Ülekuulamine: Agent Marten Vill
Agent M alustas bändina, mille peale osad tunnustavalt noogutasid, teised nina krimpsutasid, kuid päriselt ei võtnud teid keegi omaks. Mis seis praegu on?
- Ma arvan, et seis on samamoodi endiselt veidi udune. Ainult, et mõlemal poolel on massi kordades juurde tulnud. Kui ma vaid ise ka teaks, mis publik see meid omaks võtnud on ja milline ei ole. Parim on rahvaga side ja kaasaelamine siiki üritustel, kus on kohal täiskasvanum kontingent ja rahvas kursis meie kui konkreetse bändiga. Nooremad, mitte nii kursis inimesed ootavad vist paari raadioloo najal tihtipeale midagi muud. Niisiis jah - minu lemmikesinemistel on esireas olnud pigem musta riietatud pikajuukseliste/harjaliste armee kui teismeliste neidude kisakoor. Aga tundubki et meie kuulajaskond on võrreldes palju teistega kuidagi laialivalgunum ja salapärasem.
Kas see kivi –ja diskoroki vahel pendeldamine on mingitpidi n-ö publikuotsing?
- Pigem ikka eneseotsing. Eestis on palju selgemalt välja joonistunud publikuringkondi, kus kindlamalt täispangale välja minna. Nad ei ole küll võib-olla suured aga suht konkreetsed. Samas mulle meeldibki nii – oleks me kohe alguses hakanud end defineerima punk-, emo- või kas või gootibändina, oleks see iseendale ahistavaks muutunud. Päris huvitav on kõrvalt jälgida, et enamasti käib see vist niipidi – kujundatakse endale mingi maine, otsitakse skene, tehakse promopildid ja vinge kodukas ning siis hakatakse muusika peale ka mõtlema. Meil tuli enne muusika ja siis publik. Muidugi ma kergelt fantaseerin, et mingi hetk saame me hoopis ise mingi skene vähemalt üheks alustalaks, mis palju selgemad ja laiemad piirjooned omandab.
Mängid Gibson SG’ga, mis näib praegu moepill olevat. Kas kitarri valides midagi originaalsemat silma ei hakanud?
- SG ei jäänud mulle silma kaugeltki mingi moeröögatuse käigus. Sellise pilliga mängis omal ajal Mike Oldfield - üks neist, tänu kellele ma üldse alternatiivsema muusika radadele sattusin. Punk ja muu selline tuli alles hiljem. Uuesti jäi see pill mulle silma, kui nägin Melissa auf Der Mauri (ex-Hole, Smashing Pumpkins) videot, kust jälle vaatas mulle selle kaunitari sõrmede all punane SG vastu. Nii oligi kõige optimaalsem valik, mis ma sain 2004 aasta lõpul uut pilli valides teha samuti punane Epiphone SG. Hiljem jah on õnnestunud päris Gibsonile üle minna. Popim on see pill praegu üldiselt küll kui mõned aastad tagasi. Muidu meeldivad mulle veel pool-akustilised ja teised retrolikuma auraga pillid.
Aja jooksul on su juuksed tumedamaks muutunud ning prilliraamid toekamaks läinud. Kas see on tagurpidimichaeljacksoni tõbi?
- Pigem on mõni lihtsalt head nõu andnud ja aastaid ka ju juurde tulnud. Nägu mustaks võõbata ja neegrilollikesi teha ei kavatse. Tanel Padar vahetab kesta mitu korda aastas, aga ei ole seni Jacksoni nägu läinud.
Üleüldse räägitakse, et teid on parem kuulata kui vaadata. Kas see n-ö nohikuimidz, need heedbängivad prillipapad mõnikord liiale ei lähe?
- No näiteks olen mõelnud küll läätsede peale. Muuseas prillidega on väga raske headbang'i teha, ilma et need eest ära lendaks. Teiste eest väga kosta ei oska. Aga üldiselt on rokkivad nohikud vast veidi veenvam variant, kui diskot tegevad hevimehed.
Kristjan Kasearu võeti sõjaväkke. Kes täidab tühimiku?
- Traffic ja Mikk Saar on selle tühimiku lausa kahekordselt täitnud.
Alguses ajasite omi asju ise. Siis läksite mänedzmendi alla. Tulid plaat, videod ja kontserdid. Nüüd olete jälle omapead. Kas see mänedzmendivärk oli taktikaline manööver a la NEP Nõukogude Liidus...
- Ega me ju enne ka päris täpselt ette kujutanud, mismoodi see mänedžmendi asi ikka toimima peaks. Tegelikult oli see õppimise ja kogemuste omandamise periood mõlemale poolele. Praeguseks on kõik osapooled uued partnerid leidnud. Ja loodetavasti sobivamad kui enne. Meie taktika on aga olnud kogu aeg asjad enda kontrolli all hoida – seda nii üksi kui abilistega.
Kui tihti tekkib kontserdil (nagu ma aru saan, olete suhteliselt nõutud nimi, kutsutakse seinast seina üristustele) tunne, et mida ma siin neile inimestele tola mängin...
- Neid kordi on küll ette tulnud, kus korraldaja on vist tõsimeelselt midagi süldibändilaadset eeldanud ja me pole seda enne kohale minekut ära tabanud. Reeglina oleme siiski proovinud juba eos selliseid kahtlaseid otsi vältida. Näiteks on küsitud, kas Merili mõistliku hinna eest üksi fono taustal ka õhtut sisustab. Siis saab õnneks juba rahulikult toru hargile panna. Seda meeldivamad on olnud korrad, kus esialgu lootusetuna paistnud õhtust on väga hea melu välja kasvanud. Ühel üliõpilaste suveüritusel läks aga end lolliks joonud tulevane haritlaskond nii segaseks kätte, et pidime lavalt mõnele tüübile korduvalt kannaga andma. Meenutada on aga lõbus.
Olla 20+n vana ja mängida 20-n noorele publikule. On see muusikaline pedofiilia ja kuivõrd tajud end ise selle ringi tegelasena?
- Vahepeal me tajusime küll, et selline oht on olemas või vähemalt vägisi püütakse meid sinna suunata. Nüüdseks on see hetk vist möödas. Sellist alaealiste buumi nagu mõne teise bändiga, pole meie puhul ju tegelikult kunagi tekkinud. Ma oletan ka, et meie muusika ei ole sattunud nii ühele lainele mõne viimase aja kuumema stiiliga, mis MTV ja Noortebändide konkursi abiga just nooremate massideni jõudnud. Tulevad ja kaovad ju uued popid voolud ja uued popid noortebändid alati käsikäes.
Esinete tihti koos vanemate bändidega nagu Kosmikud või Sõpruse Puiestee. Kas ja mida on tõusval bändil vanematelt kolleegidelt õppida? Ma pean silmas konkreetseid näiteid, mitte üldist udutamist sel teemal...
- Täiesti konkreetseid asju on küll teada saanud: mismoodi raiderit kokku panna; millised on rahalised küsimused ja asjad mida arvestama peab; kuidas ja kui kainena lavale jõuda. Vanematel bändidel on see ka rohkem paigas, et millal on vaja asja tõsiselt võtta ja millal pidu panna. Aga kellegil sappa pole nüüd nii tihedalt võtnud ka. Tehnilise poole pealt on veel kõvasti omandanda ja investeeringuid teha. Hea bändi tegemine on tegelikult kallis ettevõtmine. Kosmikute köögipool on siin muidugi eriti eeskujuks – alati konkreetnee helimees, tervikuna selline „usalda, aga kontrolli” suhtumine.
Ja millise vanema kolleegi moodi sa kuidagi lõpetada ei tahaks?
- Imetlen neid, kes just oskavad lõpetada. Aga täie austuse juures ei sooviks Andres Aaki moodi küll lõpetada.
Sinu lemmiklood Black Flagi, Kyussi ja Fu Manchu repertuaarist?
- Black Flag – häbi tunnistada, aga see bänd mul sisuliselt läbi töötlemata. Kavatsen vea parandada. Kyuss – Thumb ja Green Machine (albumilt Blues for the Red Sun). Fu Manchu – hetkel Knew it All Along kummitab nagu hull (värskelt albumilt We Must Obey). Tallinna kontserdi piletid on ka kenasti sahtlis.
* Tegutseb alates 2004. aastast
* Koosseis: Merily Varik - vokaal; Marten Vill - kitarr; Reimo Va - bass; Andrus Kanter - klahvpillid; Jarmo Nuutre - trummid
* Helikandjad: Šokolaad EP (2006); Spionaaz (2007)
