Kuuba dissident: võimul pole mitte pehmem Fidel, vaid karmim stalinist
Euroopa Liit kaalub pärast võimuvahetust Kuubal diplomaatiliste sanktsioonide tühistamist. Hiljuti Havannat külastanud arenguvolinik Louis Michel kinnitas, et nägi palju muutusi, mis annavad selleks alust. Nii on Havanna vabastanud 16 poliitvangi 75-st, kes pisteti 2003. aastal paljudeks aastateks kongi. Üks trellide taga istunud mees seda seisukohta ei jaga.
Osvaldo Alfonso Valdés, kas võimu üleandmine Fidelilt Raúlile on Kuuba ühiskonda veidi avanud, tekitanud diskussioone?
See pole ühiskonnas mitte midagi muutnud. Kõik on täpselt samamoodi nagu enne. Avalikkuse ees on Raúl Castro koguni kommunistlikuma meelelaadiga kui Fidel. Ta on ise tunnistanud end avalikult stalinistiks. Võimalik, et avaliku diskussiooni tekkimiseks on praegu veel liiga vara.
Ometi tõstavad lääne vaatlejad esile, et Raúl rõhutas oma esimestes kõnedes vajadust reformide järele…
Tõsi on see, et Raúl on maininud tulevikus toimuvaid muudatusi, kuid see on olnud vaid jutt igasuguste sisuliste sammudeta. Tõenäoliselt iga sügavam või olulisem muudatus arutatakse läbi ikkagi Fideliga.
Hiljuti soovitas EL-i volinik tühistada uute võimude julgustamiseks Kuuba-vastased diplomaatilised sanktsioonid ning samade soovitustega on tulnud välja mitmed USA mõttekojad. Milline on teie arusaam?
See oleks väga negatiivne samm. Kindlasti ei tohiks EL kaotada ühtki sanktsiooni, mis kehtestati pärast 2003. aasta sündmusi, kus dissidendid üritasid veenda Kuuba rahvast muutma põhiseadust ning 75 inimest seetõttu vahistati. Sanktsioonid peaksid säilima, sest on rämedalt rikutud inimõigusi, ning neid võiks isegi tugevdada.
See on lihtsalt Hispaania huvides, et EL pehmendaks oma suhtumist Kuubasse, sest Hispaanial on Kuubaga majanduslikud kontaktid ja sanktsioonid ei toimi nende kasuks. Ütlesin ka kohtumisel riigikogu väliskomisjoniga, et EL peaks võtma ühtse positsiooni selle suhtes, mis Kuubal toimub, ja mitte laskma tekkida olukorral, kus EL-i eest võtab otsuseid vastu Hispaania.
Tšehhi vabariik esindab teistsugust suunda…
Jah, Tšehhi vabariigi suhtumine on täiesti teisest äärmusest. Tšehhimaa on selgelt öelnud, et on Castro režiimi vastu ja aitab sellega selgelt kaasa demokratiseerimisele.
Mida siiski arvata võimude viimastest sammudest? Pisut on ju poliitvange lahti lastud, hiljuti saadeti Hispaaniasse eksiili neli dissidenti…
Tegemist on Kuuba ja Hispaania vahelise kokkuleppega. See on nagu mäng. Selleks et Hispaania valitsus saaks näidata, et headel sidemetel Kuuba diktatuuriga on mingi vili, oligi vaja kokkulepet, mille tulemusena vabastati need neli poliitvangi.
Tegelikult oli olukord selline, et inimesed viidi vanglast otse lennukile ning pandi maha alles Hispaanias. Need neli inimest on ka ise öelnud, et nad on poliitilise mängu osa. Ei saa öelda, et see oleks paindlikum või demokraatlikum suhtumine. Siin on tegu lihtsalt huvide kokkupõrkega ning sellega, et Hispaania valitsus peab leidma kuidagi õigustust oma huvidele.
Millistest huvidest jutt käib?
Peamised huvid on kindlasti majanduslikud. Kui rääkida detailsemalt, siis tegelikult on Hispaania Kuuba turismisektori peamine investor. Hotellidesse või teistesse väliskülaliste ajaveetmiskohtadesse tulev raha on suures osas pärit Hispaaniast. Madridil on ka suur huvi, et see nii jätkuks.
Pidades silmas tulevikku, huvitub Hispaania ka sellest, et Ameerika Ühendriikide embargo Kuuba vastu jätkuks. Embargo katkemisega saaks ju geograafilistest teguritest lähtudes peamiseks partneriks USA. Absoluutselt kõik, mida Hispaania valitsus siiani on teinud, on olnud vastuolus Kuuba demokratiseerimisega. Kõik, mis näib viitavat vastupidisele, on tegelikult puhas suitsukate.
Räägime turismist. Euroopas on olnud palju vaidlusi teemal, kas inimesed peaksid Kuubat külastama. Ühest küljest toovad turistid võimudele sisse raha, teisalt elavdavad kontakte tavakuubalastega. Mida teie arvate, minna või mitte?
Kindlasti tasub luua kontakte, kas või isiklikul pinnal. See töötab kahepoolselt. Ühest küljest saab inimene, kes sinna läheb ja kohalikega suhtleb, teada, kuidas nemad olukorda näevad. Teisalt saavad kohalikud aimu võimalikest variantidest ühiskonna ülesehitamisel.
Teatud määral on kuubalastel siiani hirm muudatuste ees, sest nad on nii kaua kuulanud valitsuse propagandat. Suheldes välismaailmaga saavad nad võib-olla sellest hirmust üle – eriti puutudes kokku endistest sotsialistlikest süsteemidest tulnud inimestega, kellel on kogu see etapp läbitud. Isegi kui jutuajamine pole poliitiline, avardab juba kogemus ise teatud määral inimese maailmanägemist.
Nii et vastus on jah – kontaktid inimestega kaaluvad üles raha, mida me viime Castrole?
Siin ei olegi küsimus nii väga selles, kui palju mingi asi ühele või teisele vastu töötab. Küsimus on demokraatias. Demokraatliku ja vaba ühiskonna inimesel on õigus minna Kuubale. Tal on õigus sealseid inimesi külastada ning nendega rääkida – nii nagu peaks olema igal Kuuba elanikul. Siin pole küsimus mitte selles, kui palju see toimib valitsuse poolt või vastu, vaid inimese põhilises liikumisvabaduses.
Öelda, et Kuuba külastamine töötaks vastu mingitele ideedele, oleks nendesamade ideede piiramine ning seetõttu ei saaks nii kunagi paluda, keelata või sundida.
Teie jutt on väga pessimistlik. Mingeid muudatusi pole praeguste võimude ajal oodata, edasiliikumist kardavad ka kohalikud… Kas näete siiski märke, et midagi võiks hakata muutuma?
See pole mitte pessimistlik, vaid realistlik vaatenurk. Pessimistlik oleks see, kui ma üldse mingit tulevikku ei näeks. Pealegi on täiesti selge, et mingid muutused peavad õige varsti tulema.
Miks?
Juba praegu on Kuuba ühiskond suhteliselt väsinud ja surutise all. Majanduslik ja sotsiaalpoliitiline situatsioon on end täiesti ammendanud. On ilmselge, et midagi läheb mingil hetkel liikuma. Inimesed võtavad ka üha rohkem sõna.
Praeguse valitsuse jaoks on aga küsimus selles, et kui nad tahavad minna kaasa mingite muudatustega, siis kuidas korraldada seda nii, et nende endi süsteem kokku ei kukuks. Kui Venemaal hakati Gorbatšovi ajal tegema reforme, siis polnud need esialgu mõeldud kommunistliku režiimi lõpetamiseks. Aga nii läks.
Ilmselt üritab Kuuba valitsus hoiatava näite varal vältida seda, et muudatused tooksid kaasa lumepalliefekti ning süsteem kukuks kokku. Pole olnud ühtegi diktatuuri, mis oleks muutunud liberaalsemaks või demokraatlikumaks, sest selle juhid oleksid võtnud omaks need põhimõtted. Muudatused on viidud sisse üksnes selleks, et nad aitaksid samal süsteemil ennast alal hoida. Tõenäoliselt näeme sama ka Kuuba puhul – midagi tuleb, aga valitsus ei tee selleks kindlasti sisulist sammu demokraatia poole.
Oletame siis, et muudatused mingil viisil tõesti tulevad ja praegune valitsus kaob. Milline on opositsiooni arusaam, mis võiks saada edasi? Ühe variandina pakutakse sageli, et otsekohe tulevad Miamist rikkad eksiilkuubalased, ostavad riigi üles, tekib kiire ebavõrdsus, mis viib samasuguse revolutsioonilise olukorrani, mis tõi võimule Castro…
Ka praegu on Kuubas sotsiaalne ebavõrdsus täiesti olemas. Kommunistlik ideaal pole selles osa realiseerunud.
Teiseks, ebavõrdsust ei saagi vältida. See tekib niikuinii. Ainult kui praeguses olukorras tähendab ebavõrdsus seda, et enamik inimesi elab täielikus puuduses, siis tulgu juba parem Miami kuubalased, kes investeerivad mingisugusesse ettevõttesse, kus nad tekitavad töökohti ning toovad riiki raha.
Loomulikult kujuneb olukord, kus mingi osa elanikkonnast on rikkam, aga see loob vähemalt tugeva ja majanduslikult kindlustatud keskklassi, mida praegu ei ole.
Sellist varianti ei eksisteeri, et Kuubale saabuvad inimesed mujalt ning võtavad midagi ära riigi rikkusest. Praegu saab sinna üksnes juurde tuua. Ainuke institutsioon või grupp inimesi, kellelt saab midagi ära võtta, on valitsus ja nendega seotud inimesed.
Samas tuleb arvestada, et on säilinud perekondlikud traditsioonid. Inimestel, kes elavad välismaal, on Kuubal sugulasi. On lihtsalt välistatud olukord, kus Kuubale saabub tagasi perekond ning võtab emalt ära maja.
Ma ei näe, et algaks suur varade ja omandi ümberjaotamine. Samamoodi on suhteliselt alusetu hirm, et pärast süsteemi kokkuvarisemist tuleksid kõik Kuubale tagasi. Suurem osa pagulastest elab Miamis või mujal USA lõunaosas. Sealt on Kuubale 30 minuti lennutee.
Kindlasti hakkavad paljud kasutama võimalust, et elavad näiteks Floridas ning hakkavad Kuubat sagedasti külastama. Võib teha nii, et lähed õhtul Havannasse teatrisse ning lendad samal õhtul Miamisse tagasi. Paljud, kes on endale rajanud aastatega Miamisse kodu, ei hakka seda ju kergekäeliselt maha jätma ja tagasi tulema.
Peame siiski tunnistama, et päris suur roll on Kuubas kommunistlikul parteil, kuhu inimesed kuuluvad kas poolsunniviisiliselt või ideelistel kaalutlustel. Milline osa on kommunistidel tulevikus?
Kindlasti ei kujuta kompartei tuleviku demokraatlikus ühiskonnas endast mingit ohtu. Kui on vabad valimised ja teised parteid, siis miks mitte jätta alles ka kommunistide oma. Vabas ja demokraatlikus Kuubas kujuneb nende mõju väga väikseks, sest meil on 50-aastane katastroofikogemus.
Lõpetuseks paluksin, et mängiksite võlurit ja ütleksite otse: mitu aastat läheb veel ja kust tuleb muutus – ülevalt, alt, keskelt? Kust tuleb säde, mis toob Kuubas võimule demokraatia?
Esiteks toimub mingi väike avanemine. See on kindlasti majanduslik, mitte poliitiline. See toob kaasa ka poliitilise mõju, sest majandus ja poliitika käivad käsikäes.
Selle muudatuse tõttu hakkab Kuubas käärima. Inimesed saavad suhu esimese maitse ning nõuavad rohkem ja rohkem. Mingil hetkel ei suuda Kuuba praegune valitsus enam neid ootusi täita. Siis tuleb suur muudatus. Loodan, et see juhtub juba kahe aasta jooksul.
Aga ikkagi – kui Kuuba suutis elada üle üliraske 1994. aasta, siis miks peaks praegu midagi muutuma?
Esiteks andis Kuuba valitsus 1994. aastal enam-vähem vabad käed suureks väljarännulaineks Ühendriikidesse. USA on omalt poolt öelnud väga kindla ei järgmisele. Seda varianti ei saa kui üht võimalikku pääseteed arvestada.
Teisalt on Kuuba rahvas nagu iga teinegi ega lepi vaid elementaarsete vajaduste rahuldamisega. See, mida iga inimene oma riigilt ja ühiskonnalt ootab, on õitseng. Seda ei suuda praegune valitsus tagada.
Loomulikult tasub ka mainida, et mingil hetkel saab täis seegi karikas, mis puudutab põhilisi inimõigusi.
Praegu Rootsis elav kirjanik Osvaldo Alfonso Valdés kuulub nende Kuuba dissidentide hulka, kes mõisteti 2003. aasta nn mustal kevadel vangi koos enam kui 70 saatusekaaslasega. 2005. aastal otsustasid Kuuba võimud mõned tuntumad vangid tervislikel põhjustel vabastada, nende hulgas oli ka Valdési.
