Vähemast kui olümpiakullast ei tohtinud mõeldagi!
“Kunagi eelnevalt öeldi, et kuld lihtsalt peab tulema!” meenutab Stukolkin, kes pääses finaali tänu eelujumises näidatud parimale ajale. Vladimir Salnikovile, Andrei Krõlovile ning Sergei Kopljakovile olid piletid õhtusele medaliheitlusele juba ammu reserveeritud.
“Teadsin, et võistkond on kuldmedali pretendent. Küsimus oli vaid, kes sellesse nelikusse kuuluvad. See oli minu võimalus,” ütleb Stukolkin 27 aastat hiljem.
Finaalis ei tohtinud nelik vähemale kui kullale mõeldagi, sest Nõukogude Liidu olümpiamedalite plaanis seisid ka nende nimed. Stukolkini sõnul õhtul närveerimiseks enam aega ei jäänud.
“Stardis ei tohtinud enam väristada. Lihtsalt läksid ja tegid oma tööd. Tuli ainult jälgida, et vahetuste ajal valestarti ei tee,” ütleb ta.
Kuigi eestlase tempo oli neliku aeglaseim, juhtis meeskond algusest lõpuni ning võitiski ajaga 7.23,50
Ida-Saksamaa ja Brasiilia ees olümpiakulla.
Pikka pidu polnud Ivaril aega pidada, kuna järgmisel päeval tuli startida ka 400 m vabaujumises. Sel alal teenitud medalit – olgugi et pronksi – peab Stukolkin ise olümpiakullast suuremaks saavutuseks. “See oli ju puhtalt minu enda oma,” põhjendab ta.
Jarotski hindas töökust
Teekond olümpiavõiduni sai põhjapaneva alguse 1976. aastal, mil Eesti NSV nelik tuli üleliidulisel koolinoorte spartakiaadil 4 x 100 m vabaujumise teatenelikutest teisele ja 4 x 200 m teatenelikus kolmandale kohale. Aasta hiljem
riputati Stukolkinile N Liidu juunioride meistrivõistlustel kaela 200 m vabaujumise pronks ja 4 x 100 m teateneliku koosseisus hõbe. Võistlusi jälginud kuulus treener Genrihh Jarotski kutsus Stukolkini seejärel enda rühmaga harjutama.
“Ärkasime pool seitse ning tegime kaks ja pool tundi trenni, samamoodi õhtul,” meenutab Stukolkin halastamatut koormust. Päevas läbiti kuni 20 kilomeetrit. Laagrites prooviti vahel harjutada ka kolm korda päevas.
“Niimoodi üksteist kuud aastas, kuuel päeval kaks korda nädalas. Vaid pühapäevi võeti lõdvemalt,” lausub ujumisäss.
Treener Jarotskit mäletab Ivar kui karmi meest, kellega sõprussuheteni sportlane naljalt ei jõudnud.
“Jarotski oli range ega rääkinud eriti palju. Sportlaste ja tema vahel oli tunda ülemuse ja alluva vahelist distantsi,” kirjeldab Stukolkin. “Alguses suhtus ta meisse kui poisikestesse. Ütles, et õige töö ootab alles ees.”
Mida Jarotski Eesti noormehest mõtles, ei öelnud ta kunagi otse välja. “Kuulsin hiljem teistelt, et ta oli öelnud: “Oleks kõik nii töökad nagu Ivar, oleks mul palju kergem elada.””
Suur roll Stukolkini edus oli ka treener Mall Randmeril, keda värske olümpiavõitja oma intervjuudes esimesena tänas.
Isu sai otsa
“Randmeriga olid meil hoopis teistsugused suhted. Olin tema ainuke õpilane, kes midagi suuremat saavutas. Ilma tema käe all saadud ettevalmistuseta olnuks mul liidu koondises väga raske hakkama saada,” nendib Stukolkin.
Pärast Moskva olümpiamänge jäid toonasest nelikust aktiivselt treenima vaid Stukolkin ja Salnikov. Ivar tahtis edukalt esineda veel 1984. aasta olümpialgi, kuid Nõukogude Liit otsustas Los Angelese mänge boikoteerida.
“Siis kadus stiimul. Ma ei võtnud ujumist enam nii tõsiselt kui vaja. Viisin vaid teatud asjad lõpuni,” ütleb ujumistrikoo varna riputanud ning Eestisse tagasi kolinud Stukolkin.
Kuldne nelik üritas mõnda aega veel üksteisega telefonitsi ühendust hoida, kuid elu läks edasi ning pikad vahemaad tegid oma töö.
“Viimati käisin Leningradis (Peterburis) vist viis aastat tagasi. Kui nüüd sinna sattuma peaksin, kohtuksin vanade kaaslastega meelsasti,” ütleb Stukolkin.
Eluloolist
Ivar Stukolkin
tippujuja
Sündinud 13. augustil 1960 Tallinnas. Pikkus 188 cm, kaal 78 kg
Saavutused:
1980. aasta Moskva olümpial
4 x 200 m vabaujumises kuld ja 400 m vabaujumises pronks. 1982. aasta MM-il 4 x 200 m vabaujumises hõbe.
Püstitas 29 individuaalset Eesti rekordit, millest püsivad kolm vabaujumise distantsidel: 200 m 1.51,93 (1982, Kiiev), 400 m 3.53,95 (1980, Moskva), 1500 m 16.12,85 (1983, Rooma).
Treenerid: Mall Randmer ja N Liidu koondises Genrihh Jarotski, esimene treener Anu Tomasberg
Olümpiavõitja: pilt on nukker
•• Ivar Stukolkin, kuidas Eesti ujumise hetkeseisu hindate?
Kui võrrelda meie sportlaste tulemusi maailmatasemega, on pilt nukker. Kes Eesti tasemel midagi saavutavad, lõpetavad tiitlivõistlustel B-finaaliga. See on kurb.
Teiseks: Eesti ujujad eelistavad sprindidistantse. 200 meetrit vaid proovitakse ja tulemust ei saavutata.
•• Kas Eesti ujuja võib kunagi saada olümpiamedali?
Individuaalselt kindlasti, meeskondlikult vaevalt. Selleks on suuremat rühma vaja. Et 4 x 100 meetri vabaujumises kullale heidelda, peab iga mees ujuma alla 48 sekundi. Meil pole ühtegi nii kõva meest. Ma ei tea, mis selleks peaks juhtuma...
•• Millega praegu tegelete?
Keerasin oma elus järgmise lehekülje. Olen raudbetoonelementide tehase AS Lasbet jurist.
•• Kui tihti ujute?
Proovisin ühe aasta kord nädalas ujuda. Selle suveni pidasin vastu. Siis ei leidnud enam aega. Ausalt öeldes ei soovi ka.
•• Olete ka Eesti olümpiavõitjate kogu president. Millega tegelete?
Olümpiavõitjate kogu liikmete probleemidega. Käime üritustel ja näitame, et oleme elus. Konkreetset tööplaani pole.
•• Kas olümpiavõitjate kogu liikmete ideid ja kogemusi peaks rohkem praeguste sportlaste peal rakendatama?
Kui oled tippsportlane, ei tähenda see, et oled ka tipptreener. Kui enam spordiga ei tegele, ei sunni sind selleks miski.
