Mis painab Arlington Parkis elavaid naisi?
Arlington Parki“ teine peatükk algab Julieti unenäoga. Naisel on juuste vahel prussakas. Ta palub end aidata prussakat maha raputada, kuid putukas ei liigutagi. Lõpuks ärkab Juliet võikast unest üles, kuid jäledat elukat ta peast painamast ei saa.
Ilmsi seisneb Julieti “prussakas” tema luhtunud elus, vähemalt nii ta seda ise interpreteerib, minnes isegi kaugemale: “Asi on selles, et mind mõrvati. Mind mõrvas mu abikaasa Benedict. Ta tegi seda õrnalt, see ei teinud peaaegu üldse haiget.” (lk 23)
Ning Juliet pole ainus ohver. Raamatu teisedki naistegelased vaevlevad kujutelmas, et nende elu on neilt vägisi võetud. Klassikalised juhtumid à la Lucy Jordan või proua Dalloway. Viga on ainult selles, et Cuski loodud karakterid tunduvad piisavalt tühiste inimestena, et tõenäoliselt oleksid nad sama tühised ka siis, kui nad poleks väikelapsi kasvatavad keskklassi emad ja abikaasad. Võiks arvata, et romaanil, mille tegelased “piinlemise” justkui õigustatult ära on teeninud, puudub igasugune intriig ja mõte, kuid nii see pole, sest lugeja saab piisavalt kummastatud – tegelased on küll ebasümpaatsed, ent ometi on nad loodud äärmise empaatia ja südamlikkusega. Milleks? – Tõlgendusväli on avatud, lugejale on kinnas visatud.
Kummastav finaal
Siiski pole “Arlington Parki” vaja lugeda ainult naisvaatepunktist, sest raamat kõneleb tegelikult pigem konformismist, ülemäärasest püüdest norme järgida kui soolisest ahistamisest või emaduse painetest. Ja isegi mitte niivõrd hellitatud keskklassist ja äärelinnadest kui just keskmistest inimestest, kes ei julge elada nii, nagu tahaks, ega tunnistada, et 21. sajandil ei ole ühiskondlikud rollid enam kivisse raiutud ja et nendesse “sattumist” on piisava tahte korral võimalik vältida.
Rachel Cuski tekst on äärmiselt kujundirohke – ka tühise, proosalise asja või inimese on Cusk kirjeldanud iseseisvaks suuruseks. Kahjuks on lausemoodustistel kohati liiga suur pingutuse maik juures, mis omakorda kipub mõjuma naeruväärselt. Kuid on selge, miks Cusk nii teeb: ta oskab hästi kirjutada, on kahtlemata hea kirjanik ja seda ta õigustatult demonstreerida tahabki.
Sisu osas langeb Cusk mõnikord (teadlikult?) klisˇeedesse: vastandiks pereemadele ilmub raamatus korraks välja veetlev itaallanna, kes, nagu välja tuleb, on läinud ära oma mehe ja lapse juurest. Justkui oleks perekondlikul elul ainult kaks poolust – selle ärakannatamine või sellest loobumine – ja nende kahe äärmuse vahele midagi ei jääkski.
Raamat liigub mööda erinevaid karakteri- ja situatsioonikirjeldusi vääramatu lõpplahenduse poole. Kas allasurutud vaesekesed ühendavad jõud ja tuleb veresaun? Enesetapp? Kollektiivne enesetapp? Laste ja pere hülgamine? Aga ei, midagi sellist ei ole Rachel Cusk kavandanud. Kuid finaalgi on siiski piisavalt kummastav, et mõjuda ootamatuna. Romaan lõpeb mitte kusagil, sedastamata rohkemat, kui öeldud terve teksti jooksul, ent on siiski äärmiselt kõnekas.
“Arlington Park”
Rachel Cusk
Varrak
