JUHAN KIVIRÄHK: Lõimumisest ja rahvuslikust julgeolekust
Lõimumise sisu nähakse järgmises: meie, eestlased, kehtestame reeglid, kes ja millistel tingimustel sobivad integreeruma; kes neile kriteeriumitele vastavad, on teretulnud; kes mitte, vaadaku ise, kuidas hakkama saavad.
Ometi pole küsimus selles, kes meile meeldivad või mitte. Ei maksa luua illusiooni, nagu laiuks Eesti ees piiramatu valik otsustamaks, milliseid muulasi me siin näha soovime ja milliseid mitte. Tunnistagem, et me ei selekteeri Eestisse juurdetulijaid, vaid peame tegelema kohalolijatega. Nad elavad siin, osa on Eestis sündinudki, ja nad jäävad siia elama, paljud vaevumata riigikeeltki ära õppima.
Tunnistan, et kirjutama ärgitas mind Kaarel Tarandi seisukoht 2. novembri Sirbis. Tema arvates välistab uues strateegias väljendatud eesmärk – ühise riigiidentiteedi loomine – vajaduse hõlmata integratsiooniga enam kui sadat tuhandet Eestis elavat Venemaa kodanikku. Sama seisukohta väljendab ka Agu Laius 9. novembri EPL-i lisas Möte, küsides: “Miks on vaja välisriikide kodanikele siinset riigiidentiteeti peale suruda?” Mõlemad jõuavad järeldusele, et tegelikult ei olegi strateegiat vaja: kes tahab, integreerub ise. Millegi “pealesurumine“ pole loomulikult kohane, kuid kas sellise arvamuse esindajate meelest toimuvad ka muud protsessid ühiskonnas “iseenesest” – näiteks juurdub sooline võrdõiguslikkus?
Tarand toob Vene kodanike ignoreerimise põhjenduseks kinnisidee, et see grupp surevat niikuinii varem või hiljem välja. Aga praegu? Kas kompaktselt koos elav teise riigi kodanike kogukond ei kujuta julgeolekuriski, millele tuleks tähelepanu pöörata? Nende inimeste lõimumiskavadest kõrvale jätmine tähendaks, et ehitame Eesti piiride sisse väikest Venemaad.
Sellest, milline on Eesti riigi suhtumine teise riigi kodanikesse, kes ometi on meie riigi püsielanikud ja maksumaksjad, sõltub olulisel määral, kuidas nad võimalike konfliktide korral käituvad. Oleks viga samastada kõigi nende meelsust Venemaa praeguse poliitilise juhtkonna omaga.
Paljud analüütikud on pannud kahtluse alla meist ida pool elavate rahvaste valmisoleku elada demokraatias. Ma ei oska kaasa rääkida islamiriikide osas, kuid venelaste puhul pole küll täheldanud, nagu teeks mingi vaimne iseärasus neil demokraatlike väärtuste mõistmise eestlastest keerukamaks. Ehk on venelaste vanemal generatsioonil tõesti mingi nostalgiline ihalus kunagise Nõukogude impeeriumi järele. Ent see, kas siinsetest vene noortest saavad putinlased või demokraadid, sõltub paljuski valikutest, mida pakub neile Eesti riik.
Praktilised põhjused
Praegune suur hulk Venemaa kodanikke ei ole Eestisse tekkinud nende inimeste poliitilise valiku tõttu, vaid üsna praktilistel põhjustel: niimoodi on olnud lihtsam ületada Eesti-Vene piiri. Ei maksa eeldada, et Vene kodakondsus sunnib neid inimesi kõike Venemaal toimuvat kriitikavabalt heaks kiitma ning Eestis elamise eeliseid ignoreerima. Mida räigemalt ebademokraatlikuks muutub Venemaa, seda enam hakkavad siinsed (eelkõige nooremad) venelased tajuma demokraatliku ja avatud Eesti ühiskonna eeliseid. Praegused suundumused ju näitavad, et Venemaale naasta soovivad vähesed venelased, märksa enam suundutakse lääne demokraatlikesse heaoluriikidesse.
Kuid teadmine, et Eesti on elamisväärsem paik kui autoritaarne Venemaa, ei saa inimestele selgeks iseenesest – infoajastul tuleb osata see teadmine ka nendeni viia. Seepärast ei tohiks olla liiast informeerida eesti keelt mittemõistvaid elanikke Eestis toimuvast ka nende emakeeles. Informeerimata elanikud kujutavad endast turvariski. Suure hulga püsielanike elamine ainuüksi Venemaalt lähtuvas inforuumis on üks ühiskonna sidususe katkemise kohti, millel kriitilistel hetkedel võivad olla ettenägematud tagajärjed.
Üheks uue integratsiooniprogrammi keskseks eesmärgiks tõstetud ühise riigiidentiteedi loomist ning koondumist humanistlike ja demokraatlike väärtuste ümber on vaja mitte ainult eestlastele ja muukeelsetele Eesti kodanikele, vaid kõigile siin püsivalt elavatele inimestele. Ühine riigiidentiteet ja väärtusruum saab rajaneda demokraatliku ja avatud ühiskonna toetamisel – millest Venemaa praegu kahjuks eemaldub, mida aga Eesti (kui ta hästi pingutab) on suuteline kõigile Eestimaad koduks pidavatele inimestele pakkuma.
Ei maksa suhtuda integratsiooni ühekülgselt, lähtudes arusaamast: miks meie (eestlased) peaksime muretsema, kui see on ometi nende (mitte-eestlaste) probleem, kas integreeruda või mitte? Suurema sallivuse ja sidususeni jõudmine eeldab ka eestlaste seas teatavat valmisolekut oma suhtumise muutmiseks – vähemasti niipalju, et aktsepteeritaks teiskeelse kogukonna olemasolu riigiidentiteedi osana.
See, kas suudetakse tagada tasakaal, sotsiaalne sidusus ja sallivus, on küsimus, millest sõltub kogu ühiskonna julgeolek ja areng. Ja see peaks olema meie kõigi ühine eesmärk.
