
Eesti kütidiviisi kunagine juht Palvadre (1889–1936) oli mõistagi esimene ohver. Leningradi NKVD ülem Leonid Zakovski avastas, et Palvadre vend Anton oli Eesti Vabariigi eksminister. “Spioon” Palvadret süüdistati Anvelti ja Pöögelmanni tapmissoovis, loeti pisut Anvelti-meeste kaebekirju, leiutati 114-liikmeline nn fontannikute-terroristide rühmitus, kes kõik mõisteti surma ja uputati pargasega Neeva jõkke. Koos Palvadrega läks surma ka teine ETK sõjanõukogu liige Reinhold Isak (1880–1936).
Algas nn palvadristide jaht kõikjal eestlaskonnas. 1936 on märgitud 1921–1922 EKP keskkomiteesse kuulunud Hans Rebase (1885–1936) surma-aastaks. Anna Leetsmann (1888–1942?) pääses korraks tagasi vabadusse, kuid lõpuks lasti ta siiski maha.
Üks Eestist 1941. aastal küüditatud koolipoiss kohtus hiljem Siberis vana Eesti kommunistiga. Jaan Ikmelt (1885– 1953), kelle allkirja kandis ETK väljakuulutav otsus, teatas irooniaga, et tema istub Gulagis 1924. aasta Tallinna kommunistliku mässu eest, milles ta ei osalenud. Maha teda ei lastud, tal õnnestus isegi Stalin üle elada, Ikmelt suri 1953. aastal Kasahstanis asumisel.
Palvadre liitlaseks peetud kunagine Tallinna linnapea, Kasahstani valitsusjuhi asetäitja ja Venemaa ehituskomitee esimees Voldemar Vöölmann (1887–1937) hukati 14. juunil 1937 langetatud otsuse alusel ühes vähemlasest enamlaseks hakanud August Kastra ning 54 igast rahvusest “kaasosalisega”. Palvadristina hukati ka 15 aastat varem kaht Eesti enamlaste leeri lepitada üritanud Peeter Peterson (1898–1937).
Eesti Maapäeva endine esimees Artur Vallner (1887–1938), NKVD tööl olnud endine Tartu juhtivenamlane Aleksander Jea (1888–1938), kunagine punase kütidiviisi komissar Mart Laius (1881–1938) ja EKP keskkomitee endine liige Georg Teiter (1889–1938) koos 21 “fontannikust kaasosalisega” mõisteti 1936 kümneks aastaks vangi, kuid troika vaatas nende asja veel korra üle ja “igaks juhuks” lasti 14. veebruaril 1938 kõik maha.
Liiga punane kindral
11. juunil 1937 mõisteti näidisprotsessil kogu maailma tähelepanu all surma ja hukati kuulsaim Eesti punakindral, Ukrainas ja Turkestanis silma paistnud August Kork (1887–1937). Ta oli olnud kaheksa aastat varem N Liidu sõjaväeatasˇeeks Saksamaal, seega tehti temast ja teistest väejuhtidest eesotsas marssal Mihhail Tuhhatsˇevskiga fasˇistide spioonid ja omistati neilegi, nagu varem Zinovjevile ja Kamenevile, veel ka kava Stalinit tappa.
“Rahvavaenlaste” tapmist nõudsid kurikuulsaks saanud kirjaga Vene kirjanikud, sh tulevase “Noore Kaardiväe” kirjutaja Aleksandr Fadejev. “Koertele koerte surm,” hõiskas Moskva valitsusleht Pravda. Korgi laipki põletati, hiljem pandi vangi ka tema lesk “sõdurinaiste terroristliku rühmituse liikmena”. Eesti ajakirjanduses ilmus aga esimest korda kaasa tundvaid järelehüüdeid hukatud kommunistile.
Paides hiljuti monumendisekelduse tekitanud punakomandör Johannes Raudmets (1894–1937) saadeti surma 25. augustil 1937, kuigi aastaid levitati tema surma-aastana hoopis aastat 1942. 3. oktoobril läks hukkamisele endine ETK välisminister Maks Trakmann (1890–1937). 1. novembril hukati endine Kaspia laevastiku ülem ja N Liidu merejõudude juhataja asetäitja Johan Ludri (1895–1937).
Punaväelasena lasti järgmisel aastal veel maha ka Ludri eelkäija Kaspia laevastiku ülemana Sergei Saks (1889–1938) ja 4. oktoobril 1938 brigaadikomandör, Punaarmee staabis Eesti 1924. aasta mässu suunanud Harald Tummeltau (1899–1938).
Kätte jõudis ka Anvelti kord
1918–1919 punase terrori ja tsensuuri eest ETK-s vastutanud ning hiljem tšekistitööd teinud Johannes Käspert (1886–1937) hukati 4. novembril 1937. 1924. aasta putsˇi peamisi teostajaid Rudolf Vakmann hukati (1894–1937) 11. novembril. Eesti Töörahva Kommuuni kõrgeim juht ja 1924. aasta riigipöördekatse käigus Tallinnas kaks politseinikku tapnud Jaan Anvelt (1884–1937) lasti maha 11. detsembril. Maha lasti ka endine riigikoguliige Johannes Reesen (1900–1937).
Ajakirjanik Hans Pöögelmann (1875–1938), kelle enamliku karjääri kõrghetkeks oli Kommunistliku Internatsionaali täitevkomiteesse valimine, lasti maha 27. jaanuaril 1938, ühes 1924. aasta mässu kavandaja Otto Rästasega (1890–1938). Viimase vend Jüri Rästas (1885–1938), kes olevat 1922. aastal üldse komparteist välja astunud, hukati samal aastal.
Aastaid üleliidulises parteikontrollis karjääri teinud endine Tallinna toitluskomissar Engelbert Strauch (1896–1938) lasti maha 19. aprillil. Endine keskkomitee liige Karl Vitsut (1895–1938) ning Tallinna volikogust N Liidu justiits- ning veeteede rahvakomissariks tõusnud Nikolai Janson (1882–1938) mõisteti koos 120 “kuriteokaaslasega” surma 10. juunil 1938. Hukkamisega ei viivitatud.
Alates 1930. aastast kominterni raames EKP-d tegelikult juhtinud Richard Meering (1901–1938) lasti maha 1. septembril 1938. Üheksa aastat varem Eestis komparteid ellu äratada üritanud Aleksander Orlov-Saar (1900–1938) ja Johannes Paulmann (1894–1938) lasti maha, nagu ka keskkomitee eksliige Paul Lepp (1891–1938).
Jezˇovsˇtsˇina vaibumise järel olid vabadusse jäänud vaid üksikud EKP juhid. Ainult NKVD organites töötanud Richard Vennikas tuli võiduka punaväega Eestisse tagasi.
