Meisterdetektiiv Kaamelite riik
Läbi on saamas õndsad ajad, kus riik eeldab esmalt, et kõik tema liikmed on seadusekuulekad süütud lambukesed.
"Kui sõiduki eest vastutav isik vaidlustab hoiatustrahvi väitega, et autot kasutas keegi teine, kuid seda ei tuvastata, jääb hoiatustrahv jõusse," kõlas eile justiitsministeeriumi kõrge laega saalis kõrgete ametnike sõnad.
Kõik oma peremehele truult teede ääres passivate superkaamerate ette jäävad autode omanikud on seega eelkõige pätid, kaabakad ja päevavargad. Mühklike vormidega kaamelid, kes on igati ära teeninud ühiskonna sügava põlguse ja rahakoti pihta väänatava igaks-juhuks-trahvi.
Sisekaitseakadeemiat ootavad aga ees rõõmupäevad. Jürid-Marid-Maalid-Antsud tormavad hordidena sisseastumiskatsetele kätekõverdusi vihtuma, et kõrgkooli sissesaamise järel natukenegi politseitöö nippide maitset suhu saada.
Ainus võimalus kaameliküürudest vabanemiseks on ju politseile ta enda nippe kasutades, vajadusel sõrmejälgi, karvaekspertiise ja DNA-proove esitades tõestada, et MA EI OLNUD SELLE AUTO ROOLIS.
Üleliigne ei oleks kindlasti ka veidi oraatorivõimeid arendada - ehk õnnestub niisama korravalvur ära rääkida. Abi oleks sigaretisüütajaks või käsipiduri kangiks maskeerumist harjutada, et oma auto tegelikel juhtidel pidevalt silma peal hoida.
Ongi kätte jõudnud kauaoodatud politseiriik - paradiis, kus kõik on pidevalt kõigi järelevalve all. Mees valvab naist, naine lapsi, firma töötajaid ja töötaja kolleegi. Tsiviilkohtud ägavad aga 3000-krooniste nõuete all, inkassofirmad tulevad börsile ja telliskivide toodang näitab imetõusu.
Eriti rõõmsaks läheb olukord siis, kui hüperkaamera vaateväljast kihutavad läbi sündmuskohale kihutavad politseiautod. Kui automaatselt trahviotsuseid tegema hakkav kaamera ei suuda tuvastada auto juhti, siis vaevalt ka vilkurite töötamist. Kõige hoiatatavamaks autoomanikuks kaamelivabariigis saab politsei ise. Oh seda magusat hasarti ja korravalvurite soontes pulbitsevat adrenaliini, kui surmani ära tüüdanud toakaaslasele lõpuks ometi kohta kätte näidata saab.
Eestist saab ka liisinguvabariik. Iga enesest lugupidav pirukavabrik ja kioski-OÜ on peagi ühtlasi ka liisingufirma, sest seda seadus kaitseb kui püha lehma trahviotsuste eest. Tekib tonnide kaupa nimekirju firmadest, kellele trahviotsuseid ei lihtsalt ei tehta. Auto kasutajaks vormistatakse aga viis aastat tagasi Bermudale päevitama kolinud Sergei, kes millegipärast tagasi ei tulnud.
Ja miks tehakse ainult autoomanikest kaamelid. Kui süütuse presumptsiooni juba esimesi erandeid on tehtud, siis milleks säästa ka kirveomanikke, relvalaenutusi, turvavööde tootjaid. Hmm, või kes meil Suurupi metsa omanik oligi, riik vist - seega hoiatustrahv riigilt riigile ja pärast vaadaku ise, kellelt see sisse nõuda.
Õnn on tulnud ka poliitikute õuele, kes riigikantselei autodega pilkastel öödel vihma ja tormi kiuste valijatega kohtama kihutavad. Pääsevad nemad ju nüüd piinlikest selgitustest leheveergudel - hoiatada saab paha riik, nende katusepakkuja.
Teine võimalus on muidugi auto kirjutada lehma lellepoja nimele, peaasi, et ta nimi ühegi tähe poolest tema omaga ei sarnaneks.
Ja mina olen nüüd naise peale profülaktika mõttes igaks juhuks pidevalt kuri. Või ei annaks talle üldse autot... .
