IVAN ORAV: Gaseeritud Venemaa
Ja need, kes on, ei tunne jälle seda moodsat sõbrapäevakommet. See on ju päris uus püha.
Jah, kahju, et minu nooruses sõbrapäeva ei peetud! Küll näiteks Tõnissoni Jaan oleks rõõmustanud! Tema jaoks olid kõik pühad teretulnud, sest siis sai ta ausa mehena ennast purju võtta. Tavalistel argipäevadel ta jõi muidugi ka, aga siis tundis end ikka natuke süüdlasena.
Kuid nüüd on vanus sealmaal, et olgu püha või mitte, kärakat võtta nagunii ei saa. Istusin niisama kodus, üks vana tuttav Märjamaalt käis külas – ta on seal kandis talunik. Ta oli just vasika tapnud ja tõi mulle sõbrapäeva puhul vasika südame. Ütles, et tema kohe ei taha osta neid Hiinas valmistatud roosasid südamekesi, need on ju kõik orjatööga tehtud. Eks ta õige ole. Aga vasika süda on puhas ja aus. Praadisime seda sibulaga ja jõime petipiima kõrvale.
Lenini lesk
Pärast vaatasin televiisorist uudiseid. Seal räägiti nagu ikka Venemaa gaasist. See teema on mulle väga tuttav. Venemaa on alati oma naabreid gaasitanud. Pätsi ajal oli tavaline, et piirile tulid mõned politrukid, tõstsid oma nahkmantlid kaenla alla ja kus kukkusid Eesti Vabariigi poole peeretama! Sihukest sinist gaasi tuli, et... Aga siis ei küsinud nad selle ropu asja eest vähemalt raha. Nüüd, ma vaatan, tahetakse Ukrainalt gaasi eest kohe mitusada miljonit! Sa ütle nüüd inimesi – ise lasevad teistele paha haisu ja nõuavad selle eest veel tasu! Aga noh, ega tiblade puhul ei üllata mind mitte miski. Nende pahategudel pole otsa ega äärt.
Kõige koledam gaasipomm oli muidugi surnud Lenin – üleni jälke laibagaase täis. Lebas mausoleumis ja Krupskaja tegi tema kõhu peal süüa. Torkas naaskliga Leninile kõhunaha sisse augu – sealt hakkas kohe vuhinal gaasi välja tulema – ja siis pani selle gaasi tikuga põlema. Ja siis supipott peale! Haises küll, aga supp kees.
Stalinile see muidugi ei meeldinud, et Krupskaja sedasi väärtuslikku gaasi raiskab. Stalinil oli plaan Leninit hoida, et siis kui sõjaks läheb, saaks gaasi täis koolja vaenlastele pommilennukilt pähe visata ja sedasi kõik ära kihvtitada. Ta ütles Krupskajale, et Lenini peal süüa teha ei tohi.
“Aga kus ma siis oma suppi keedan?” vaidles Krupskaja. “Mul on õigus seda teha, sest mina olen Lenini lesk!”
“Kui vaja, leiame Leninile teise lese,” ähvardas Stalin. “Nadežda Konstantinovna, võtke aru pähe. Teeme vahetuskaupa – ma annan teile Lenini asemel korraliku priimuse.”
“Ma ikkagi ei tea...” kõhkles Krupskaja. “Minu eas vahetada mehi? Kuidagi kerglane... Inimesed hakkavad naerma. Ja kas ma meeldin priimusele?”
“Muidugi meeldite,” kinnitas Stalin. “Priimusel pole ju silmi peas.”
Lõpuks jäi Krupskaja nõusse ja toimus nn naistevahetus. Stalinist sai Lenini lesk ja Krupskaja hakkas elama priimusega.
Eesrindlik gaasitööline
Õnneks jäi Stalini kole plaan gaasi täis Leninit õhurünnakuteks kasutada siiski ellu viimata. Kuid ega Euroopa gaasist ei pääsenud! Suurtes torudes lasti seda üle piiri, nii mis pahises! Tuhandete õnnetute poolakate ja idasakslaste kodud olid täis hirmuäratavaid gaasipliite, millest imbus välja kirbet Vene gaasi. See pani pea valutama ja vahel ka plahvatas.
Aga kui need õnnetud idaeurooplased oleks veel teadnud, kust see gaas pärit on! Siberis sunnitöölaagrites istusid sajad tuhanded kurnatud vangid, voolik tagumikus, ja muudkui peeretasid! Või vähemalt püüdsid peeretada, sest näljast kurnatud organismil polnud kerge kõhugaase toota. Kuid halastust nende vastu ei tuntud, sest tiblade riik vajas iga hinna eest gaasidollareid.
Jah, just sedasi sündis see kuulus Venemaa gaas, mida tervesse maailma laiali pumbati! Sunnitööliste, arreteeritud dissidentide piinatud sooltes!
Hiljem enam vangidest ei piisanud, siis hakati rajama terveid gaasitööliste linnu, kus gaasi tootsid tavalised Nõukogude inimesed. Isa ja ema läksid hommikul tehasesse tööle, pistsid endale vooliku tagumikku ja andsid tuld. Tekkisid ka selle ala eesrindlased, näiteks keegi Sidorenko, Vladimir Ossipovitsˇ, kes olevat suutnud peeretada kolmsada balloonitäit gaasi päevas. Loomulikult oli selline gaas tihti väga viletsa kvaliteediga, segamini kapsaliblede ja seedimata hernestega, aga kes sellest hoolis. Peaasi et saaks Euroopat kõhutuultega üle ujutada. Igat moodi sokutati seda gaasi üle piiri! Väga levinud oli ka õhupallide sisse peeretamine. 1. mail oli taevas sellistest pussutsepeliinidest kirju!
Et lihtsaid inimesi veel rohkem kiusata, pandi linnadesse üles joogiveeautomaadid. Janune läks rõõmsalt ligi, laskis rahapilust sisse kolm kopikat ja karastav siirupivesi vulises klaasi. Tahtsid juba jooma hakata, aga siis, viimasel hetkel, keegi peeretas klaasi sisse. Gaseeritud vesi! Nutt tuli peale – kuidas sa jood sellist jälkust! Rasvased mullid olid lausa silmaga näha!
Asi oli selles, et iga gaseeritud vee automaadi sees kükitas üks tilluke kommunist, püksid rebadel. Selliseid kurje kääbuseid kasvatati kosmonautide koolis. Mina ei joonud kunagi nendest automaatidest, polnud minul vaja seda kuulsat “Vene gaasi”. Palava ilmaga mälusin märga mulda ja aitas kah.
Sellised mõtted sõbrapäeva puhul. Nüüd on aeg hakata vabariigi aastapäevaks valmistuma.
