VAHUR MADE: Kotkapoja sünd
Albaanlaste hääl hakkab nüüd Euroopa asjades kõlama valjemini kui ei kunagi varem.
Muidugi, esialgu saame siiski rääkida pelgalt Kosovo deklareeritud, mitte päris täisväärtuslikust iseseisvusest. Kui Kosovos ei viibiks NATO ja Euroopa Liidu väed ning suures koguses rahvusvaheliste organisatsioonide ametnikke, kostaks Prisˇtinast ilmselt juba täna kahuripauke, granaadiplahvatusi ja automaaditärinat. Serbia rüüstaks kotkapesa ning jätaks pojukesest alles peotäie veriseid sulgi ja munarebu.
Kuid õnneks on Kosovot kaitsma tõusnud maailma vägevad eesotsas USA-ga. Ka Eesti on valmis ütlema oma kaaluka sõna Kosovo kaitseks.
Pole karta, et iseseisvusdeklaratsioon tooks kaasa sõja Serbiaga. Ent päris iseseisvuseni on veel pikk tee. Alles siis, kui Kosovo püsib ilma välise toetuseta, võime öelda, et pühapäevane deklaratsioon pani aluse uuele riiklusele Balkanil.
Pretsedendi olemusest
Kosovo iseseisvumine on pretsedent! See – sageli üliemotsionaalne ja draamahõnguline – hüüdlause on saatnud Kosovo staatuse üle peetud rahvusvahelisi läbirääkimisi juba aastaid. Serbiat toetav Venemaa on väitnud, et Kosovo ühepoolne iseseisvumine muudab rahvusvahelist õigust: uued riigid võivad nüüd tekkida, ilma et endine emamaa nende iseseisvumist tunnustaks. Muu hulgas on Venemaa ähvardanud, et tunnustab vastukäiguna ning Kosovo pretsedendile tuginedes Transnistria, Abhaasia ja Lõuna-Osseetia iseseisvust.
Lähemal vaatlemisel pole Kosovo iseseisvusdeklaratsioonis siiski midagi pretsedendiväärset. Varasemaid näiteid sellest, kuidas mõni piirkond on end omaalgatuslikult iseseisvaks kuulutanud, leidub terve hulk. Madalmaad lõid niiviisi lahku Hispaaniast aastal 1566, Ameerika Ühendriigid Suurbritanniast 1776, Eesti Venemaast 1918 jne.
Millegipärast eeldab sajanditepikkune tavateadvus, et sellist iseseisvusekuulutust tuleb kaitsta sõjas endise emamaa vastu. Veelgi enam, sama tavateadvus näeb ette, et emamaa on lausa kohustatud alustama sõda eralduda püüdva provintsi vastu (vägivald loob korda). Alles siis, kui metropol ei suuda mässulisest provintsist jagu saada, on selle iseseisvumine õigustatud, endine valitseja peab endise alama iseseisvust tunnustama ning uustulnuk saab “rahvusvahelise kogukonna” liikmeks. Provintsi veretu iseseisvumine jätab aga jõukultusega harjunuile mulje, et metropol on nõrk ja saamatu, võib-olla ükskõikne endagi suveräänsuse suhtes.
Venemaa ja Serbia väidavad end olevat rahvusvahelise õiguse suured asjatundjad. Nad osutavad selle õiguse jõhkrale rikkumisele lääneriikide (USA, NATO ja EL) poolt Kosovo kontekstis. Ühtlasi toetavad nad hämmastavalt selgelt arusaama, et rahvusvaheline õigus ammutab legitiimsust sõjast ja vägivallast – kuivõrd Serbia võitis 1990. aastate lõpus sõja Kosovo albaanlastega, on tal püsiv õigus piirkonna üle valitseda ja NATO sekkumine oli üldtunnustatud mängureeglite rikkumine. Õhku rippuma jääb küsimus, kas Kosovo iseseisvumine oleks Belgradi ja Moskva silmis olnud õigustatud, kui sealsed albaanlased oleksid saanud serblastega hakkama NATO abita?
Kuid sõjalise kaotuse/võidu lahtiharutamine iseseisvumisest pole Kosovo pretsedendi puhul peamine. Näib, et peamiseks tulemiks on kujunemas uus rahvusvahelise poliitika arusaam, mille kohaselt iseseisvumise edukus sõltub eelkõige sellest, KES konkreetse iseseisvumise taga seisab. Teisisõnu, iseseisvumise taga peavad olema piisavalt tugevad ja mõjuvõimsad jõud. Siis on iseseisvumine edukas ning legitiimne ka emamaa vastuseisust hoolimata.
Kosovo iseseisvumist toetab USA ning valdav osa Euroopa Liidu liikmesriike. Rahvusvahelises õiguses on oodata arenguid suunas, mis muudab ühe iseseisvusdeklaratsiooni ja selle tunnustamise mõjukamaks ja legitiimsemaks kui teise. Teisisõnu, Kosovo iseseisvumine saab tõenäoliselt olema edukas, kuna seda toetab globaalne hegemoon (USA) koos juhtivate riigiüleste regionaalsete organisatsioonidega (EL/NATO). Transnistria, Abhaasia ja Lõuna-Osseetia iseseisvuse võimalik tunnustamine Venemaa poolt ei too aga endaga kaasa nende territooriumide legitiimset suveräänsust, sest tunnustajate hulk jääb väikseks ja vähemõjukaks.
Kui nii läheb, tähendab see Venemaa jaoks sattumist järjest suurenevasse rahvusvahelisse isolatsiooni. Tark Venemaa mängiks küll solvunut Kosovo küsimuses, kuid ei kiirustaks “külmunud” piirkondade tunnustamisega. Ja kui Moskva siiski peaks rumalalt talitama, siis mis takistaks näiteks Gruusial või Moldoval tunnustamast Tšetšeenia ammu väljakuulutatud iseseisvust?
Lääne mõjuvõim
Ma saan täiesti aru, et Kosovo iseseisvumine on Serbia juhtidele ülimalt ebameeldiv ja soovimatu sündmus. Kuid Serbial on oma tuleviku seisukohalt kindlasti palju tähtsamaid probleeme kui lõputu heitlus Kosovo staatusega. Pole mingit imenippi, millega Belgrad muudaks kaks miljonit Kosovo albaanlast Serbia-meelseteks ja lojaalseteks, kui Slobodan Miloševic´i korraldatud genotsiidist on möödas vaid kümmekond aastat. Kuid tavaserblaste ülekuumenenud emotsioone ei saa Serbia juhid hetkel arvestamata jätta.
Vähemalt esialgu ei tunnusta Serbia Kosovot, on solvunud Euroopa ja USA peale ning idealiseerib Venemaad. Kuid möödub aeg ning just Serbiast, mitte enam tolle äärealadest, kujuneb Euroopa ja Venemaa järgmise jõukatsumise näitelava. Ning Moskva pakutav panslavistlik kangelasretoorika peab taas alla vanduma Euroopast pakutavale individualistlikule hedonismile.
Sest mis on Serbiale parem? Kas tigedalt mässav provints, teisisõnu permanentne kodusõda, või külmalt rahulik naaber? Kas koostöö NATO-ga või NATO sihtmärgiks olemine? Kas reaalne partnerlus Euroopa Liiduga või serblastele mitte iialgi kasu toonud meelitused Moskvast?
Ka Eesti puhul on juba jõutud viidata ohtlikule pretsedendile, mida Kosovo iseseisvumine võib endas peita. Kuid Kosovo iseseisvus Kirde-Eestit ei mõjuta. Kui seal oleks tõsine iseseisvusliikumine, oleks see end juba ammu ilmutanud. Et seda pole, ei pea selle tulekut ka hirmuhigisena ootama.
Eesti võib rahulikult tunnustada Kosovo iseseisvust. See tugevdab Euroopa Liidu välispoliitilist üksmeelt ning likvideerib taas ühe hoova, mille kaudu Venemaa on püüdnud euroliitu oma huvidele allutada.
