Siim Veskimehe uue teose “Poolel teel” peategelaseks on Ott Karo – keskealine pereisa, naistemees ja nõid. On üldteada, et nõiailm kipub tungima tavaellu, kuid kuna tegu on ulmeraamatuga, pööratakse siin asi teistpidi: tavaelu tungib tüütult nõiailma.
Lugeja juhatamine alternatiivmaailmadesse ja nõiakunsti juurde on raamatu algupoolel küll pisut kohmakas ning fantaasia tundub kuidagi pliiatsist imetud ja tehislik, kuid mida peatükk edasi, seda lendlevamalt töötab Veskimehe kujutlusvõime. Siiski ei moodusta tava- ja nõiaelu vaheldumine erilist ühtsust, ning kui aus olla, jääb ka ulmekülg vaatamata loovusele ja kaasahaaravusele veidi seosetuks. Maailma ähvardav oht ja häda ei ole mõjuv.
Lihvimata, aga loetav
Raamatusse on pikitud liialt eesti keeles vohavaid tehislikke ja ülimalt kasutuid ingliskeelseid fraase (The same shit, a different date; Või peab iga quest algama kaaslaste valikust?), mis ei kõla loomulikult. Sama peab kahjuks ütlema ka Veskimehe eesti keele kohta: liialt robustne ja lihvimata, et olla nauditav. Piirdub loetavusega.
On ilmne, et selle teose haaravad kätte eelkõige ulmesõbrad ning tegelaste sügavaimaid hingelisi arenguid ei ole tarvis paljastama hakata. Pealegi ei õnnestu see Veskimehel just edukaimalt. Peategelane on alguses ning jääb ka lõpuks chauvinist pig’iks.
Kui küsida teoselt sama, mida Otilt raamatus küsiti: “Kuhu sa lähed?”, vastaks “Poolel teel” sarnaselt: “Ma ei tea ise ka. Maailma päästma...” Aga mille käest, milleks? Tundub, et tekst ei tea, kuhu soovib lugejat viia .
“Poolel teel”
Siim Veskimees
Varrak
