Ingomar Vihmar loobub hinnangute andmisest
— Soomest ei saa sinu puhul üle ega ümber. Oled praeguseks lavastanud kuus soome autorite tükki ning detsembris tuleb sinu käe all lavale järjekordne Antti Tuuri tekst. Leea Klemola “Kokkolaga” käisite Endla teatriga suvel Põhjamaade suurimal teatrifestivalil Tamperes. Sealne publik naeris oma rahvuskaaslasest peategelase üle kõvasti, aplodeeris ning tõusis püstigi. Millist vastukaja sina said?
— Kuna see oli suhteliselt festivali lõpus, siis põhimõtteliselt olid kõik selleks ajaks Tamperest juba lahkunud. Ma ise olin etenduse ajal lapsehoidja ega näinud tükki eriti. Aga nii palju kui näitlejad rääkisid ja kui ma lõpus lava tagant piiludes nägin, siis aplausi järgi otsustades “töötas” see Soomeski hästi. Juba Tampere festivalile kutsumine on omamoodi tunnustus. Üks festivali korraldajatest lubas kindlasti tulla ka “Metsparti” vaatama.
— Soomes öeldi sulle ka, et su lavastus pidi olema üllatavalt sarnane populaarse Tampere “Kokkola” lavastusega, mida sina aga kunagi näinudki pole.
— Seda rääkisid esietendusel Tampere “Kokkola” trupi näitlejad, kes ei uskunud, et ma seda näinud ei ole. Seda vist ei mängita enam, nii et see jääbki mul nägemata.
— Mis sa arvad, kuivõrd näidendi tekst psühholoogilises realismis üldse lavastuslikke võimalusi pakub?
— Ma ei tea, mis on psühholoogiline realism. Nii palju kui on erinevaid lavastajaid, sama palju on tõlgendamisvõimalusi. Üks niinimetatud psühholoogiline realism võib teisest psühholoogilise realismi tõlgendusest väga palju erineda. Pole ju tähtis, kuidas või mis võtmes lavastus on tehtud, peaasi, et korda läheb.
Ja korda lähevad erinevale publikule erinevad asjad. Igaühele meeldida ja korda minna ei
saagi.
“Kokkola” autor oli enne meie esietendust käinud just T‰ehhis vist teatritudengite “Kokkolat” vaatamas. Seal ei olnud tema tekstist põhimõtteliselt midagi järele jäänud. Oli vist enam-vähem ainult kaks tegelast – peategelane Marja-Terttu ja tema vend ning lugu põhineski ainult venna ja õe natuke kummalisel armastusel. Kogu bussiseltskond Piano Larssoni
ja tema teiste päästjatega oli välja kärbitud. Leeale (“Kokkola
autor” Leea Klemola – toim) tundus see ka kummaline.
— Sinu esimene soome tükk oli Timo K. Mukka “Laul Sipirja lastest” 1998. aastal. Kuidas sa soome autoriteni jõudsid?
— Seda tegema hakates ei mõelnud ma nii väga sellele, et nüüd avan oma biograafias soome tükkide tegemise lehekülje ja see on esimene sellest sarjast. Eks see oli suur julgustükk ka, sest Mukka romaan ei ole eriti teatritekst. Seal on väga vähe dialoogi, pigem on tegu peategelase endas urgitsemisega. Tegevus hüppab ka ajas siia-sinna. Ta kirjutab olevikus, ka minevikus toimunud sõjalugudest, mis algavad lõpust ja hüppavad siis algusest keskele. Sellest korralikku lugu kokku panna oli suhteliselt keeruline. Aga tollal meeldis mulle Mukka kirjutamisstiil nii väga, see oli nagu veri ja liha. Uurisin samal ajal ka Mukka elulugu, lugesin ja vaatasin ta eluloofilmi. See justkui vapustas mind. Ta elas oma elu nii, et 27-aastasena nägi välja nagu 70-ne. Tema maksimalism, tohutu kirg ja armastus oli see, mis mind võlus.
— Samas ei ole sellist maksimalismi kõigis su valitud soome autorites, sest Mukka ei ole vist päris tüüpiline soomlane?
— Ühest küljest ta nagu on tüüpiline, sest tegelikult võib ka “Kokkolas” leida sellega sarnasust. Pole ju nii, et kui on soome tükk, siis on s o o m e tükk. Soome teema alla mahub nii palju eri variante. Näiteks Antti Tuuril, kelle tekstiga ma praegu töötan, on hoopis teistsugune viis soomlast ja inimest avada. See on pigem kaurismäelik. Ja siis see, mis ma Von Krahli teatris tegin – “Tavalised inimesed”... Seal labaselt väljendades toimub sees väga palju, aga välja ei anta eriti midagi, sa pead mõistatama. Seda nimetatakse ka tuimuseks, aga kindlasti ei ole see nii.
— Kuidas sa Soome juurde püsima jäid?
Kindlasti ma ei mõelnud, et hakkakski nüüd soome tükke tegema. Õiget vastust sellele ei ole. Väiksena Kehras elades vaatasin Soome televisiooni, see sai mulle lähedaseks. Kuulasin soome muusikat, mida tavaliselt ükski teine normaalne inimene ei kuulanud. Kuigi oma sõprade, klassikaaslastega olime kambakesi kõik koos Soome-vaimustuses. Vaatasime koos Soome sket‰isaateid. Eriti meeldis meile Pirkka-Pekka Petelius, kes aastate viisi neid sketše tegi. Soome huumor, mille kohta tavaliselt arvatakse, et see on natuke nõme, tundus mulle, vastupidi, oma olemuses võluv. Seda ei saa seletada, vaid tunda.
— Soome huumor on vist selline, millest tuleb läbi näha, selle taga on midagi natuke traagilist.
— Jah. Kuna me sketše lindistasime ja mitmekümneid kordi vaatasime, andis see neile ja sealsele huumorile väärtust juurde. Me süvenesime sellesse. Osa sketše tundus esimesel korral igavad, aga mitme korraga muutusid kõige igavamad just kõige lahedamateks.
— Kas sa millalgi hakkasid ka teadlikult soome tekste otsima?
— Olen otsinud küll, aga siis tavaliselt ei ole leidnud, need on ikkagi kuidagi minuni jõudnud. Samas ei ole miski juhuslik…
— Antti Tuurit lavastad nüüd teist korda. 2000. aastal “Novembri lõppu” näinud Tuuri kiitis ise ka su tudengitega tehtud lavastust. Nüüd lavastad Draamateatris tema tükki “Jõgi voolab läbi linna”. Miks jälle Tuuri?
— Ta meeldib mulle väga. Tema puhul on kummaline, et tema raamatuid on mul isegi raske otsast lõpuni lugeda. Neis on kohti, mida ma ei viitsi lugeda – kui ma olen juba “laksu” kätte saanud, siis rohkem ei viitsi. Sellepärast tundubki, et tal oleks nagu rohkem teatritekst, ka need asjad, mis ei ole teatrile kirjutatud. Tal on hästi palju dialoogi ja see avab karakterit, neid on huvitav lavale panna. Samas on Tuuris nii palju soomlasele olemuslikku. Need stseenid, mis “Jõgi voolab läbi linna” sees jooksevad, ei ole üksikult justkui mitte midagi, aga kokku moodustab see täiusliku terviku.
— Kas kõik need soome tükid, mis on viimasel ajal Eesti teatrid vallutanud, kummutavad ehk ka stereotüübi soomlasest?
— Paljud on ilmselt aru saanud, et tegelikult on soome asjades väga palju head. Ju on siis neid stereotüüpe hakatud murdma. Enam ei ole nii, et kui on soome tükk, siis ma küll teatrisse ei tule. Seal on väga palju head, mida meil ei ole ja mida tasub sealt võtta. Kõigele vaatamata oleme me siiski üsna sarnased…Võib-olla see, mis võlub, ongi see enese äratundmine – mis meil on ühist.
— Sa ei tunne, et teised lavastajad on tulnud sinu kapsaaeda autoreid varastama?
—Tunnen muidugi. Aga see tunne on ju mõttetu. Pole mõtet selle tundega kaua ringi käia.
— Samas on sind ka kogu soomelembuse juures nimetatud Mark Ravenhilli maaletoojaks – oled lavastanud põneva briti dramaturgi “Shopping & Fucking” ja “Mõned teravad polaroidid”.
—Jah, ja nüüd tuleb kolmas – “Sleeping Around”, meie keeles “Võta mind”. Ravenhilli on lihtsalt väga raske lugeda, kuigi… näitemänge ongi raske lugeda. Ka “Metspardi” puhul ütlesid paljud näitlejad mulle pärast esietendust, et nad alguses ei uskunud sellesse sugugi. See tundus neile kuidagi... No nii, nagu ikka Ibsen võib tunduda – ikka väga nõme. Oli aeg, kus ta mulle samuti mitte midagi ei öelnud. Ravenhilliga on samamoodi. “Polaroididega” (“Mõned teravad polaroidid” – toim) ütles [Juhan] Ulfsak, et see tundus talle alguses liiga lihtne, trafaretne. Pärast pidi nentima, et mul oli Ravenhilli suhtes õigus. Aga see on maitse asi. Mõne ajab Ravenhill kindlasti oksele. Ma mõtlen osa publikust.
— Kuidas sina nendest tekstidest läbi näed ja neile ikkagi võimaluse annad?
— Esimesel lugemisel ei näegi ma päris läbi, aga tunnen, et seal justkui oleks midagi.
— Soome huumor on tihti selline, mille taga on ka traagikat. Võib-olla sind tõmbabki soome tekstide poole just huumori ja traagika suhe?
— Selles suhtes on sul õigus, aga see ei ole eesmärk omaette. Viimasel ajal olen mõelnud, et see ei ole üldse see ülesanne. Mida aeg edasi, seda enam on mul tunne, et traagikat ei olegi vaja rõhutada, mitte trafaretses mõttes. Tegelikult oleks meie ülesanne leida sealt pääsemine või võimalus olla õnnelik. On küll traagiline, aga mis siis! Ei ole vaja, et tükk jääks vaatajat rõhuma. Või et see tänitaks: näe, sa naersid terve tüki vältel, aga vaata, kui traagiline kõik tegelikult oli! Kokkuvõttes pole traagikat olemaski. Isegi surm pole ju tegelikult traagiline.
Tegelikult tuleks sealt edasi minna, et kogu traagika ei oleks kokkuvõttes üldse nii hirmus. Näidata, et kõigil on tegelikult võimalus õnnelik olla. Või vähemalt vihjata sellele, et loobuda võiks neist asjadest, mis seisavad meie ja armastuse vahel. Samamoodi, et me loobuksime hinnangute andmisest. See on mu arvates üks selliseid asju, mis meid kogu aeg lõhub ja muserdab.
— Kunagi võis sinu lavastusi nimetada pigem eksperimentaalseteks – katsetasid vormi ja tekstiga. Mis tingis sinu pöörde psühholoogilise realismi juurde?
— Ega ma nooruses neid tükke tehes ei mõelnud, et eksperimenteerin või teen midagi teistmoodi. Üks põhjus, mis pani asja eksperimentaalsena nägema, oli tekst. Tuglas (“Hei, Luciani!” – toim) ja Jaan Oks (“Küpressimägi” – toim). Oksa oma ei ole üldse teatritekst, ta on nii toorelt isiklik ja nii valus, et tuli mõelda, kas seda ikka peaks üldse tegema. See oli kildudest ja tunnetest kokku pandud. Minu jaoks tekkis sellest lugu või palju väikseid lugusid, mis moodustasid terviku. Mõne jaoks kindlasti ei moodustunud ka, sest publiku huvi ei olnud eriti suur. Kuigi ma tean ka inimesi, kes käisid vaatamas kõiki “Küpressimäe” etendusi.
Noorena, kui ma ei osanud ega teadnud, oli muidugi teatrit mingis mõttes palju lihtsam teha. Esimese tüki tegemine tundus kõige lihtsam. Ütlesin: mina tahan, nii on ja nii sa pead tegema. Näitlejad ei saanud midagi aru, teksti olin ise kokku keevitanud ja Oksa loos ei olnud veel eriti mingit “stoorit”.
Ma arvan, et see oli esimene eesti räppmuusikal, sest me proovisime räppida. Olin enda jaoks just avastanud Cypres Hilli (USA hiphopbänd – toim) ja me kasutasime nende lugusid, sellest tuli ka pealkiri (Cypres Hill on eesti keeles Küpressimägi – toim). Mulle tundus millegipärast, et see võiks sobida üle-eelmise sajandi lõpu Eesti külla, midagi tundus sarnast. (Naerab.)
Praegu olen ma lihtsalt muutunud. Noh, ütleme vanem. Pole enam vaja nii palju rabeleda, et see välja tuleks, mis tähtis on. Piisab, kui võtan näidendi koos näitlejatega oma südameruumi. Kõik on palju lihtsam. Isegi lihtsam kui palju lihtsam. Ainult usaldus loeb. Lihtsuseni, põhiliseni jõudmine nõuab muidugi palju tööd. See on lihtne, aga väga keeruline. Ja armastus on õnne valem. Armastus on lihtsaim asi maailmas. Aga selleni jõudmine on imelikul kombel eriti raske.
— Sul on muusikaga üldse eriline suhe. Sa teed ise muusikalisi kujundusi ja need on päris põnevad. Mäletan, et “Adolf Rühka lühikest elu” vaadates oleksin peaaegu toolilt püsti karanud, kui kõlama hakkas Kanada indie-bändi Arcade Fire’i lugu “Crown of Love”.
— Muusikaga on mul täiesti normaalne suhe. Ei midagi perversset. (Naerab.) Mulle meeldib muusikalisi kujundusi teha küll. Eriti edukate lavastuste puhul on tuldud ka seal kõlanud lugudega plaate küsima. Aga ma olen oma elu ajal palju muusikat kuulanud. Vene ajal ei jõudnud ju meieni mingit erilist muusikat, aga isal olid sõbrad, kes talle plaate tõid. Isa kinkis mulle 10. sünnipäevaks maki ja siis ma lindistasin muusikat igalt poolt, kust vähegi võimalik. Enne seda, kui raadiosse sai sisse panna suhteliselt kalli Soome-ploki, lindistasin ma telerist. Kui Soome televisioonil oli tabel ees, siis lasti sealt enamasti raadiot. Kella kolmest või neljast hakkas mängima rokkraadio. Minu igapäevane hobi oli pärast kooli sealt lugusid lindistada.
Olen ikka püüdnud uuema muusikaga kursis olla. Kui leian midagi uut ja head, siis see erutab ja toetab mind ning annab energiat juurde. Viimased leiud olid Arcade Fire ja TV on the Radio (mida ma kasutasin “Metspardis”). Neid avastamisrõõme on harva, aga sa tunned ära, et see on oma. Erutus võib ajaga lahtuda, aga ka ringiga tagasi tulla. Üllar Saaremäe ütles mulle kord sõbraliku irooniaga: noh, sa oled ju Raul Saaremetsast ainult paar sammu maas. Viimasel ajal võib-olla isegi kümme sammu.
Muusikal on mulle emotsionaalne mõju. Eriti selles tähenduses, et kui ta minus mingeid tundeid tekitab ja mul on tarvis lavastuse käigus vaatajates samu tundeid tekitada, siis ma panen selle stseeni. Paljudele mõjub see lugu kindlasti teistmoodi, aga on tore, kui on inimesi, kes tunnevad sel hetkel samamoodi kui mina.
Minuga ei juhtu kunagi, et tulen proovi ja ütlen: siin on muusika, kuulake, tundke ja nutke. Tavaliselt ei lähe see kunagi lõpuks nii lavale. See ütleb nii mõndagi ka minu kui lavastaja kohta – ma ei mõtle kunagi tükki alguses kohe välja. Suur protsent sünnib ikkagi näitlejatega koos prooviprotsessis. See, mis alguses paistab, ei pruugi lõpuks üldse enam nii olla. Kõik üleliigsed kihid on maha võetud.
Teised temast
Hilje Murel
sõber ja endine kolleeg
•• Ingomar on selles suhtes erakordne, et ta teeb ja jõuab hästi palju, aga ei ole tormakalt ambitsioonikas. Ta tegeleb asjadega rahulikult, omasoodu. Kui me Ugalas koos töötasime, siis oli ta hästi vaikne lavastaja, kuigi muidu on lavastajad jutukad ja paljusõnalised. Tema on rahulikult suunav, aga alati õigel teel. Temaga on hea koos eesmärgi poole minna, sest ta jaksab sind järele oodata.
•• Temas on tohutu armastus inimeste ja elu vastu. Kuigi ta võib teha karme lavastusi, siis paistab sealt alati hellust. See tuleb puhtalt temast, mitte niivõrd materjalist.
Tulekul
“Jõgi voolab läbi linna”
•• Antti Tuuri
•• Ühes Põhja-Soome linnas ristuvad kolme mehe eluteed. Need on trükitööline Ilmari Autio, keemiaprofessor Seppo Pihlaja ja tema kunstnikust poeg Ilmari Pihlaja. Nende elukäigud selguvad, kulgevad mõnda aega koos, põimuvad, lahknevad. Loo sündmustik on lihtne ja realistlik, ent elueheduse tunne kaasahaarav. Lihtsate meeste väikelinnaloosse on kinni püütud suurt olemise ängi, põhjamaise kammitsetuse taga aimuvat ja välja pääsedes plahvatavat jõudu, ehk isegi kirge.
•• Draamateatris 23. detsembrist.
“Võta mind”
•• Mark Ravenhill, Hilary Fannin, Stephen Greenhorn ja Abi Morgan
•• Originaalnimega “Sleeping Around” on 1998. aastal work-shop’i käigus sündinud näidend armastusest ja seksist millenniumieelses Suurbritannias. Kaks näitlejat mängivad tosinas stseenis erinevaid paarikesi, kelle tavalised elud löövad lõkkele ebatavalistel hetkedel, kõikvõi-malikes mõeldavates ja mõeldamatutes seostes.
•• Tuleb lavale veebruaris Vanemuise teatris.
Suvel
•• Suvel loodab Ingomar Vihmar lavastada Andrus Kivirähki uut tükki Friedebert ja Elo Tuglasest.
Eluloolist
Ingomar Vihmar
Sündinud
31. märtsil 1970 Tallinnas
Haridus
1992. aastal lõpetas lavakunstikateedri (15. lend)
•• 1991–1999 Ugalas (näitleja)
•• 1999–2001 Ugalas (lavastaja)
•• 2001–2002 Ugalas (näitleja ja lavastaja)
•• 2002–2006 vabakutseline lavastaja
•• 1992–2001 Viljandi kultuurikolledÏi õppejõud
•• Alates 2006 Eesti Draamateatris lavastaja
•• Vabakutselise lavastaja perioodil oli ka reklaamifirmas copywriter.
•• 1995 Donald Bisset “Muinasjutuudu”, Ugala (Viljandi kultuurikolledÏi I lend)
•• 1995 Mustlaste muinasjutt “Õnnelill”, Ugala (Viljandi kultuurikolledÏi I lend)
•• 1996 Friedebert Tuglas/Ingomar Vihmar “Hei, Luciani!”, Ugala
•• 1997 Helmut Krausser “Batman mootorsaega”, Ugala
•• 1997 Jaan Oks / Ingomar Vihmar “Küpressimägi”, Ugala
•• 1998 Timo K. Mukka “Laul Sipirja lastest”, Ugala
•• 1998 Nicky Silver “Lendsaurused (Pterodactylus)”, Ugala
•• 1999 Mart Kivastik “Õnne, Leena!”, Ugala
•• 2000 Antti Tuuri “Novembri lõpp”, Ugala (Viljandi kultuurikolledÏi III lend)
•• 2000 Ilkka Pitkänen “Tavalised inimesed”, Von Krahli teater
•• 2001 Mark Ravenhill “Mõned teravad polaroidid”, Von Krahli teater
•• 2002 Mark Ravenhill “Shopping & Fucking”, Ugala
•• 2003 Franz Echrenbusch
“Täismäng”, Rakvere teater
•• 2003 Jussi Niilekselä/Mihkel Ulman “Taksirengit/Taksojuhid”, Von Krahli teater
•• 2004 Franz Xaver Kroetz “Tavalised inimesed ehk inimene Meier”, Rakvere teater
•• 2004 Franz Xaver Kroetz “Tavalised inimesed kaks”, Rakvere teater
•• 2004 Hendrik Ibsen “Metspart”, Viljandi kultuuriakadeemia (V lennu diplomilavastus)
•• 2005 Maiju Lassila “Tuletikke laenamas”, Vanemuine
•• 2005 Andrus Kivirähk “Adolf Rühka lühikene elu”, Draamateater
•• 2006 Neil Simon “Päikesepoisid”, Draamateater
•• 2006 Mati Unt “Tühirand”, Vanemuine
•• 2007 Leea Klemola “Kokkola”, Endla
•• 2007 Mart Kivastik “Eesti asi”, R.A.A.A.M.
•• 2007 Henrik Ibsen “Metspart”, Draamateater
•• 2007 Antti Tuuri “Jõgi voolab läbi linna”, Draamateater
Tunnustus
•• 2007 Ants Lauteri nimeline preemia
