Romaaniülikool: Agatha Christie “Mõrv Idaekspressis”
Väike, pisut karlssonlik valloon ja Heraklese nimekaim on, õigemini peab olema valmis lahendama niisugust mõistatust, mille tagajärge me teame varem kui lahendust. Iseenesest on see paradoks, sest näiteks mõrv – kui mõistatus seisneb just tapmises – “tuleb” alati pärast mõrvarit ja isegi kui tapja on teada kohe, siis tema “märja töö” põhjused selguvad ikka alles hiljem. Uurija peab tegema selgeks, mida juhtus enne mõrva sellist, mille tagajärjeks oli mõrv, ehk ta peab minema ajas tagasi. Tegelikult on Poirot ajaloolane, kes ana-lüüsib seda, mida poleks olla tohtinud, ent ometigi on. Kui keegi tahab krõbedamat järeldust, siis Poirot on nii ajaloolase karikatuur kui ka apoteoos.
Vaata emmast-kummast otsast tahes – nii või teisiti on ajalugu täis kurjust ja otsekohe tekibki küsimus, millal siis on inimene hea ning kes see inimene tegelikult on. Vastus sellele küsimusele seletabki ära moraali. Romaanis “Mõrv Idaekspressis” on see väga kiusakas: kui mõrv on kättemaks, siis mis mõttes on ta õiglasem kui kohus?
Poirot, kellele meeldib mõ-tiskleda, peab ennekõike olema siiski toimekas. Balkani poolsaare läänepoolel lumme kinni jäänud rongis tuleb tal lahendada probleem, mida Christie esitab kui küllalt tüüpilist: kes on mõrvariks inimeste ringis, mis on tegelikult väike ja kuhu kuuluvad tegelased tegutsevad nõnda-ütelda lõplikus ruumis? Poirot’ analüüsist võib tuletada paljut. Tema järgi on igal kuriteol oma loogika, millest detektiivi loogika asub aga alati kõrgemal. “Sealt” kõrgemalt tuleb patuse maailma madalam loogika kindlaks teha ja süüdlane ongi käes.
Pole sõge masin
Niisiis mõtleb Poirot nagu kartesiaan, Descartes’i (1596–1650) pooldaja. Kui Christie laseks Poirot’l minna tema deduktivismis lõpuni, muutuks emigrandist detektiiv sõgedaks jälitusmasinaks. Seda ei juhtu: Poirot pannakse juhtunu olemust mõistma alati v a r e m, kui kõik on lõpetatud. Mistõttu tema võib lubada endale tagasikäiku nii, et see ei vähenda tema väärikust.
Ta on kriitiline kartesiaan, mitte jäik determinist. Niisugune võib saada hakkama ka täiesti üksi, ent võib vajada ka abilisi. Vahe seisab selles, et need abilised pole kunagi nii põhjalikud ega süstemaatilised kui belglane. Christie ei kirjelda kuskil ja järelikult ei saa seda näidata ka üheski tema järgi tehtud filmis, kui üksikasjaliselt võiks Poirot mis tahes kuriteopaika läbi otsida. Ta ei askelda nagu arheoloog pintslikesega (missugust tööd Christie tundis). Poirot otsib seoseid ehk komakohti, mis on semantilised.
Miks teised neid ei näe? Küsimus pole ainult selles, et Christiel oli vaja tarka detektiivi. Ennekõike seisneb probleem selles, et mõrv võib olla pime (s.t tahtmatu), kuid detektiivi jaoks ta ei tohi pimedaks ehk seletamatuks jääda, vähemalt mitte kriminaalromaanis. Seega pole sugugi kohatu arvata, et Christie pidi olema veel targem kui Poirot. Oleks see teisiti, oleks meie käes kas või ükski tema dokumentaalromaan, milles autor imetleks oma peategelast alt üles. On vastupidi: ehkki Poirot on kinnine, on Christie veel kinnisem. Niisugusest ei saa kunagi aru, kui palju ta naerab sissepoole.
Kas mõnikord piisabki ainult hallidest ajurakkudest? Olgu siin üks väga isiklik näide. Talve lõpul, 1994. aastal kinnitati Eesti Vabariigi siseministeeriumi välisukse juurde Pagari tänaval venekeelne lendleht, mille sisuks oli poliitiline provokatsioon. Leht pandi sinna enne kella seitset hommikul. Pool kaheksa oli see juba uudistes. Veerand üheksa astus rahvastikuministri kabinetti kaitsepolitseiameti peadirektori tollane asetäitja Holger Siigart. Ei mingit erakorralist koosolekut ega kriminaalasja algatamist. Me vajasime selgust, mida see kõik peab tähendama ja kuidas asja kommenteerida, kui läheb küsimiseks. Ei kohvi ega kohvikõrvast. Ainult kahe mehe pead.
Enne kui möödus tund, oli meil vastus käes. Lehe oli lasknud üles panna keegi – kes, jätan siin nimetamata –, kes tahtis kontrollida, kas siseministeeriumi kui hoone valve magab ja kui kaugele kaamera vaateväli ulatub. “Tavaline” sisekontrollialane üritus, milleks Vene-Eesti vastasseisu kasutati ainult kui abivahendit. Tüli tühjast.
Kui ma hiljem tolle üles-panna-laskja käest küsisin, miks ta mängib mäkra, siis ta üksnes muigas vastuseks.
Muigab Poirot’gi, kes võllanalju endale siiski lubada ei taha. Ta teab, et tapjale annab mõrv alati tööd, mis kummatigi ei tohi olla igavene. Seevastu detektiivile annab mõrv tööd kogu aeg ja see ei lõpe kunagi. Kas meie peame sellest järeldama, et kurjus on maailmas püsivam kui headus?
Christie moraali võiks sõnastada järgmiselt: kurjus ei kao, kuid headust on vaja. Ka Poirot on hea, sest ta pole kunagi ülekohtune. Ta on inimloomuses kahtleja, kes usaldab kui mitte kedagi muud, siis vähemalt iseennast.
Uurimisobjektiks krimikirjandus
•• Professor Harald Peebu (1931–1998) raamatu “Kolm laipa, kõik surnud ehk Kriminaalne kirjandusmaastik” (Tartu, 1996) tagakaane fotol vaatab pooliti justkui lugeja poole muhelev autor. Ta küll poseerib piltnikule, kuid foto on väga täpne: just niisugune professor oma töölaua taga heas tujus oligi.
•• Harald Peep ei kirjutanud oma raamatut kohe nagu erilist ettevõtmist, vaid see sündis pikki aastaid kogutud materjali põhjal, ja seda kogus ta pisut inimlikust huvist, osalt aga ka seepärast, et ta tundis asja. 1956. aastal töötas ta pool aastat Berliinis (müüri siis veel polnud) ideoloogilise diversiooni vallas, kutsudes põgenikke ja teadlikke emigrante Nõukogude Liitu tagasi. Kes tahab neis asjus minna vähe süvemale, lugegu Christopher Andrew’ ja Vassili Mitrohhini raamatut “Mitrohhini arhiiv. KGB Euroopas ja mujal läänemaailmas”, Tallinn, 2002, lk 568–597.
•• Vahetu kriminaaljälitus Harald Peepu eraldi ei huvitanud, luuramise anatoomia ja rahvuslik julgeolek sedakaudu küll. Sealt siis põnev aines, millest osakese võtabki “Kolm laipa...” vabas vormis kokku. Esimene Eestis avaldatud kriminaalromaani-aineline käsitlus see siiski pole. 1964. aastal avaldas semiootiliste uuringute Kääriku suvekooli materjalides oma lähtekohad Christie tõl-gendamiseks nimekas vene lingvist Isaak Revzin (1923–1974).
Elust ja loomingust
Agatha Christie
Eesnimed: Agatha Mary Clarissa
15. IX 1890 Torquay, Devon –
12. I 1976 Cholsey, Oxfordshire
•• Torquayd reklaamivad britid kui Inglise Rivierat, siis justkui meie Narva-Jõesuud.
•• Neiupõlvenimi oli Miller, tuntud perekonnanime sai esimesest abielust kolonel Archibald Christiega. Abielu kestis 1914–1928. Teine abielu arheoloog söör Max Mallowaniga sõlmiti 1930. aastal.
•• Õppis kodus ema käe all ning hiljem Pariisis laulmist ja klaverit. Esimeses maailmasõjas haiglaõde.
Teoseid:
•• 1920 “The Mysterious Affair at Styles”. Eesti keeli 1937. Uus tõlge 1984, tlk Ralf Toming
•• 1925 “The Secret of Chimneys”. Eesti keeli 1994, tlk Ralf Toming
•• 1932 “Peril at End House”. Eesti keeli 1995, tlk Anneli Aasmäe ja Tiina Aug
•• 1934 “Murder on the Orient Express”. Eesti keeli 1994, tlk Ralf Toming
•• 1938 “Hercule Poirot’s Christmas”. Eesti keeli 1995 ja 2006, tlk Ralf Toming
•• 1939 “Murder is Easy”. Eesti keeli 1994, tlk Helle-Mai Aso
•• 1942 “The Body in Library”. Eesti keeli 1991, tlk Ralf Toming
•• 1946 “The Hollow”. Eesti keeli 2000, tlk Maia Planhof
•• 1952 “The Mousetrap”
•• 1957 “4.50 from Paddingon”. Eesti keeli 1976 ja 2005, tlk Mark Sinisoo
•• 1961 “The Pale Horse”. Eesti keeli 1968, 1994 ja 2007, tlk Mark Sinisoo
•• Teoseid ja tõlkeid on märksa rohkem, need leiab kergesti Eesti raamatukogude elektroonilisest kataloogist Ester
