ANDRY ERVALD: Küpsuskirjand kui šašlõkivarras
Terad kukuvad eraldi sõkaldest, igaühe otsaette kleebitakse nähtamatu lubatäht, mida hiljem loevad valvsad kerberosed üli- ja mitte nii väga ülikoolide ustel.
Küpsuskirjand on omaette kirjandusÏanr, mida võib nimetada lausa kultuurisündmuseks. Olemuselt on see nagu üle keskmise pikkusega arvamuslugu – formaat, mida leiab igast ajalehest, seega mitte midagi haruldast. Aga ühest asjast räägitakse küpsuskirjandi puhul harva. Just sellest, mis muudab kirjandikirjutamise nii eriliseks. Selle läbiviimise vormist, mis on täiesti ebaloomulik. Küpsuskirjandi kui eksami korraldamise käigus luuakse tegelikult kõik tingimused selleks, et kirjutaja pingest blokeeruks ja eksam ebaõnnestuks.
Koer on maetud nimelt nõuetesse, kuidas täpselt peab kirjandit kirjutama. Peni matused toimusid juba ammu, mädanemine pole aga lakanud. Roisulehk aina tõuseb ja on meile lausa armsaks saanud. Oleme õppinud seda mõnuga ninna tõmbama ja rääkima sellest kui peenimast parfüümist.
Paluge inimest, kes palju kirjutab – ajakirjanikku, PR-meest, innukat blogijat jne –, et ta produtseeriks kuue tunni jooksul 600–800 sõna mõtestatud ja enam-vähem kirjaveatut teksti. “Miks mitte,” jääb palutav nõusse, “teeme ära.” Siis täpsustage oma palvet. “Sa pead selga panema riided, mida sa just tihti ei kanna. Ja sina ei pea kirjutamise ajal tooli pealt püsti tõusma mitte rohkem kui ühe korra. Ja see on ka ainumas kord, kui võid minna oma keha kergendama, aga muidu ära liiguta end teps mitte. Ja sina ei tohi kontrollida ühtegi tsitaati, mida tahad oma kirjatöös kasutada (sic!), ja sa pead…” Enne kui lõpetada jõuate, on kuulaja saatnud teid puu taha. Kui mitte kaugemale.
Muidugi on iga proffkirjutaja heal päeval võimeline laua tagant tõusmata, sprinteri kombel, ühe hooga kirjandimahus oma arvamust avaldama. Samas teab neist igaüks, et üldjuhul käib kirjutamine teistmoodi. Vahepeal käiakse teises toas mõt-teid kogumas, näksitakse midagi, vahitakse telerit, helistatakse sõpradele, kontrollitakse netist või raamatutest allikaid ja viiteid… Et kirjandi kirjutamise ajal ei saa kontrollida allikaid ja viiteid, see lihtsalt ei mahu tänapäeval pähe. Elementaarne vaimse töö reegel ütlebki: et vaim oleks liikuv, peab ka keha saama liikuda. Kes asja vastu sügavamat huvi tunneb, lugegu Bruce Chatwini raamatut “Laulujooned”. Raamatut, mis räägib, kuidas kultuuri teke on seotud nimelt liikumise, kõndimise, rändamisega.
Kirjalik lapsepõlve lõpp
Prokrustese koolipingis munetud tekstid ei anna noorte inimeste mõttemaailmast tegelikku aimu. Igal aastal enne kirjandit korduv haridusministri kõne, kus manitsetakse kirja panema oma peaga mõeldud mõtteid, kuulama südame häält ja seda väljendama, pole paraku muud kui bla-bla. Kuigi üksikud seda ka suudavad, on enamiku inimeste jaoks küpsuskirjandi ajal oma mõttemaailma avamine võimatu. Tänu n-ö tehnilistele tingimustele. Lõpukirjandil on siiski ka üks suur, hiiglaslik pluss. Ühiskonnas puudub juba ammu riitus, mis aitaks kuulutada lapsepõlve lõppenuks ja juhataks sisse täiskasvanuelu väravast. Leeris ju enamasti ei käida, komsomoli suvepäevi kah ei korraldata.
Oma ebaloomulike töötingimustega, oma šašlõkivardana pika ja terava kahekuulise tööde parandamise ooteajaga on küpsuskirjand praegu ainus kehtiv ja tõeliselt toimiv initsiatsiooniriitus. Samm, mille läbimine lõpetab lapsepõlve ja juhatab sisse täiskasvanuelu väravast. Kus järjest vähem loeb see, mida arvad oma peaga, ning järjest tulusam ja mugavam on aina küpsemaks saava ühiskonnaliikmena järjest täpsemini ära arvata kõrgemalseisjate mõtteid ja ootusi. Suurepärane mudel Eesti elu edendamiseks, kas pole?
