Urmet Kook: usaldusväärsus ennekõike!
— Lähed juhtima Eesti rahvusringhäälingu kroonijuveeli, “Aktuaalset kaamerat”. EMOR-i andmeil on AK-l augustis olnud igal saateminutil 100 000 vaatajat, selle tulemusega on AK Eestis 20. kohal. Tabeli tipus troonivad “Suvereporter” (175 000) ja “Suvereporter+” (148 000). Miks see nii on? Kas jääbki nii?
— Nüüd on AK näitaja muidugi suurem, sest “Reporter” kolis oma tavapärasele ajale. Eks siin ole mitmeid põhjusi. “Reporter” ja Kanal 2 tervikuna on ju Eesti esimene teletabloid. Ühelt poolt pannakse jubedalt kollast, teisalt panustatakse näpuotsaga ka “valgeid” teemasid. Umbes nagu SL Õhtuleht.
Rahvusringhäälingu positsioon saab siin olla paljuski vastanduv. Kõige raskem on TV3 roll – nad on kusagil vahepeal.
Mis puudutab AK vaatajate hulka, siis tooksin sellise võrdluse. Kui palju on Eesti Päevalehel ja Postimehel kui kvaliteetlehtedel mittekattuvaid lugejaid? Ma ei pea silmas tiraazˇi. Pakun, et umbes suurusjärgus 200 000. AK tegelik potentsiaal on seal. Kvaliteedile orienteeritud vaatajaid on ilma “Reporteriga” võistlemata saada küll ja küll. Minu roll ongi välja mõelda, kuidas seda saavutada. Üleöö siia muutusi muidugi ei too.
— Milline peaks olema AK uudiste sisuline tase, mis on AK prioriteedid?
— Usaldusväärsus ennekõike. Lisaks päeva olulisematele teemadele tuleks kindlasti juurde otsida oma teemasid. Olla ise uudiste tegija, mitte ajalehtede refereerija või nende teemade laiendaja. Aga ma ei taha kõike avalikult ära rääkida ega konkurentidele trumpe kätte mängida.
— Kas paremad uudised nõuavad rohkem raha? Kas rahvusringhäälingu juhtkond on valmis panustama?
— Kindlasti nõuavad. Aga kindlasti tuleb kriitiliselt vaadata üle ka see, kui mõistlikult praegust eelarvet kasutatakse. Meenutan Aavo Koka tulekut Päevalehte: ta tõi lehe paarikümnemiljonilisest kahjust välja, nii et keegi ei märganudki, et midagi oleks kärbitud.
— Kui sa saaksid AK-s teha tööd piiramatu rahakotiga ja keda iganes tööle värvata, siis milliseid uudiseid me õhtul näeksime?
— Kella 21 uudised ei oleks kui kordussaated kella 17 uudistest. Teemasid ei hoitaks kinni sellepärast, et oleks ka õhtusesse saatesse midagi panna. Inimestel oleks aega ühe loo kallal tööd teha, nad ei peaks end katkestama, tehes iga päev kohustuslikke nuppe.
— Kas usud, et Eestimaa venelased vajavad ja ootavad rahvusringhäälingult venekeelset infot Eesti kohta senisest märksa rohkem?
— Loomulikult vajavad. Seda enam, et Venemaalt tulev kallutatud infovoog pidevalt kasvab. Ma pole nõus meie peaministriga, kes arvab, et venekeelse kanali tegemine on ette kaotatud mäng. Mulle ei meeldi selline allaheitlik suhtumine. Samamoodi võiks ju öelda, et ka päris sõda Venemaaga oleks meile ette kaotatud. Aga siis tekib küsimus: milleks meile üldse oma riik, kui me oleme nii saamatud ja madala enesehinnanguga?
— Kas peale madala enesehinnangu leiame Eestist ka riikliku kanapimeduse näiteid?
— Tooksin esile kaks asja, mis mind häirivad. Esiteks õhukese riigi mentaliteet. Viimasel ajal kõlanud seisukoht, et näiteks osa politsei ülesandeid võiks anda eraturvafirmade kätte. See idee sisalduvat uues korrakaitseseaduses. Ma pole päris nõus ühe oma kolleegiga, kelle lemmikütlusi on, et turvamees pole elukutse, vaid diagnoos, aga sellegipoolest küsiksin seaduseelnõu valguses: kus eraturvafirmad siis olid, kui aprillis Tallinna kesklinnas poode lõhuti?!
Teiseks arusaam, et ühiskonda võib valitseda keeldude-käskudega ning et riik või omavalitsus teab kõige paremini, mis on inimese jaoks õige, mis mitte. Olgu selleks alkoholimüügikeeld, väidetavalt solvavate netikommentaaride keelustamine vmt. Mind häirib see, et Savisaar ja Parts otsustavad minu eest, kas ma tohin õhtul poest õlut osta või mitte. See näitab, et nad ei usalda mind kui kodanikku. See viib lõppkokkuvõttes inimesed riigist eemale.
— Oled mitu aastat toimetanud Eesti Päevalehe julgeoleku ja kaitsejõudude teemalist ajalehte Riigi Kaitse. Mis viib inimesed armeest eemale?
— Suurimaks probleemiks armee puhul on mu meelest avalik suhtumine. Kui sa sõjaväelasena ikka pidevalt kuuled, et sa oled loll ega tea midagi moodsatest julgeolekuohtudest, aga samas pead nendesamade kritiseerijate otsusel osalema korraga kahes sõjas, siis mõistagi see ruineerib. Sel määral, et kaadriohvitserid lahkuvad armeest ning teisalt ei tule ka uusi noori mehi asemele. Valitsev mentaliteet on armee suhtes äärmiselt halvustav.
— Mis on kõige suurem muudatus, mis on Eesti ajakirjanduses sinu ajakirjanikutöö ajal toimunud või toimumas?
— Neid on olnud kolm: üks väga konkreetne, teised üldisemad. Esiteks, kõik Eesti ajalehed läksid üle tabloidformaadile. Puhtpraktiline ja paljuski ka lugejasõbralik otsus, aga mõneti on sellest väga kahju. Üks ajajärk sai Päevalehe tabloidformaati minekuga Eesti ajakirjanduses läbi.
Teiseks, minu aega jäi ka põlvkondade vahetus. Pean silmas neid ajakirjanikke, kes 1990-ndate alguses tooni andsid ja staarid olid. Enamik neist on tänaseks lahkunud. See on tähistanud ka suurte isiksuste lahkumist, aga ka isikupärase stiiliga ajakirjanike lahkumist. Peale on tulnud palju uusi ja nende seas väga andekaid ja tublisid ajakirjanikke. Aga säravaid isiksusi ma nagu ei oskagi nimetada. Täpselt sama protsess on toimunud ja toimumas ka poliitikas. Säravad isiksused annavad teed parteide noorteorganisatsioonides üles kasvatatud poliitikute põlvkonnale.
Ja kolmandaks muidugi online-ajakirjanduse võidukäik.
— Eesti ajakirjandus, eriti online-ajakirjandus muutub järk-järgult kollasemaks. Kas kollase pealetungiga tasub ja on võimalik võidelda?
— Piir kvaliteet- ja kollase ajakirjanduse vahel hakkab tõesti kaduma. Kvaliteetväljaanded muutuvad üha kollasemaks – vaadake kas või Postimehe online’i tehtud “elu24” uudiseid –, aga samas muutub kollane press üha “valgemaks”. See, mis täna tundub veider ja kollane, võib mõne aja pärast tunduda juba normaalne.
Muidugi saab sellega võidelda, sest kui meedia lähtub üha madalamast ühisest nimetajast, siis hakkab see avaldama mõju ka lugejatele.
— Online-meedia võtab vanalt meedialt põhifunktsioonid üle, edastades uudiseid kõige operatiivsemalt. Mismoodi muudab see klassikaliste uudistekanalite tööd?
— Aga su küsimuses peitub iseenesest ka vastus. Sa ütled, et online-meedia on kõige kiirem. Just nii see ongi. Aga kui sa vaatad meie online-meediat laiemalt, siis kiirusele on toodud ohvriks usaldusväärsus ja fakti-
truudus. Uudis paisatakse ilma kriitikata “eetrisse” ja alles pärast selgub, kas see vastas ka tõele. Teiseks on meie online-meedia suures sõltuvuses PR-infost – seda edastatakse ilma igasuguse filtrita. Sellepärast usun ma ka kvaliteetajakirjandusse, kes suudab pakkuda usaldusväärset infot, otsida ise teemasid ning sõltuda vähem PR-infost.
— Pole saladus, et Eesti ajakirjanduse teooria ja praktika ekslevad teineteisest üha kaugematel radadel. Tartu ülikooli kunagise zˇurnalistikaeriala asemel koolitatakse nüüd üliõpilasi ajakirjanduse ja suhtekorralduse alal. Liiati tegutsevad suuremad meediakanalid koolist 200 km kaugusel, Tallinnas.
— Kui vaadata puhtpraktiliselt, siis lihtsam on ajakirjandusse tööle asuda inimesel, kel on olemas mingi teoreetilis-praktiline ajakirjanduslik pagas ülikoolist. Tema sisseelamine on lihtsam ja valutum. Mis aga ei tähenda, et kui toimetustel on aega, tahtmist ja võimalusi, ei võiks teiste erialade inimesi ajakirjanikuks koolitada. Aga selleks peab olema mentoreid, kes neid inimesi juhendavad. Siitsamast Päevalehest on ju mitu head näidet varnast võtta – keskkonnaajakirjanik Ulvar Käärt näiteks.
Samal ajal ei ole ju viimastel aastatel Tartust eriti palju inimesi ajakirjandusse tulnud. Ülikoolilõpetajad lähevad peamiselt PR-juhtideks. Osalt on see ka mõistetav: noored inimesed tahavad maksta tagasi õppelaenu, võtta kodulaenu, osta auto jne, ajalehes peaksid nad alustama kesise palga ja kesise positsiooniga, aga meie tarbimisel ja näivusel põhinev ühiskond on nõus kõvasti maksma “PR-spetsialistidele”. Ka neile, kel tegelikult pole mingit elukogemust ega professionaalseid oskusi. Kas maksumaksja selle kõige õpetamise ka kinni peab maksma, on muidugi iseküsimus.
— Oled Eesti Päevalehe arvamustoimetajana läbi lugenud ja toimetanud tuhandeid tekste. Mis laadi ajakirjanduse lugemist sa naudid?
— Ma katsun kõigis asjades vältida kategooriaid “kõige halvem” või “kõige parem”. Sest see on lihtsustamine, tihti ka vägivaldne. Sellepärast ei ütle ma ka sulle, kes on minu arvates “kõige-kõige”.
Mulle meeldivad väga Tõnu Õnnepalu, Toomas Pauli, Toomas Hendrik Ilvese, Eerik-Niiles Krossi, Barbi Pilvre, Andrei Hvostovi jpt lood. Muu maailma tegijatest hoian silma peal Timothy Garton Ashi kolumnidel Guardianis. Aga jah, sellist ühte ja ainsat lemmikut pole.
Ühe puhul meeldib stiil, teise puhul analüütilisus, kolmanda puhul provokatiivsus. Muide, ka Edgar Savisaar on väga hea kirjutaja ja toimetaja. Paraku kirjutab ta oma nime all ilmuvatest artiklitest vähesed ise. Aga kui kirjutab, siis on sellest kohe aru saada.
— Sinu näol kaotame humoristi. Toimetuse koosolekul esitasid tihtipeale mõne anekdootliku loo või nalja…
— Tööst Päevalehes meenub naljakaid seiku palju. Aga peamiselt on tegu situatsioonikoomikaga, mis läheb meelest. Viimasest ajast meenub, kuidas Aavo Kokk kirjutas oma kolumni valmis ja tuli viimasel hetkel mu juurde ning palus, et ma parandaksin ära ta kolumnis algselt sisaldunud väite, et lehmal on udarad. Kujutan ette, kui toredaid telefonikõnesid ma oleks järgmisel hommikul saanud.
— Kuidas sa EÜS-i liikmena sõnastaksid selle organisatsiooni praeguse näo?
— Pärast tütre sündi olen ma seltsis käinud väga harva – lihtsalt seda nappi vaba aega, mis mul on, üritan temaga jagada. Minu jaoks on EÜS ennekõike sõpruskond. Ja sellepärast on minu jaoks tähtsam see nägu, mis on seltsil sissepoole. Oma liikmetele. Mis tal väljapoole on, see on paljuski ülemüstifitseeritud. Aga siin midagi seletama või õigustama hakata on ka mõttetu. Niikuinii arvatakse, et tegu on ühe suure vandenõulaste seltskonnaga. Las arvavad, kui see inimestele maailma mõistmise ja elamise kergemaks teeb. Jumal nendega.
Kuidas Urmetist sai ajakirjanik
•• Mõnda aega tagasi väisasin ühel õhtul NoKu klubi, kus istus ka üks selle koha kohta pisut kummaline seltskond. Nähes mind, tulid sellest seltskonnast Indrek Kannik ja Alo Heinsalu mu juurde ja patsutasid rõõmsalt õlale. Selgus, et jalgpallivõistkond FC Toompea pidas sünnipäeva. Selle puhuks olid nad välja otsinud neist kirjutatud kõige esimese artikli. Endalegi üllatuseks nägin, et see oli minu kirjutatud lugu Lääne Elus. Ja see oli üldse mu kõige esimene kirjatöö! Eks selle ajaga ole arenenud nii FC Toompea jalgpalli- kui ka minu ajakirjanduslikud oskused.
•• Selles, et must ajakirjanik sai, on paljuski “süüdi” praegune Haapsalu gümnaasiumi direktor, tollane maakonnalehe peatoimetaja Andres Ammas. Tema, Marju Lauristin, Hannes Rumm ja Toomas Hendrik Ilves on eri aegadel ja igaüks eri moel mõjutanud-kujundanud mind nii, et tulemus on just selline, nagu ta on.
•• Andres äratas minus huvi ühiskonna vastu, Marju kujundas ülikoolis mu väärtushinnanguid ja arusaamu ajakirjaniku rollist, Hannes praktilisi ajakirjandusoskusi ning Toomas aitas mul jõuda arusaamale, et Eesti asju tuleks alati vaadata laiemas plaanis kui kodune konnatiik.
•• Lõpetanud Lihula gümnaasiumi
•• Õppinud Tartu ülikoolis ajakirjandust (BA 2000)
•• Töötanud Eesti Päevalehes 1997–2007. Algul uudistetoimetuse reporterina, seejärel arvamustoimetuses toimetaja ja arvamustoimetuse juhina, peatoimetaja asetäitjana
•• Üliõpilasena töötanud ajalehes Lääne Elu ja Eesti Raadio Tartu stuudios
•• Kuulub Eesti Üliõpilaste Seltsi, MTÜ-sse Keskaegne Lihula ja Eesti evangeelsesse luteri kirikusse
•• Abielus, tütre isa
