Salme Reek — vanakooliteatri rahutu rüblik
Teda võinuks nimetada Eesti teatri grand old lady’ks. Aga kas väärikas vanadaam jookseks meeskolleegidega võidu sadat meetrit ja võidaks? Nii küsis üks väljaanne 1977. aastal Reegile juubeliks õnne soovides. Ega vist. Tom Sawyerile, ühele Reegi lemmikrollile, sobib see aga hästi.
Kui kahekümnene Salme Reek klassiõe Agnes Lepa toetuseks Draamastuudio teatrikooli katsetele läks ja sisse sai, ei julgenud ta sellest vanematele esmalt iitsatadagi. Töölispere kultuurilembeses kodus hinnati küll nii raamatuid, muusikat kui ka teatrit, ent võimalus, et lihane tütar läheb näitlejaks, tekitas emas kabuhirmu.
“Räägiti ju näitlejate kohta väga pahasti, eriti naistest,” meenutas Reek 60 aastat hiljem antud intervjuus. “Isa suutis ema maha rahustada: kui tema kunagi noore mehena maalt linna tuli, olevat ema samuti ahastanud ja nutnud, et nüüd saab pojast linnas hobusevaras.”
1930. aastal teatrikooli IV lennu lõpetanud Reek suunati Draamateatrisse, kus ta töötas elu lõpuni. Esimese päris lavarolli sai ta juba enne lõpetamist, mängides 1929. aastal esietendunud “Ortrunis ja Ilsebillis” väikest poissi nimega Ubbe. Tema osatäitmist pani lakooniliselt, ent sõbralikult tähele ka toonane meedia, kes märkis, et tükis kaht väikelast kehastanud näitlejad olid oma osades päris kodus. See oli esimene kord, mil Reeki mõnes ajalehes kas või kaudselt mainiti.
Reegist tegi näitleja tollane lavastaar ja õppejõud, ülirange Hilda Gleser. “Ei päästa ükski direktor, ükski säng, ükski armastus – päästab ainult töö,” meenutas Reek saadud õpetuse tuuma 1995. aastal. Kool õpetas Reegile, et ühestki rollist ei tohi ära öelda.
Vahel juhtus, et järjekordne pakutav poisiroll pani näitlejanna – ikkagi väga kauni noore naise! – nördimusest pisaraid valama, aga töö sai tehtud, ja hästi. “See on mulle koolist külge jäänud, et ma mitte iialgi ei ütle “ma ei saa”.” Gleseri portree rippus aastakümneid Reegi garderoobi seinal Liina Reimanni foto kõrval.
Kui Gleser täitis näitlejahakatise vaimse karastamise ülesannet, siis füüsiliste võimete eest hoolitses omanimelist tantsukooli juhatanud Gerd Neggo. Andeka õpilase viletsast finantsseisust kuulnud Neggo keeldus Reegilt peagi õpetamise eest raha võtmast. Diplomi sai Reek kätte kolme aastaga, ent tantsutrenni jätkas ta okupatsiooni alguseni – viisteist aastat, poolteist tundi päevas.
1959. aastal esietendunud “Nukitsamehe” kohta kirjutas 1965. aasta Noorte Hääl: “Kui ei teaks Reegi vanust, võiks arvata, et Nukitsameest mängib viieteistkümneaastane, sest ta lausa veerleb pallina laval, keerleb vilkalt nagu vurrkann.” Reegi füüsilise vormi imetlemine muutus juubelitervituste lahutamatuks osaks, püsides asjakohane ka kolmekümne aasta möödudes.
Poisirolle hakati Reegile kaela sokutama kõigepealt kasvu tõttu ning siis juba seepärast, et temast paremat osatäitjat polnud leida. 1972. aastal antud usutluses arvas Reek ise, et kuigi poisse oli ta mänginud varemgi, võis poisirolli sünnist rääkida alles alates 1938. aasta tükist “Laul tulipunasest lillekesest”, milles ta kehastas karjapoissi.
“Hakkasin valdama poisi psühholoogiat, tunnetama tüüpi, kelles hakkas valitsema poisi stambivaba maailm,” selgitas Reek. 1938. aastal esietendus ka “Väike lord Fauntleroy”, mis oli nimikangelast kehastanud Reegi jaoks esimene suur roll. Väikese Cedriku kuju edasiandmisel inspireeris näitlejannat mälestus noorelt surnud vennast.
Keerulised aastad
1940. ja 1950. aastad olid Reegile rusuv aeg, seda nii ühiskonnas toimunud kosˇmaarsete muutuste tõttu kui ka isiklikel põhjustel. Näitlemist sai ta mõlema okupatsiooni ajal jätkata ning repressioonid teda ei tabanud, küll aga saadeti Siberisse õde Hilda Paadam.
1940. aastal läks Reek lahku abikaasa Päären Raudveest (1935. aastani Bernhard Rosenwald). Raudvee oli näitleja ja kunstnik, Reegi kursusekaaslane, kellega ta abiellus teatrikooli lõpetamise aastal.
“Ma poleks pidanud lahku minema, aga ma ei saanud teisiti,” ütles Reek mõned kuud enne oma surma. “See oli kuritegu teise vastu. Aga kui ma seda poleks teinud, oleksin väga palju kaotanud. Arvan, et kohutavalt palju.”
Oma tõelise eluarmastuse, näitleja ja lavastaja Oskar Põllaga Reek ei abiellunud – rahvavaenlase õde võidi iga hetk külmale maale saata ja kombetäitmisest paar niikuinii suurt ei hoolinud.
1953. aastal tõrjuti Reek näitleja kohalt inspitsiendiks, et Moskvast saabunud Lunatsˇarski-nimelise instituudi lõpetajatele ruumi teha. See ei kestnud kaua, ent oli kahtlemata alandav. Mõned rollid Reek siiski sai.
1955. aastal mängitud “Tagahoovi” Nikita osa saamist on ta ise nimetanud varguseks. Lavastaja Andres Särev harjutas etendust poolsalaja ning näitas lavastust direktsioonile alles siis, kui tükki ei võinud enam Reegita ette kujutada.
4. juunil suri Oskar Põlla. Neli päeva hiljem pidi Reek Nikita osas lavale minema. “Seda vist ei saagi seletada, mis see on – mis sinuga on juhtunud seoses selle surmaga ja mis sa oled kaotanud...” pihtis Reek üsna veidi enne omaenda surma. “Ja sa tead, kuhu sa lähed – väljamüüdud saal. Ja kui ma lavale läksin, siis oli mul tunne, et mind nagu hoiti kätel. Et kaitsevaim või kaitsevall tuleb su ümber, sa tunned seda ja see aitab sind.”
Vaimustav ema Āse
Nikita oli üks Reegi tugevamaid poisirolle. Praegustele keskealistele meenub aga kindlasti 1960-ndate menunäidendite “Rops” ja “Rops aitab kõiki” robotpoiss, kes kehastas kõike, mida põlvkond tehnikaajastult ootas. Reeki ennast on nimetatud mineviku, kuldse Eesti aja sümboliks, millele kaasnäitlejad ja teatrikülalised võisid stagnaajal moraalselt toetuda. Eks ta ole.
Kui Reegilt 70. sünnipäeval unistuste rolli kohta küsiti, vastas juubilar vaid, et see roll jääbki tal mängimata. Parimaks või vähemalt endale olulisimaks osatäitmiseks pidas ta ise ema Āse rolli 1962. ja 1978. aasta “Peer Gynti” lavastuses. Samas rollis oli ta kunagi imetlenud Hilda Gleserit. Reegi võimukas, traagiline ja armastav Āse pani kriitikud vaimustusest ulguma ja sundis teatrilegend Ants Lauterit kuulutama: “Ma tahaksin olla 40 aastat noorem, et selle Āsega saaks koos mängida.”
Aja veeredes said Reegile omaseks vanade kräbedate naiste rollid ehk see, mille järgi enamik praegusi lugejaid teda kõige paremini mäletab. Kõlab klisˇeelikult, aga hingelt ta vist jäigi nooreks. Teada on, et ta vältis eakamat seltskonda ja otsis ikka noorte seltsi.
Tema viimaseks telerolliks oli musta komöödia “Kas te armastate papagoisid?” Dolores, kes vihub ühes stseenis rajuroki saatel tantsu. Selline ta vahest oligi.
Inimeste puhul ei sallinud Reek valelikkust, kuid möönis, et Nõukogude tingimustes tuli tal endalgi hädavalesid kasutada. Kõige enam armastas ta lapsi, eriti poisse, kelle psühholoogiat ta näitlejana põhjalikult tundma õppis.
Dokumentaalfilmis “Ükskord elus oli nii…” (täna kl 13.25 ETV-s) tunnistas ta, et loobus laste saamisest lavakarjääri nimel. Hiljem ohkas Reek, et võib nüüd rahuliku südamega surra, kuna tal ei ole enam ühtegi saladust.
Reek oli hea huumorimeelega ja elurõõmus inimene. Roogadest eelistas ta lõhekala ning angerjat, jookidest aga apelsinimahlaga viina, vilistades nooremate noomimisele. Enne surma jõudis ta täita ammuse unistuse ja käia reisil Ameerikas. Patareisid käis Reek laadimas oma Randvere suvilas, mida ta ise nimetas onniks. Ujuda ta ei osanud, aga sisemaal tundis ennast umbselt.
Päris lõpu eel rääkis näitlejanna tihti surmast. Reegi äsjailmunud elulooraamatus jutustab kadunud Dajan Ahmet, kuidas ta 1996. aasta juuni alguses Kloogal ujuma läks ning kohtas ebatavaliselt julget luike. Ahmetile tundus, et keegi saadab talle sõnumi. “Hakkan paaniliselt mõtlema, mis see võib olla, kellega ma viimati luigest rääkisin, ja mulle meenub, et rääkisin luigest Salmega. Ta oli käinud vaatamas Jaanus Rohumaa lavastust “Luik” Linnateatris, kiitis seda väga.”
Järgmisel päeval tuli teade Reegi lahkumisest. See on viimane temaga seotud legend.
Salme Reek on öelnud
•• Et inimene iseendast on väga mitmetahuline, äraarvamatu, keeruline endagi jaoks, siis peaks olema meie kutsetöö püüdluseks iseenda avastamine, uute, veel uinuvate omaduste äratamine. See tee on vaevarikas, vahel lootusetugi, ent arengu pant. Ampluaale eelistan rikast näitlejaindividuaalsust.
•• Mis te arvate, kas sportlane kunagi tuleb staadionile kindla plaaniga seekord hüpata meeter vähem? Ka näitleja ei tule õhtul kell kuus teatrisse selleks, et halvasti mängida.
•• Ma ei pea õigeks, et väikesed lapsed tuuakse lava taha, teatri köögipoolele või näidatakse, kuidas näitleja end grimeerib. Sellega hävib teatri illusioon. Kui me torti sööme, siis me ei lähe kohvikusse koka käest retsepti küsima.
•• Kõige raskem on teha rolli, kui roll on verevaene ja ebahuvitav. Elus on palju asju, mis ei meeldi. Ja kuna see on mu leib, see on mu töö ja ma ei tee seda üksinda, vaid koos teistega, siis ei ole mul õigust viriseda. On juhtunud, et väga huvitavad rollid on tehtud rollidest, mida pole esialgu nagu olnudki.
•• Elu muudab. Ma ei oska öelda, kas halvemaks või paremaks, aga tõsisemaks. Võib-olla ka umbusklikumaks. Pettumused toovad selguse ja arvatavasti on kaotused inimese kujunemisel vajalikud. Ainult et nooruses me seda ei tea.
•• Maailmas ei ole ilusamat ja paremat asja kui armastus. Armastus teeb inimese tõeliselt kauniks. Armumine on edasiviiv jõud, ta paneb sind mõtlema. Ja kui kannatama paneb, siis las paneb. Siis on see ilus kannatus.
•• Elu on nagu suur lavastus, mida rohkem ma elan, seda rohkem ma selle peale mõtlen.
•• Paljud on otsinud ja leidnud. Mina aga jäängi otsima. Ja igatsema.
Valik Reegi rolle ja arvustusi
1931 “Hüpiknukkude meister”, Grete
•• “Haruldaselt hea oli S. Reek Grete osas. Tõepoolest ei näinud ta aastatki vanem olevat oma partnerist – isegi lapselikum oli ta veel. [...] Käesolevas tükis ületab ta juba iseenda. Grete oli täielik kunstiteos.”
1941 “Libahunt”, väike Tiina
•• “[...] oli eriti mõjuv väikese Tiina (S. Reek) ilmumine. Seda hetke ei ole ma nii efektsena veel näinud üheski “Libahundi” lavastuses. Mõneks hetkeks oli kogu lava väikest Tiinat täis. Ja nii see peabki olema.”
1945 “Tom Sawyer”, Tom
•• “Näitleja kasvab niivõrd oma kujusse, et me ei kahtle Tom
Sawyeri ehtsuses. See on detailselt välja toodud Tom Sawyer, energiaküllane, reageerimiserk, meeldivalt iseteadev ja kõigi muude iseloomuomadustega selline, nagu seda raamatuteksti järgi võib kujutleda.”
1948 “Polgu poeg”, Vanja
•• “Me oleme näinud palju Salme Reek’i poolt meisterlikult antud laste kujusid, ent “Polgu pojas” näitleja nii ütelda ületas iseend... Näitleja suutis oma osasse paigutada niipalju inimlikku, niipalju lapselikku soojust, olles ihu ja hingega, andumuse ja õhinaga omamoodi vapralt väljas püstitatud eesmärgi saavutamiseks.”
1967 “Peer Gynt”, Āse
•• “Harva on olnud näitleja loomingus nii sügavat ühtesulamist teose vaimuga ja kuju nii jõulist ja mitmekülgset avamist.”
1977 “Noore daami külaskäik”, Naine
•• “Eriti Salme Reegil ei mäleta ammu nii säravat ja mitmeid võimeid rakendavat osa olevat. Ja kui hästi passib ta sinna verisulis näitlejate kilda! Lihtsalt lust vaadata!”
1987 “Paunvere”, Liisa
•• “Nagu aastakümneid varemgi, hämmastab Salme Reek vaatajat oma graatsiliste liigutustega. Tantsusammul kannab rahvarõivais Liisa lavale sööki-jooki, tõttab kohale pererahva esimese hüüatuse või kutse peale.”
1994 “Keely ja Du”, Du
•• “Mitu põlvkonda on harjunud Reegi võrratute poisikeste ja naljakate vanamuttidega. Du paneb mõtlema, et 20–30 aastat tagasi võinuks Reek proovida hoopis kandvamaid osi mõneski tõsirealistlikus peateest hälbinud moenäidendis. Ta võinuks mängida osi, millega mõnigi esinäitleja lootusetult maadles. Huumoritaju on jumala and, originaalselt, isikupäraselt väljenduv koomika, millel traagiline põhi all, on eriline anne. Miks peab selle peale nii hilja tulema?!”
Legendid
•• Väikese lapsena olevat Salme armastanud majade akendest sisse kiigata, surudes nina vastu aknaruutu ning uurides salaja toas toimuvat.
•• 1932. aastal käis Draamateater tükiga “Agulirahvas läheb ajalukku” ringreisil. 25-aastane Reek kehastas keskkooliõpilast Leidat. Abjas heideti lavastaja Paul Sepale ette, et too veab alaealise ringreisile kaasa.
•• 1936. aasta tükis “Õnnelik abielu” mängis Reek Nõukogude pioneeri Galjat. Näitlejanna, kes polnud ühtki ehtsat pioneeri ihusilmaga näinud, kujutles ennast repliike lausudes Napoleoniks ning roll tuli suurepäraselt välja. Galja pavel-morozovlik entusiasm tekitas mõnedes “kodanlikes” teatrikriitikutes õudu, ent 1958. aastal iseloomustas Õhtuleht rollilahendust järgnevalt: “Ja tõepoolest, Galja, tarmuka, reipa, aktiivse nõukogude pioneeri osa on Salme Reegi loomingulises biograafias eredaimaks tähiseks.”
•• Noorsooteater mängis 1945. aastal “Tom Sawyerit”, milles Reegil oli kanda nimiosa. Pärast ühte etendust tuli Tomiga tutvuma kaks “eakaaslasest” mürsikut, kes juhtisid kangelase tähelepanule mõnedele eksimustele raamatu sisu vastu ning tundsid poisi käekäigu vastu muidu huvi. Reek vastas samas vaimus, lahkuti omade poistena.
•• 1963. aastal andis Draamateatri trupp Moskvas “Peer Gynti” külalisetenduse. Saalis olla viibinud ka rühm Norra näitlejaid, kellest üks mängis kodumaal Peeri rolli. Norralane olevat pärast etendust Reeki suudelnud ning öelnud inglise keeles: “See oli väga, väga hea.” “Tänan, mu poeg,” vastas Reek naeratades.
Arvustus
Kristi Eberhart
Kes te olite, Salme Reek?
•• Kaduvat teatrilugu ja huvitavaid näitlejaisiksusi jäädvustavaid raamatuid tuleb tänuväärse järjekindlusega üha juurde. Kui kõrvutada kolme viimast: Margit Kilumetsa bestsellerit Ita Everist, Katri Aaslav-Tepandi doktoritööd Erna Villmerist ning Salme Reegi sajanda sünniaastapäeva puhul ilmunud raamatut, siis tuleb nentida, et (näitleja)biograafia kui väga nõudlik ja delikaatne zˇanr on meil veel kujunemas.
•• Silma hakkab korduv tõsiasi, et need raamatud (v.a epigrammistiilis pretensioonitu ja publikumenule orienteeritud Everi-raamat) püüavad haarata korraga mitut sihtgruppi: nii naiste-ajakirjadega harjunud koduperenaist kui ka entsüklopedisti-sinisukka.
•• Tulemust võib ette kujutada: lugeja loeb ühe hingetõmbega läbi näitlejanna enda sõnavõtud, tema eraelu puudutavad leheküljed ning kolleegide mälestused temast, silmitseb huviga fotosid ning kui aega leiab, lehitseb hajameelselt ka teaduslikke peatükke: tsitaate omaaegsest kriitikast ja põh-
jalikult järgitud kronoloo-
giat.
•• Salme Reegi raamatul on kaks autorit, mistõttu on ühtede kaante vahel külg külje kõrval ka kaks lähenemisviisi. Kui Lea Arme on kirjutanud kergelt ja haaravalt loetava inimliku portree Salme Reegist, siis teatriteadlane Eike Värk lisab omalt poolt põhjaliku tsitaatide- ja viideterohke akadeemilise ülevaate Salme Reegi näitlejateed saatnud kriitikast ja kultuuriloolisest kontekstist.
•• Kui Ita Ever ja Erna Villmer on mõlemad oma ajastu suurimad näitlejannad, siis Salme Reegi fenomen oli eelkõige tema pikaealisus ja suur armastus teatri vastu. Tema ampluaa piirdus kogu tema tuntuse juures eelkõige väikeste poiste ja vanade naiste rollidega.
•• Kahe autori viisakat ja vaieldamatut respekti Salme Reegi vastu vürtsitavad ootamatu aususega ja avalikkusele seni teadmata karakterijoontega tema kolleegide ja sõprade mälestused.
•• Ehkki raamat kujutab endast küllaltki eklektilist, eri stiilidest laotud mosaiiki, seisab loodetavasti iga lugeja, kes on raamatu lõpuleheküljele jõudnud, silmitsi üllatavalt huvitava, vastuolulise ja ammendamatu küsimusega: tõepoolest, kes te olite, Salme Reek?
•• 10. november 1907 —
9. juuni 1996
•• Haridus: 1930 Draamastuudio teatrikool (IV lend), 1933 Gerd Neggo tantsustuudio.
•• Töötas üle 60 aasta Draamateatris (kokku üle 200 rolli), teinud kaasa Riikliku Noorsooteatri, Estonia ja Salong-teatri tükkides, filmides, telelavastustes ja kuuldemängudes. Töötanud ka inspitsiendi ja helirežissöörina.
•• ENSV teeneline kunstnik 1964, rahvakunstnik 1969.
•• 1993 valis Ettevõtlike Naiste Assotsiatsioon ta aasta naiseks
•• 1995 Eesti Rahvuskultuuri Fondi tänuauhind, 1996 Tallinna teenetemärk
