IVAN ORAV: Georg Ots ja Lendav Hollandlane
Mida ma kõike selle daami tähelepanu võitmiseks ei teinud! Istusime näiteks Asta ja Georgiga söögilauas ja mina tõstsin rusika ning lõin üheainsa hoobiga supitaldriku puruks, nii et frikadellid vihinal läbi õhu lendasid! Näitasin oma sepajõudu! Astale see meeldis, ta naeratas mulle ja volksutas isegi natuke ripsmeid, aga siis tegi Georg suu lahti ja häälitses korra niimoodi õrnalt, kuldnoka kombel – ning Asta oli jälle nagu ära tehtud, jõllitas ainult Georgi ja mind üldse ei vaadanud, ehkki ma sõin klaasi ja puha.
Hakkasin isegi Artur Rinne juures salaja laulutunde võtma, aga sellest ei tulnud midagi välja, sest Rinne ütles tunni alguses alati: noh, kõigepealt määrime häälepaelad lauluõliga sisse. Võite ise arvata, mis edasi sai. Kui on juba kord välja valatud, ega sa siis enam tagasi ei kalla. Hommikuks oli mul alati jube peavalu, aga viisi ma ikka ei pidanud.
Ühe korra ma siiski proovisin Astale laulda, seda “Uhti, uhti, uhkesti, viisk läks Tartust Viljandi...”, ja päris hästi tuli välja, vähemalt sõnad olid peas. Aga siis läks Ots armukadedusest päris pööraseks, tõusis laua peale püsti ja esitas Rigoletto aaria. Seal ei olnud enam midagi teha, kobisin häbiga koju.
Hiljem, kui Georg ja Asta lahku läksid, oleksin ma muidugi võinud Asta endale saada, aga nagu kiuste olin ma sel ajal armunud hoopis Georgi uude naisesse Ilonasse. Saatus on mind kohe nagu vägisi nende Otsadega kokku sidunud. Minu esimene pruut oli ju üldse Georgi ema.
Aga kui filmist rääkida, siis Marko Matvere oli tõesti Otsa moodi. Nii väga, et ma isegi läksin pärast esilinastust tema juurde ja ütlesin, et Ots jäi mulle omal ajal viis rubla võlgu. Ja kujutate ette, Matvere vastas, et jah, tal on meeles, ja maksis ära! Võttis taskust viis rubla ja andis mulle! No imeline ümberkehastumine!
Hollandi veised ja vaimud
Aga tegelikult ei tahtnud ma täna üldse Otsast rääkida, vaid hoopis hollandlastest. Nii kurb on vaadata ühe rahva allakäiku.
Holland on muidugi alati olnud traagilise saatusega maa. Omal ajal uputas seda riiki meri, aga vaprad inimesed ei andnud alla, vaid rajasid võimsad tammid, mis päästsid nende kodumaa üleujutustest. Nüüd uputavad neid neegrid ja muslimid ning nende vastu ei aita isegi tamm, sest neegrid, erinevalt mereveest, oskavad saagida. Mäletame ju kõik seda õnnetut Hollandi suursaadikut, kes oli sunnitud isegi Eestisse ühe neegri kaasa võtma. Ablas moorlane sõi saadiku toitu, magas tema voodis ja kui miski ei meeldinud, siis kiskus kõrvadest. Ning seesama van der Linden, keda Marko Mihkelson praegu nii halastamatult kiusab, jutustas mulle samuti pisarsilmil, et tema koju on endale pesa teinud terve kari neegreid ja muslimeid. Korstnast on saanud minarett ja selle otsas pesitseb mulla, kes muudkui ulub ja kutsub palvusele. Kuidas sa sellistes tingimustes elad? Kui siis van der Lindenile Moskva lähistel suvilakrunti pakuti, oli ta üliõnnelik – seal on vaikus, rahu ning väike aiamaa, kus kasvatada kurke ja tomateid. Neid käib ta vahel kohalikul turul müümas. Niipalju siis van der Lindeni ärihuvidest.
Kole kahju on, et uhked hollandlased peavad võõrsilt õnne otsima. Omal ajal oli mul palju hollandlastest sõpru. Näiteks kuulsad Hollandi lihaveised. Kui tiblad 1940. aastal Eestisse tulid, pakkusid nad lihaveistele võimalust kodumaale naasta, kuid üllad hollandlased jäid Eestile truuks. Sinimägede all olid nad Eesti pataljonile suureks abiks. Nad võitlesid vapralt, langesid in corpore ja nende rammus liha andis Eesti meestele jõudu tiblade rünnakutele vastu panna.
Nõukogude ajal jällegi mõjus alati värske tuuleiilina kuulsa Lendava Hollandlase saabumine Tallinna reidile. Vene piirivalvurid kartsid seda tondilaeva nagu tuld ega julgenud kunagi maale saabuvaid koolnuid takistada. Tänu Lendavale Hollandlasele sai okupeeritud Tallinnast mõ-neks päevaks euroopalik linn. Ehkki surnud meremeeste põhiliseks sihtpunktiks olid nende kuulsad armupesad Rahumäe ja Metsakalmistu, kus nad oma pruutidel külas käisid, võis Lendava Hollandlase meeskonda kohata ka vanalinnas. Kooljad hindasid kõrgelt Tallinna kohvikukultuuri ja õgisid pilkudega kohvikutes saiu näsivaid vanamutte, oma tulevasi kallimaid.
Surnutelt sai osta läänes toodetud puusärke ja surilinu, väga ilusaid ja kvaliteetseid, peajagu üle meie Marati ja Kommunaari toodangust.
Tihti käisid Hollandi koolnud ka Kuku klubis, mis meenutas neile hauda ja tundus väga koduse paigana. Kohalikud kultuuri-inimesed suhtlesid vabast maailmast pärit külalistega meelsasti, vahetati kirjandust. Mäletan, et Leonhard Lapin saatis Lendava Hollandlase abil välismaale oma Nõukogude Liidus keelatud töid ja sai vastu anatoomiaõpiku, kus oli palju tükkideks lõigatud ja hoolsalt nülitud surnute pilte. Sellist raamatut polnud meie tsensuuri all ägavatest raamatupoodidest mõtet otsidagi!
Jah, me oleme hollandlastele palju tänu võlgu! Ärgem kiusakem neid, katsugem pigem seda hääbuvat rahvast aidata.
