Sihtasutus teatris võib kaasa tuua poliitilise sõltuvuse
Kuu aega tagasi oli lehtedel taas põhjust teatrist kirjutada: senine Vene teatri sihtasutuse nõu-kogu esimees Ants Leemets astus tagasi ning tema asemel saadeti teatrit päästma kultuuriministeeriumi supermees Aivar Mäe. Samas räägiti teatri direktori Irina Ossimovskaja juhtimisvigadest ning ebakõladest kunstilise juhi Mihhail Tšumat-šenkoga, nii et mõnigi lugeja võis õigustatult pärida, kes seda teatrit siis lõpuks ikkagi juhib.
Ametlikult on kõik kirjas sihtasutuste seaduses: sihtasutusel on nõukogu, mis “kavandab sihtasutuse tegevust ning korraldab sihtasutuse juhtimist ja teostab järelevalvet sihtasutuse tegevuse üle” (§ 24) ning nõukogu määrab ka juhatuse, mis juhib ja esindab sihtasutust, kuid peab seda tehes “järgima nõukogu seaduslikke korraldusi” (§ 17/7). Põhimõtteliselt tähendab see, et igapäevaste küsimustega tegeleb nõukogu poolt määratud sihtasutuse juhataja – Vene Teatri puhul Irina Ossimovskaja –, kuid tal on kohustus nõukogule kogu aeg oma tegevusest aru anda ning tema tulevik sõltub otseselt ja ainult selle otsustest. Järelikult juhib teatrit nõukogu?
Laen toob sihtasutuse
Sihtasutused on Eesti teatriväljal veel üsna uued nähtused, praegu tegutsevad selles juriidilises vormis lisaks Vene Teatrile veel Eesti Draamateater, Rakvere teater ning Ugala. Vanim siht-asutus on tegelikult Vanalinna Teatrimaja, kuid nemad haldavad vaid Sakala 3 maja ning seal tegutseva riigiteatri NO99 tegevusse ei sekku.
Nagu sihtasutustega teatrite nimekirjast väga hästi näha, hakati teatreid ümber vormistama siis, kui ees seisis suurem ehitustegevus – noorimana lisanduski Ugala, mis praegu valmistub suureks renoveerimiseks. Põhjused on juriidilised ning paljuski seotud ehituslaenudega. Kokku saab kultuuriministeeriumilt toetust aga üle 20 eri teatri ja agentuuri, mille juriidiline olek ulatub mittetulundusühingust avalik-õigusliku rahvusooperini.
Ajalooliselt on teatris A ja O olnud ikka kunstiline juht. Ajapikku tekkis tema kõrvale direktor, kuid nende kahe positsiooni ühendamine üheks polnud tabu veel lähitulevikuski, kuigi kui räägiti rebestamisest kunstilise ja majandusliku juhtimise vahel, siis oli see tavaliselt esimese kahjuks. Viimaseks mohikaanlaseks on siin Ugala, mille juhatusse kuulub praegugi vaid Peeter Tammearu. Raha ja kunsti vastuolulisusest on ikka rääkida armastatud, kuigi Eesti teatrilool suuri selleteemalisi sõdu õnneks ette näidata pole. Pigem vastupidi, tandemid nagu Indrek Saar – Üllar Saaremäe Rakveres ja Raivo Põldmaa – Elmo Nüganen Tallinna Linnateatris on tõendanud, et väga edukas koostöö on võimalik. Seetõttu ongi huvitav pärida, kuhu jääb kunstiline juht sihtasutuses.
Taas, ametlikult on ta üks tööline, kelle palkab juhatus ning kes asub seega hierarhia kolmandal pulgal nõukogu ja juhatuse järel. Tegelikkuses on kunstilise juhi panus teatri arendamisse ning edukasse tulevikku paratamatult märksa suurem ning seda veidram oli Eesti Ekspressist (1.11.2007) lugeda: “(Irina Ossinovskaja ohkab sügavalt.) “Igaüks peab tegelema oma asjadega...” (Seda lauset kordas ta kolm korda.) “Mina tegelen rahalise poolega. Tšu-matšenko – kunstilisega.” Küsimus, kellele jääb viimane otsustusõigus, on muidugi põletav, kuid ei tasu unustada kaht asja: esiteks teevad direktor ja kunstiline juht oma otsuseid täiesti eri aspektidest lähtudes ning teiseks tuleb nõustuda Pierre Bourdieuga, et kunstimaailm on tõepoolest nagu tagurpidi keeratud majandusilm, kus majanduslik võit võib hoopis kaotust tähendada. Kui korraga aetakse kaht asja, ilma et teineteisega räägitaks, pole lootustki, et midagi paraneb, ning ju oli see ka kultuuriministeeriumi mõte, kui ta Mäe jõuliselt olukorda lahendama saatis.
Kuna sihtasutused on meie teatrimaastikul tõesti alles väga uus nähtus, siis on praegu – kas juhuslikult või teadlikult – katsetamisel kõik võimalikud eri stsenaariumid: endine kunstiline juht kui uus juhataja (Ugala), juriidilise ja majandustaustaga juhataja ning talle alluv kunstiline juht (Rakvere teater, Vene Teater), kaheliikmeline juhatus (Eesti Draamateater). Eks ajapikku näis, mis variant toimib kõige paremini, kuigi arvatavasti sõltub see paljuski ka inimtüüpidest.
Pole vaja karta?
Tulles nüüd aga tagasi nõukogude juurde, tekib veel üks küsimus. Pärast riigikogu valimisi võis Postimehest lugeda pealkirja “Riigifirmade nõukogusid ootab võimu vahetudes suurpuhastus” (04.04.2007). Teatrite nõukogudesse kuuluvad peamiselt kultuuri- ja rahandusministeeriumi esindajad ning avaliku elu tegelased. Päevapoliitika kandumist teatritesse pole seega praegu vaja karta? Sellele saab kindlalt jaatavalt vastata vaid juhul, kui eesmärgiks pidada majanduslikku kasumit, kuid teatrite puhul tuleks rääkida pigem prestiišist ning seda ei saa kunagi liiga palju olla.
Võrreldes Euroopa muude teatrisüsteemidega on meie oma üsnagi apoliitiline ning teatrite käed piisavalt vabad, kuid sihtasutuse vorm loob siiski pinnase päevapoliitikast sõltuvate otsuste tegemiseks. Pole sugugi nii mõeldamatu, et mõni erakond võiks premeerida oma toetajat näiteks Draamateatri nõukogu esimehe kohaga. Sihtasutuse Vanalinna Teatrimaja nõukogus on näiteks peaministri büroo esindaja Keit Pentus vastamisi lausa kolme Keskerakonna liikmega. Teatritele tähendaks sellesuunaline areng muidugi suurenevat ebakindlust igapäevatöös, kuid selle vältimiseks jääb vaid üle loota poliitikute huvipuudusele.
