Kalju Komissarov otsib mantlipärijat
— Kust “Cyrano de Bergerac” sinu juurde tuli?
— Esimest korda tuli teatrikooli ajal Panso erialatundides. Sellest on nüüd möödas 30 aastat. Siis, kui tema hakkas teatris “Cyranod” tegema, tegime meie koolis juppe. See oli tal kombeks.
Enne seda, kui ta teatris proove alustas, võttis ta koolis stseene läbi. Tudengitel ei ole metsikut aukartust kuulsate nimede ja klassika ees, nad võivad pakkuda hullumeelseid ideid. Ta kontrollis meie peal oma lahendusi ja kontseptsioone.
— Noppis ka sealt?
— Seda mina ei oska öelda. Mitte mingil juhul ma ei ütleks, et ta kopeeris. Aga assotsiatiivne mõtlemine: antakse tõuge, mis areneb edasi ja edasi... Igal juhul pidas ta sellist meetodit vajalikuks.
See oli esimene puude. Kümmekond aastat tagasi tegin ma siinsamas Viljandi koolis ka juppe. Ja siis hakkasin Üllar Saaremäele vaikselt rääkima, et see võiks olla materjal, mis võiks praegu minna. Rakvere teater soojendas seda kaks-kolm aastat vähemalt, kuni möödunud kevadel leidis loomenõukogu, et võiks olla üks selline kogu truppi haarav ja pingule tõmbav ühistöö. Nii ta päevakorda võetud sai.
Ja kogu aeg oli minu tingimus, et ainult sellisel juhul on kogu sellel asjal mõtet, kui Üllar ise mängib Cyranod.
— Sa pead teda väga näitlejaks?
— Kui sa küsid, kas ma pean teda väga näitlejaks, siis ma pean teda näitlejaks ja ka väga näitlejaks. Alati on materjali, mis sobib rohkem ja mis sobib vähem, see materjal on minu jaoks Üllari puhul nagu rusikas silmaauku.
Kummalisel kombel on Üllari temperamendis ja tõekspidamistes kokkulangevusi sellega, mida saame Cyrano tekstist välja lugeda. See on õnnelik juhus, kus näitlejal on suhteliselt kerge ennast avada ja endast anda, sest rolli ja näitleja isiksuse tasandil on kokkupuutepunkte.
See teeb asja lihtsamaks. Mulle oli üle hulga aja Üllariga töiselt kohtumine meeldiv üllatus ka selles plaanis, et ta on tasakaalukamaks muutunud. Tunduvalt mõistlikumaks, arvestatavamaks, arvestavamaks. Ta käitub oma noorte kolleegidega juba “teatriissina” ja seda on ääretult sümpaatne vaadata.
— Vanus ja seisus kohustavad?
— Jah. Vanus ja seisus kohustavad.
— Ja nüüd lähed sa kohe Pärnusse tegema…?
— Mart Kivastiku tükki. “Kangelane” on pealkiri. Soomepoistest.
— Kas see on sama romantiline kui “Cyrano”?
— Kuule, ei ole. Sel on natukene lihtsam konstruktsioon. Tal on muidugi oma romantilised liinid, mis selle vedela p…ga, mis ka seal tükis sees on, põrkuma hakkavad.
— Mis sind praegu nii hoogsalt lavastusi tegema ajab, sa oled ju aastaid pigemini koolipapa real püsinud?
— Seekord on kuidagi juhtunud, et on järjest. Muidu olen teinud lavastuse hooajas või üle hooaja.
Võib-olla on põhjuseks ka see, et ma hoidsin ennast varjus, ei afisˇeerinud end kusagil. Ei andnud intervjuusid, ei osalenud seltsielus ja nii edasi ja nii edasi.
Aga nüüd, seoses kuuekümneseks saamisega, andsin ma nõusoleku “Tähelaevas” osalemiseks, sealt edasi tuli juba “Kelgukoerte” epopöa, mis pidi alguses ainult pilootprojekt olema. Üks film. Siis selgus, et kümme osa tuleb veel teha. Ma ei tea, palju neid praeguseks on – 30 tükki varsti vist juba tehtud.
Nägu on jälle… Ma ei saa enam rahulikult tänaval käia, ilma et märkaks, kuidas müksatakse: vaata, kelgukoerad lähevad!
Sellesse ritta läheb ka “Marylini” lavastamine, mida Ugala pakkus. Seal polnud ma ka üle kahe aasta midagi teinud.
Ja Pärnusse kutsus Tiit Palu mind eelkõige seoses sellega, et kogu kevadel siin lõpetanud kursus läks sinna tööle. Palu tahab väga, et ma teeksin sellise lavastuse, kus nad oleksid kõik sees ja kus ta oleks ka ise sees. Esiteks aitaks see võib-olla paremini ja kergemini kohaneda ja teiseks näeks Palu ise protsessis sees olles, kes on mis puust. Kes on luhvtikusti ja kes on töömees.
Inimlikult seletatavad põhjused on nüüd kokku jooksnud ummikul olemas. Iseasi on muidugi see, et tunned, et ei ole enam noor. Mis kümmekond aastat tagasi ei olnud veel probleem, seda nüüd, elementaarselt, füüsiliselt – ma enam ikka ei jõua.
— Olen aru saanud, et kuuekümneseks saamine oli su jaoks päris tähtis, sa palusid suisa teatritel oma õpilastel see õhtu etendustest vabaks jätta…
Jah. Ma olin selle peale aastaid mõelnud, et kui Issand Jumal annab niikaua silmavalgust, siis oleks kihvt, kui nad sellel õhtul ühte ruumi kokku saaks. Nii siis enam-vähem juhtus, enam-vähem kõik olid seal.
— Palju neid kokku on?
— Ma ei ole kokku arvestanud.
— Sada? Rohkem?
— Rohkem peaks vist olema. “Konsis” 13., 14., 15. ja 17. lend. Siin majas on olnud kaks Andres Noormetsa kursust, ülejäänud viis on minu.
— Ma küsin siiralt: mis sa oma 45 aktiivse mõtlemise ja tegutsemise aasta jooksul välja mõelnud oled?
— Ma ei oska öelda, kas ma olen välja mõelnud mingi sellise asja, mille peale keegi varem tulnud ei ole. Mingeid tehnilisi vigureid on küll välja mõeldud. Sõna otseses mõttes. Näiteks kuidas nool lendab laval elusale inimesele kaenlaauku.
— Kuidas ta lendab?
— No vaat! Patent! See on naljaga öeldud. Aga tegelikult: teatriga olen ma seotud lapsepõlvest peale, isegi varem kui kümneselt, ja ta on mulle siiamaani huvipakkuv. Kuigi – on see siis nali või ei ole nali – ju ma olen Nõukogude aastate mudel, mis oligi projekteeritud selleks, et kuuekümneselt pensionile minna. Viimased aastad on natukene juba raskemad. Mitte sellepärast, et ajud ei jagaks, aga füüsiliselt – ei jõua enam nii palju, kui oleks vaja.
Nüüd tuleb tõsisemal moel tegeleda siia majja endale järglase leidmisega. Sest see õnnestus – Eesti teine teatrikool Viljandis käima tõmmata. Kus on lisaks näitemängu tegemisele ja lavastamisele juures visuaaltehnoloogiat. Butafooria, animatsioon, video, foto, lavastuskorraldus. Tantsuosakond. Selle koosluse kooshoidmine…
Viimastel aastatel on bürokraatiat juurde tulnud ja see on see, mis kõige rohkem väsitab.
Kui uued juhid leiavad, et mind võiks rakendada tehniliste elementide õpetamisel, olgu siis lavakõne, näitlejameisterlikkuse või lavastajaõppega seoses, siis oleksin hea meelega nõus jätkama, kuni jalad on all ja mõistus peas. Aga kindlasti mitte enam sellises mahus. See aasta tuleb ilmselt veel hambad ristis lihtsalt vastu pidada.
— Kuidas järeltulijaga on? Paistab?
— Noh, alati on ju igasuguseid huvitavaid noori inimesi. Kui veel selle peale mõelda, et kõik maailma surnuaiad on täis asendamatuid inimesi, siis kindlasti mingid lahendused leiab.
Muidugi, mis Viljandi natuke spetsiifiliseks muudab – ideaalis võiks see olla inimene, kes otsustab ka Viljandisse elama tulla. Puht korralduslikult oleks kõik hoopis lihtsam, kergem ja ratsionaalsem. Kui vaadata seda, kuidas rahvas Tallinnast pageb ja tööotsija, esimese põlve linnainimene, asemele trügib, siis võib-olla hakkab ka sellist rahvast rohkem liikuma. Nii, nagu nüüd tulid Viljandisse Indrek Sammul ja tema võluv abikaasa Liina Olmaru. Liikumist ju on.
— Sul on meie pisikeses riigis üheksa kursust õpilasi, see on umbes kolmandik aktiivselt laval olevatest inimestest. Mida see tähendab? Kuidas sa saad üldse teatris käia?
— Tead mis, alati tuleb lisaväärtusena juurde see, et vaatad: kuidas ta on edasi arenenud! Kui kihvtiks ta on läinud!
Muidugi juhtub ka teistpidi: Issand, see on enda täitsa maha mänginud! Või maha joonud! Neid on ka. Aga enamuses on siiski toimunud areng.
Ma mäletan ju neid sellest hetkest, kui nad just keskkooli lõpetanud “tatikana” uksest sisse astusid. Esimest korda kodust väljas. Olin ju juures ka näitlejahakatise sotsiaalsel küpsemisel, kui tuli täita ka issi ja emme rolli.
Ja näha nüüd, kui kindlameelsed ja iseseisvad nad on, siis on see ainult lisaväärtus. Ja rõõm selle juurde.
Kui tagantjärele hinnata, mis on olnud 45 aasta kõige suurem võit, kordaminek või rahulolu allikas, siis see, et see ei lõppenud meie ringiga või Mikuga, vaid läheb edasi.
— Millest sõltub näitleja areng pärast teatrikooli?
— Ma mäletan, et kui mina lõpetasin, siis ütles Panso korduvalt: õnne peab olema! Ja õnne peab olema!
Praegu ongi nii, et ühelt poolt me võime öelda, et andekas inimene leiab endale alati väljundi ja rakenduse. Eriti meie Eesti oludes miskipärast. Mulle tundub, et siin on maailmas kõige lihtsam lavastama või teatrisse pääseda – kui ikka väga tahad, siis saad.
Aga teiselt poolt on äärmiselt oluline olla õigel ajal õiges kohas.
— Aga kas seda on võimalik ise määrata?
— Ei ole. Siin peabki õnne olema.
Toon sellise näite: Argo Aadlil oleks olnud mõnes muus teatris tunduvalt raskem läbi lüüa kui Elmo Nüganeni juures Linnateatris. Seal jätkus loogiliselt õpetaja-õpilase suhe, ja see, mis jäi kooli ajal saavutamata, on tulnud koostöös kolleegidega ja lavastuste kaudu. Põhiline, mille kaudu õppida, on töö.
Ja kui sul veab selles mõttes, et lisaks sellele, et sul on roll, on sul ka lavastaja, kes tõesti teab, mida ta tahab oma lavastusega öelda, siis on sul arenguks kõik eeldused.
— Sa pead Nüganeni väga oluliseks lavastajaks?
— Muidugi pean. Ikka pean.
— Kes veel?
— Ma arvan, et ikka endiselt on olulised Nüganen, Pedajas, Toompere, väga huvitav on Aleksander Eelmaa, ega Ain Mäeotski kuhugi kadunud ei ole. Ojasoo ja Jalakas sinna juurde kindlasti.
Nende pooluste vahel teatrinägu praegu keeratakse ja väänatakse.
— Kas sa ise oled vanusega leebemaks ka muutunud? 13. ja 15. lennu inimesed, eriti tüdrukud, räägivad, kuidas nad kartsid Koma. Viljandi kursuselt seda enam ei kosta.
— Minu kartmine on ka üks müüt. Ette kardetakse. Kui on juba reaalne elu... Küsi praegu näiteks Merle Jäägeri või Epp Eespäeva käest, milles see reaalselt väljendus, siis ma kujutan ette, et neil on seda üpris raske sõnastada. Mingi eelhoiak: oi, see on õudne mõrtsukas!
— Ma luban teile ainult üht – ma luban teile verd, higi ja pisaraid!
— Ja-ja-ja-jah!
Aga muidugi olen ma läinud aastatega leebemaks. Ajad on muutunud.
Kas või sinnamaani välja, et kurat võtaks – ma ei pea enam sellega tegelema, et kõiki oma tudengeid hoiatama: andke andeks, et te tulite siia kooli, varsti ilmuvad teie juurde onukesed, kes hakkavad teile tegema väga huvitavaid ettepanekuid.
— Kas päris nii käiski?
— Muidugi käis. Ja sellega seoses olge nüüd kenad, öelge kohe sedasi: Komissarov on ära keelanud, küsige otse temalt!
Kogu see p… on nüüd kadunud. See närv, mis käis seal taga. Eriti uhked olid Mercaga seotud nõudmised – päevapealt eksmatrikuleerida! Ja tões ja vaimus. Mitte ainult rajoonikomitee tasemel, vaid rektori tasemel. Rektor oli ära hirmutatud ja pehmeks tehtud.
Sedavõrd on elu läinud lihtsamaks.
— Teistpidi on kapitalistlik totalitarism…
— See on juba teine asi. Aga suurem asi on see, et oma mõtlemises ja “mölisemises” saad sa vaba olla. Seda ei piira praegu keegi. Praegu piiravad mingid muud asjad. Raha piirab.
Mõnevõrra üllatavgi, miks pole praegu Brechti dramaturgia kõige popim.
— Mina muidugi nii optimistlik ei oleks. Kui ikka väga palju “mölised”, siis keeratakse mingid kraanid kinni.
— No võib-olla ka.
— Millised on olnud su maailmavaatelised arengud? Oled ikka veel kommunist, nagu sa mõni aasta tagasi deklareerisid?
— Jajah. Ma olen praegu sellises huvitavas seisus, et ei kuulu ühtegi parteisse. Kuigi maailmavaatelt olen ma ikkagi ilmselt endiselt vasakpoolne. Aga mitte mingil juhul kommunist selles tähenduses, millega lapsi ja vanu inimesi hirmutatakse. Pigem hakkab see ilmutama religioosset tagapõhja.
— Mis tähenduses?
— Selles tähenduses, et mida see Kristus palju teist rääkis. Vaat nii.
— Väärtushinnangud on…
— Samuti leebunud. Permanentse revolutsiooni vajadust enam sellisel kujul pole, mis tollal oli. Kusjuures permanentse revolutsiooni vajadus oli üheselt kehtiva idiootse, totalitaarse, bürokraatse, korrumpeerunud, stagneerunud sootsiumi, selle juhtoina, tolleaegse kommunistliku partei vastu.
Mis ei tähenda kaugeltki seda, et kõik oma unetud ööd veetsin ma mõeldes, kuidas taastada Eesti Vabariigi iseseisvus. Sellega ma pole otseselt tegelenud. Ma pole olnud vabadusvõitleja selles tähenduses. Küll aga olen ma üritanud mõistuspärastada seda p….. . Või nagu ma loomeliitude pleenumil ütlesin: me ei ole kohustatud selles hullumajas enam kaasa mängima.
— Aga samas läksid sa oma sotsiaalkriitiliste ja mõnel pool ka plakatlikeks nimetatud 1980-ndate lavastustega kahele liinile. Kas ma olen 20 aastat õigesti aru saanud, et üleval vaadati sinu lavastusi kui parteilase ja peanäitejuhi, ülemuse ja tsˇinovniku kaasakiitmist, mis omakorda võttis tsensuurilt relva. Aga publik mõistis teisiti?
— Kui tagasi mõelda, siis tol ajal olid kõige kardetavamad märksõnad “totalitaarne” ja “juhtimatud assotsiatsioonid”. Pealtnäha punase või roosa materjali lavastamine käivitas juhtimatud assotsiatsioonid, mille käigus hakkas kõik see seostuma ühe teise totalitarismiga. Pruuni totalitarismiga. Need olid kõige kardetavamad asjad. Neid jälgiti kõige piinlikuma hoolega ja üritati joone peal hoida – et jumala pärast seda ei tekiks.
Aga samas saime me mängida “”Hamleti” lavastamist Alamkolka külas” või “Prokuröri”, avameelsemaid tekste sellest hullumajast on raske ette kujutada.
— Sa mainisid pruuni totalitarismi. Kui sa vaatad meie kodumaad, mille puhul Vene retoorika röögib fasˇistlikust väikeriigist, kus noorte vasakpoolsete intellektuaalide hulgas hakkavad taas kostma märksõnad väikesest natsivabariigist, kus Tolk nimetab Vabadussamba projekti natsipeeniseks, kus toimib Eesti Rahvuslik Liikumine – kuidas see riik sulle paistab?
— Eks ta skisofreeniline on. Seda, et kõik metsavennad olid vabadusvõitlejad, on võrdlemisi raske selgeks teha nende metsavendade poolt tapetud, lihtsalt maha löödud noorte inimeste vanematele. Vanematele, kelle lapsed olid lihtsalt komsomoli rahvatantsuringis.
Täpselt sama absurdne nagu öelda üheselt, et kõik Saksa mundrisse sattunud mehed olid SS-lased ja natsid, on öelda, et kõik need kutid, kes sattusid pärast metsalaagrites ellujäämist laskurkorpusse, olid kommunistid.
Ma ütleksin nii: tiit-madissonlik hüsteeria, Lihula kivipoiss, see on üks seltskond. Aga nii kaua, kui on veel elus valusate haavadega vanainimesi, niikaua on ka kõlapinda. Me peame neid arvestama.
— Kas ikka on kõlapinda?
— Valimised ju näitavad, et on! Valimised näitavad, et on!
— Valimised on ju populismi kool: kes on parem populist, võidab valimised.
— Ongi nii, jah. Ja järelikult on nii, et kõigele vaatamata on meie rahva poliitilise kirjaoskuse ja kultuuri tase veel nii madal, et populistliku ilaga saab inimesed ära petta.
— Sa ütled, et meil pole muud teha, kui oodata…
— Ja mitte teha suuri “ämbreid”. Minu jaoks oli “ämber” seesama pronkssõdur. Praegu. Sel ajal. Aastas on kaksteist kuud, ainult kahel kuul on pronkssõdur aktuaalne.
Küll on hea Mart Laaril käsi hõõruda ja Ansip purki ajada. Samas peame me endale aru andma, et on inimesi, kellele see on ainus helge hetk ajaloos. Sa ei kohta vene inimest, kellel ei oleks vanaemasid-vanaisasid, tädisid-onusid läinud otse sõjalõkkesse. See on ainus püha mälestus. Sellele ei saa sülitada.
— Põhjasõjast ja Borodino lahingust on liiga palju aega möödas?
— Jah. Mis ei välista, et need kutid, kes olid Sinimägedes, need, kes olid küüditatud – neil on õigus olla solvunud. Olla terav.
Aga siia kõrvale on üle mõistuse see retoorika, mida ajab meie idanaaber. Ma võin öelda, et niikaua, kui ma ennast mäletan, olen vaadanud uudiste-programmi “Vremja”. Lihtsalt üle mõistuse! See retoorika on juba täiesti 1937. aasta tasemel. Praegu puudub tõesti veel ainult see, et töökollektiivid hakkaksid nõudma Eesti saatkonna mahalammutamist. Diplomaatiliste suhete katkestamist Ukraina ja Gruusiaga. Kõik on selleks ette valmistatud. Nüüd on vaja ainult ühte Võsˇinskit, kes suudaks selle elegantselt sõnastada ja avalikke kohtuid korraldama hakata.
— Vaatame lõpetuseks homsesse päeva. Uus kursus Viljandis: kolm lavastajat, kokku viisteist inimest. Ja seda kursust juhite te koos Von Krahli teatriga. Mis sa sellest ootad?
— “Juhite” on minu jaoks alati hoiatav sõna…
— Hoiate.
— Ütleme siis jah, et hoiame koos Von Krahli teatriga. Minu jaoks tähendab see eeskätt seda, et Von Krahli kaudu saame me pakkuda oma õpilastele teistsugust teatrikäsitlust intensiivsemalt, kui me seda seni oleme suutnud teha. See on esmane.
Teine. Von Krahli kaudu õnnestub meil ehk laiemale geograafilisele pinnale sõita ja vedada siia õppejõude, kelle peale me võib-olla muidu ei oleks sattunud. Need on peamised asjad.
Nagu ma esimest korda 13. lennu puhul sõnastasin: kool peab tegema kõik selleks, et te oleksite valmis lolli lavastajaga hakkama saama. Te peate olema võimelised iseseisvaks tööks, võimelised pakkuma ja küsima. Lugu lõpeb sellega, et lavastaja kummardab üks kord, esietendusel, ja siis on ta kadunud. Aga sinuga võib juhtuda see, et sa oled sama asjaga laval sada korda. Sa pead leidma endas motivatsiooni veel kord sellega välja tulla. Sul peab olema enda jaoks välja mõeldud mingi tald... Sul peab olema see seesmiselt ära põhjendatud, et sa saaksid seal tunni-pooleteise kuni kolme ja poole tunni jooksul eksisteerida, lavaruumis tegutseda. Inimlikke tõdesid kaitsta. Ebainimliku vastu võidelda.
Kalju Komissarov
•• Sündinud 8. märtsil 1946
Haridus
•• 1964 lõpetas Tallinna 4. keskkooli; 1968 lõpetas Tallinna riikliku konservatooriumi lavakunstikateedri
Töö
•• 1968–1974 Tallinnfilmi režissöör; 1974–1986 Noorsooteatri peanäitejuht; 1989–1991 Ugala peanäitejuht; 1986–1988 ja 1991–2000 Ugala lavastaja; Aastast 2002 Viljandi kultuurikolledzˇi lavakunstide osakonna juhataja. Enne seda samas õppejõud ja teatrikateedri juhataja
Lavastusi Noorsooteatris
•• 1972 Erich Segal / Viiu Härm / Paul-Eerik Rummo “Oliver ja Jennifer”; 1975 Abby Mann / Kalju Komissarov “Protsess” (filmistsenaariumi “Kohus Nürnbergis” järgi); 1975 Mati Unt “Good-bye, Baby!”; 1976 Agatha Christie “Kümme neegrit”; 1978 Georgi Dsˇagarov
“Prokurör”; 1978 1980 Ivo Bresˇan ““Hamleti” lavastamine Alamkolka külas”; 1983 Gyula Urbán “Kõik hiired armastavad juustu”; 1996 Aleksandr Volodin “Toboso Dulcinea”; 2002 Aleksis Kivi “Seitse venda” (EMA lavakunstikooli 20. lend)
Lavastusi Ugalas
•• 1985 Lion Feuchtwanger / Mati Unt “Vennad Lautensackid”; 1985 Tzˇõngõz Ajtmatov / Jaak Allik / Kalju Komissarov “Ja sajandist pikem on päev”; 1987 Janno Põldma “Teekond punktist A punkti B” (TRK lavakunstikateedri 13. lend); 1987 Richard Rodgers / Oskar Hammerstein II “Oklahoma!” (TRK lavakunstikateedri 13. lend); 1988 Anton Tsˇehhov “Kolm õde” (TRK lavakunstikateedri 13. lend); 1990 Mati Unt “Keiser Nero eraelu” (TRK lavakunstikateedri 15. lend); 1990 George Bernard Shaw “Südamete murdumise maja”; 1991 Jan Brdesˇka “Limonaadi Joe” (TRK lavakunstikateedri 15. lend); 1994 Henrik Ibsen “Ehitusmeister Solness”; 1994 Maksim Gorki “Põhjas” (EMA kõrgema lavakunstikooli 17. lend)
Teised temast
Helen Rekkor,
Komissarovi õpilane
Seitse aastat Komissarovit
Ma ei tea... Kalju tunneb mind vist paremini kui mina teda... Algusaastatel kogusin erialapäevikusse nn Koma-aforisme, neid Kaljule omaseid ja esimese kursuse kutsikate silmis hüsteeriliselt vaimukaid lausungeid laadis: “läbi p.... on võimalik hambaid pesta, kas on ainult mõtet?” ja “seda on sulle sama palju vaja kui jänesele stopptulesid või tripperit”.
Õpetajana on Kalju väga kannatlik, samas terav, täpne ja nõudlik, ent mitte kompromissitu. Kui ikka ajad oma rida ja suudad tõestada, miks midagi peaks tegema just nõnda ja mitte teisiti, siis ta kätt ette ei pane. Jätab sulle ruumi hingata. Kalju õpilased pole ju väikesed Komad, igal on ikka oma nägu ja tegu.
Lavastajana suudab ta ka kõige tavalisemat materjali esitada sellisel viisil, et see ka siin ja praegu midagi tähendaks.
Inimesena on Kalju... Noh, isalik ja õrn ja hea.
Üllar Saaremäe,
Komissarovi õpilane
Tabudeta
Mida Koma on õpetanud, sellest on palju rääkida. Pärast viimast tööd, “Cyranod”, tundub mulle, et meie suhe on juba ammu välja kasvanud lihtsast õpilase-õpetaja suhtest. Me julgeme teineteisele öelda asju, mida niisama suusoojaks ei räägita. Julgeme olla teineteise ees ka nõrgad. Julgeme olla ausad oma tugevuses ja haavatavuses. See on SUUR asi. Vana, paneme edasi!
