IAN BURUMA: Multikultuurilisuse kummaline surm
Loomulikult ei arvanud multikultuurilisuse tõelised pooldajad iialgi, et kultuuriline kogukond võiks asendada poliitilist kogukonda või peaks seda tegema. Nad uskusid, et senikaua, kuni kõik järgivad seadusi, pole kodanikele vaja ühtainust väärtuste hierarhiat.
Kodumaise multikultuurilisuse ideaal kajas võõrsil vastu kultuurilise relativismi ideoloogiana, eriti 1970- ja 1980-ndatel. See võttis vargsi moraalse rassismi vormi, mille järgi valged eurooplased väärisid liberaalset demokraatiat, kuid teistsugustest kultuuridest pärit inimesed pidid seda veel ootama. Aafrika diktaatorid võisid korda saata kohutavaid asju, kuid millegipärast ei kohanud nad paljude Euroopa intellektuaalide hukkamõistu, sest nonde jaoks tähendanuks kritiseerimine kultuurilist arrogantsi.
Holland, kus ma sündinud olen, on ehk multikultuurilisuse debatist lõhestatum kui ükski teine riik. Filmirezˇissööri Theo van Goghi tapmine kaks ja pool aastat tagasi islamistist mõrtsuka poolt on õhutanud pingelist arutelu riigis juurdunud sallivuskultuuri ning asüülitaotlejate kerge juurdepääsu üle.
“Islamisammast” ei tekkinud
Ammu enne muslimitest võõrtööliste saabumist 1960- ja 1970-ndatel oli Hollandi ühiskond multikultuuriline selles mõttes, et see oli juba korraldunud protestantlikuks, katoliiklikuks, liberaalseks ning sotsialistlikuks n-ö sambaks: igaüks oma koolide, haiglate, telejaamade, ajalehtede ja poliitiliste parteidega. Kui Marokost ja Türgist pärit võõrtöölised said de facto immigrantideks, hakkasid mõned võitlema veel ühe, muslimisamba loomise eest.
Ent ajal, kui multikultuurilisuse propageerijad tegid sellise ettepaneku, tegi Hollandi ühiskond läbi olulist muutust. Ilmalikustumine levis, traditsioonilised sambad hakkasid kokku kukkuma.
Enamgi veel, ägedad rünnakud muslimite pihta hakkasid tulema inimestelt, kes olid sirgunud sügavalt religioossetes perekondades ning pööranud 1960- ja 1970-ndatel radikaalselt vasakpoolseiks. Varem end antikolonialistide ja antirassistidena – multikultuurilisuse edendajatena – määratlenud muutusid tulihingelisteks niinimetatud valgustusväärtuste kaitsjaiks muslimite ortodoksia eest. Need inimesed kartsid religiooni tagasitulekut; seda, et nende endi vahetult kogetud protestantlik või katoliiklik rõhumine võidakse asendada sama rõhuva muslimi käitumiskoodeksiga.
Aga nende eemalepöördumine multikultuurilisusest polnud see, mis hoidis ära islamisamba tekkimise Hollandi ühiskonnas. Selle idee juures oli põhiprobleem, et Türgist, Marokost ja Araabia riikidest pärit inimesed, osa sügavalt usklikud ja osa jälle küllaltki ilmalikud, kõik tajutava vaenulikkusega üksteise suhtes, ei oleks kunagi suutnud kokku leppida, mis peaks sellise samba moodustama.
Igal juhul on nüüd liiga hilja seda sammast luua. Kuna varasemad sambad on varisenud, tekitaks ühe uue esilekerkimine olukorra, kus aina enam integreeritud enamus räägiks läbi vähemusega, pikendades nii selle isolatsiooni integratsiooniprotsessis.
Meeldib see eurooplastele või mitte, muslimid on osa Euroopast. Paljud neist ei loobu oma usust, seega peavad eurooplased õppima koos nende ja islamiga elama. Liberaalne demokraatia ja islam on lepitatavad. Indoneesia praegune poliitiline siire diktatuurist demokraatiasse, ehkki mitte täielikult edukas, näitab, et see on saavutatav.
Mis ohustab Euroopa väärtusi?
Isegi kui kõik Euroopa muslimid oleksid tõsiusklikud – mis on aga üpris kaugel reaalsusest –, ei suudaks nad ohustada Euroopa suveräänsust, seadusi ega valgustusväärtusi. Tõsi, on rühmi, keda veetleb radikaalne islamism. Immigrantide Euroopas sündinud lapsed tunnevad, et neid ei aktsepteerita täielikult riigis, kus nad üles kasvasid, ent samas ei tunne nad ka erilist sidet oma vanemate päritolumaaga. Islamism pakub neile vastuse küsimusele, miks nad pole õnnelikud sedaviisi elades, annab eneseväärikuse tunde ning suure põhjuse, mille nimel surra.
Kartus islami ja immigrantide ees võib põhjustada mitteliberaalsete seaduste kehtestamise. Kaitstes valgustusväärtusi dogmaatilisel moel, on eurooplased need, kes ise just neidsamu väärtusi õõnestavad.
Meie seadused, mis keelavad vägivallale õhutamise ja inimeste solvamise nende uskumuste pärast, on piisavad. Edasised piirangud sõnavabadusele, näiteks pühaduseteotuse-vastased seadused või ka need, mis teevad holokausti eitamise karistatavaks, lähevad liiga kaugele.
Kuid see ei tähenda, et me ei peaks oma sõnu hoolikalt kaaluma. Me peame hoolikalt eristama islami eri vorme ning mitte segi ajama vägivaldseid revolutsioonilisi liikumisi pelga religioosse ortodokssusega. Muslimite solvamine nende usu pärast on rumal ja tulutu nagu ka üha populaarsemaks muutuv arvamus, et me peaksime tegema ulatuslikke avaldusi, mis puudutavad “meie kultuuri” ülimust.
Nüüdne häda on selles, et valgustuse väärtusi kasutatakse mõnikord väga dogmaatilisel viisil muslimite vastu. Need on tegelikult muutunud natsionalismi vormiks – “meie väärtused” on seatud “nende väärtuste” vastu. Valgustuse väärtuste kaitsmise põhjus on selles, et need rajanevad headel ideedel, mitte sellel, et need on osaks “meie kultuurist”. Kultuuri ja poliitikat sellisel moel segi ajada tähendab langeda lõksu.
Kui me satume Euroopa muslimitega vaenujalale, tõukame rohkem inimesi ühinema islamistliku revolutsiooniga. Me peame tegema kõik selleks, et julgustada Euroopa muslimeid assimileeruma Euroopa ühiskondadesse. See on meie ainuke lootus.1
Copyright: Project Syndicate/ Dziennik, 2007.
