ANDRES HERKEL: eesti keel peab saama arvutikeeleks
Me mõtleme ja elame eesti keeles. Harvem mõtleme aga sellele, et see keel on paljude põlvkondade looming ja teadlik töö. Ilma kirjakeeleta poleks kaasaegset Eestit ega oleks kunagi tekkinud Eesti riik.
Alates esimestest piiblitõlgetest kuni tänase keelekorralduseni oleme käinud pika tee. Tõsi, paljude kultuurkeelte ajalugu on pikem, ulatudes mitte sadade, vaid tuhandete aastate taha. Ometi on eesti keel täna maailma väheste kultuurkeelte hulgas. Eesti kirjandust võib väikseks pidada vaid lugejate arvult, mitte sisuliselt kandvuselt. Meie luule Liivist Karevani ja proosa Tammsaarest Krossi ja Kivirähani on maailmakirjandus. Emakeelne ülikool on meil olnud vähem kui sada aastat , aga siiski oleme loonud eesti teaduskeele kõige olulisemates valdkondades.
Kardan, et kui start oleks täna, siis me seda enam ei suudaks. Üleilmastuv inforuum ja laialdane ingliskeelsus teeb uute keelte kultuurikaardile toomise raskeks.
Seda enam peame olema tänulikud Eesti haritlaskonna nendele põlvkondadele, kes meid maailmarahvaks tegid. Me oleme suutnud kasutada ajaloo võimalusi. Pärast omariikluse luhtaminekut poolsajandiks on meile riigina antud veel teinegi võimalus. Peame seda eriti hoolikalt hoidma.
Põhiseaduse esimesed laused panevad meile kohustuse tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade. Tuletan meelde, et just „eesti keele” lisamine põhiseaduse sissejuhatusele oli Riigikogu praeguse koosseisu esimene seadusandlik otsus. Seda võib ka puht deklaratiivseks täiendiks pidada, aga õnneks on tänane keelepoliitika sisuga kaetud.
Selleks, et kultuurkeelena püsima jääda on eriti oluline, et eesti keel oleks arvutikeel. See tähendab nii eestikeelset tarkvara kui ka keelenõu hõlpsat kättesaadavust iga arvutikasutaja jaoks. Ka sellega tegeletakse täna, sest just nende sammudega saab eesti keel XXI sajandi suurkeeleks.
***
Toon kaks keelepoliitika näidet laiast maailmast.
Selle aasta hakul külastasin India Maharashtra osariiki. Seal elavat rahvast nimetatakse marathideks ja neid on ligemale sada miljonit. Pealinna Mumbai paarikümnest miljonist moodustavad nad poole, aga mujal osariigis on marathid selge enamusrahvus. Küsisin osariigi Tehnikahariduse Peavalitsuses, mida nad teevad marathikeelse teadusterminoloogia väljatöötamiseks ja kas emakeeles loenguid ka peetakse. Vastuseks sain imestunud pilgud ja kinnituse, et see pole vajalik, sest teaduskeel on inglise, marathi keelt kasutatakse hariduse madalamatel astmetel.
Eelmisel nädalal oli Eestis Valgevene kunagine opositsioonijuht Zjanon Paznjak. Ta kurtis, et rohkem kui Lukašenka diktatuur teeb muret valgevene keele olukord. Sätestatud on eriti karmid ja maailmas unikaalsed karistused õigekeelsusreeglite rikkumise eest. Sealjuures vene keeles võib vigu teha, aga valgevene keeles on see rangelt karistatav. Tagajärg on see, et enam ei juleta valgevene keeles rääkida ega kirjutada. Näiliselt kaitstakse keele puhtust, aga sisuliselt käib venestamine.
Need on kurvad ja mõtlemapanevad näited. Kui tahame jätkuvalt olla vaimult suured oma arvulisele väiksusele vaatamata, nagu Jakob Hurt kunagi eestluse juhtlause sõnastas, siis peame õppima teiste vigadest, mitte enda omadest. Meid on lihtsalt sada korda vähem kui marathisid ja kümme korda vähem kui valgevenelasi.
Allikas: Andres Herkeli ajaveeb
