KUULO KUTSAR: Tolm – kallim kui inimese tervis
Igal juhul on tõsiasi, et praegusel aastaajal on Tallinna tänavad sedavõrd tolmused ja räpased, et mõnda Põhja- või Lääne-Euroopa linna sattunud Eesti inimene saab seal lõpuks lasta oma kopsudel puhata.
Meie linnaosade tänavate ja haljasalade räpasus kevadises päikesesäras on selge viide sellele, et me pole senini ei oma vaimus ega tegelikkuses lahti saanud õndsa Nõukogude aja jääknähtudest – samasuguseid linnatänavate tolmupilvi ja räpasust leiab idapiiri taga seni-ajani ja seda peetakse seal normaalseks, nagu meilgi.
Hämmastama paneb see, et meie linnaametnikud ja keskkonna terviseohutuse eest vastutavad ametnikud ei ole senini aru saanud, et tolmune välisõhk ja räpane elukeskkond on kõige otsesem oht inimese tervisele ja elule. See, kuidas meie linna- ja linnaosaametnikud on senini asju ajanud ja linnatolmu paratamatust põhjendanud, on kõige pimesilmsem tehnokraatlik arusaamine – antakse välja toimetuid korraldusi, kulutatakse maksumaksja raha ja sõlmitakse puhastusfirmadega hiigelmaksumusega lepinguid – ja järelevalvet ei tehta! On naeruväärne vaadata, kuidas kõrgelt kinnimakstud puhastusfirmade autod “puhastavad” paksu tolmupilve sees linnaosade tänavaid või pööritavad pärast vihmahoogu tolmust tekkinud porikihti mitme meetri ulatuses laiali, püüdes tõsimeeli anda oma lisapanust meie niigi maa-ilmatasemel olevatele südame- ja kopsuhaigustele. Tänava-remontijad freesivad tolmupilves teekatet ning täidavad paksu asfaldisuitsu sees teeauke – tööandja ei ole varustanud neid kaitserespiraatoritega ja mööda-käijatele pole välja pandud terviseohu hoiatust.
Mida peenem, seda ohtlikum
Tolm, mida tallinlased ja teiste Eesti linnade elanikud peavad sisse hingama, koosneb jämeosakestest läbimõõduga ≥10 µm (mikro-meetrit), peenosakestest läbi-mõõduga 2,5–10 µm ja ülipeen-osakestest läbimõõduga ≤0,1 µm. Kõige ohtlikumad on peentolmuosakesed, mis põhjustavad südame-, veresoonkonna ja kopsuhaiguste teket. Ülipeeni tolmuosakesi, mis moodustavad enamiku tolmu üldhulgast ja on samuti terviseohtlikud, on kõige rohkem õhu saasteallikate, näiteks tiheliiklusega autoteede läheduses.
Samal ajal ei tähenda see, et tiheliiklusega teedest mõne-kümne või mõnesaja meetri kaugusel asuvate sõidu- ja kõn-niteede tolm on ohutu. Vastupidi – sealne tolm on inimesele isegi ohtlikum, sest lisaks liiklusmagistraalidelt saabuvale peentolmule on selle koostises rohkesti orgaanilisi tolmuosakesi, mis tekivad eeskätt lemmikloomade väljaheite ja uriini kuivamisel ning võivad sisaldada inimesele ohtlikke haigustekitajaid. Aga just sellistel kõnniteedel või nende vahetus läheduses haljasaladel mängivad väikelapsed, ninakesed vaevalt poole meetri kõrgusel ohtlikust tolmupommist, ning jalutavad nõrgenenud vastupanuvõimega vanemad inimesed.
Ärgem unustagem sedagi, et väga terviseohtlikud peentolmuosakesed tungivad tiheliiklusega tänavate läheduses elavate inimeste eluruumidesse ja asutuste tööruumidesse, saastates ohtlikul määral ka elu- ja tööruumide siseõhku. Vaadake vaid elava liiklusega tänavate äärsete majade aknaklaase: nende paks tolmu- ja porikate viitab sellele, et pimesilmsed linnatänavate ja -liikluse planeerijad ning korraldajad ei oska mõelda tervisekahjule, mida nad kavandavad samas kõrval elavate inimeste elukeskkonda.
Ohu allikad
Inimestele kõige ohtlikumate peentolmuosakeste allikaid on rohkesti, kuid meie oludes on nendeks eeskätt rehvide kulumine, kulu, prahi ja puulehtede põletamine, lõkete tegemine, prügikastide põlemine, puu- ja masuutküte, veokite heitgaasid, paekarjääride ja killustikutehaste tolm, asfalditehased ning metsatulekahjud. Peentolmuosakeste põhjustatud tervisekahjustusi esineb sagedamini soojal ja kuival aastaajal ning harvem külma ilmaga.
Euroopas on leitud, et peentolmuosakeste hulga suurenemine välisõhus 10 µg/m3 üle piirväärtuse toob kaasa südamehaigustest tingitud surmajuhtude sagenemise 0,8% ja Ameerika Ühendriikides isegi 8–18% ning haiglaravi vajadus kasvab 0,5% võrra. Helsingi välisõhu peentolmuosakeste sisalduse tõusu on seostatud südameinfarkti ja ajuinsuldi sagenemisega.
Kui 1990. aastal keelati Dublini küttekolletes kivisöe põletamine, vähenes peentolmuosakeste sisaldus linnaõhus 70%, millega kaasnes südame- ja veresoonkonna haigustest tingitud surmajuhtude vähenemine 10% võrra. Saksamaal täheldati tiheliiklusega teedest kuni 150 meetri kaugusel elavatel inimestel ateroskleroosi kaks korda sagedamini kui teedest kaugemal elavatel inimestel.
3859 kaotatud eluaastat
Päris värsked andmed on olemas ka välisõhu peentolmuosakeste Tallinna elanike tervist kahjustava toime kohta. Hans Orru töörühma tehtud uuringu andmetest (Keskkonnatehnika 1/2008) selgus, et 2005. aastal põhjustas õhusaaste Tallinnas keskmiselt 296 enneaegset surmajuhtu, nendest 73 Lasnamäel, 63 Mustamäel ja 51 kesklinnas, ning südame- ja veresoonkonnahaigustega linlaste elu jäi seetõttu 10–13 aastat lühemaks. Kõigi Tallinna elanike kohta tegi see ühe aasta jooksul 3859 kaotatud eluaastat ehk 988 kaotatud eluaastat 100 000 elaniku kohta aastas.
Suurim kaotus langes suurima peenosakeste õhusaastega kesklinna elanikele. Iga Tallinna elaniku eluiga on aga õhusaaste tõttu 7,7 kuud lühem. Õhusaastel ja selle põhjustatavatel tervisekahjudel on ka materiaalne külg. Tallinna õhusaaste põhjustas täienduseks niigi suurele haigestumusele aastas 275 südame-, veresoonkonna ja kopsuhaiguste lisajuhtu, kusjuures näiteks ühe kopsuhaige ravimine läks haigekassale maksma 19 283 krooni ning kõigi nende haigete haiglaravi maksis kokku 4,5 miljonit krooni. Palju see inimese elu ikka maksab? Selgus, et kõiki näitajaid arvestades oli ühe Eesti elaniku nn statistilise elu rahaline väärtus 2005. aastal 15,6 miljonit krooni. Õhusaaste röövis sellest 1,2 miljonit krooni ühe eluaasta kohta. Õhusaastest tingitud enneaegse surma tõttu kaotatud eluaastate rahaline väärtus oli kokku 356 miljonit krooni aastas. See on juba summa, mis võiks mõjutada isegi riigieelarvet. Kui lisame siia õhusaaste kaugmõju – krooniliste südame- ja kopsuhaiguste, kopsuvähi ning lootekahjustuste kujunemise ning kümnete tuhandete haigus- ja töövõimetuspäevade maksumuse ning selle tõt-tu loomata jäänud suure ühiskondliku väärtuse –, saame ainuüksi ühes aastas ja ühes Eesti linnas kolossaalse tervise- ja majanduskahju, mille on põhjustanud õhusaaste.
Kuus korda üle piirväärtuse
Kui käesoleva aasta aprillikuu algul oli Tallinna kesklinna õhu peentolmusisaldus 300 µg/m3 ja isegi ühe puhtama õhuga linnaosa Õismäe õhus 200 µg/m3, siis oleks välisõhu terviseohutuse eest vastutav keskkonnateenistus ja linnaosavalitsused pidanud valjult lokku lööma, et hoiatada tallinlasi ja eeskätt krooniliste südame- ja kopsuhaigustega elanikke suure terviseohu eest, sest need välisõhu saastatuse näitajad ületasid Eestis keskkonnaministri poolt kehtestatud 24 tunni keskmise piirväärtuse (50 µg/m3) kuuekordselt! Avalikkuses valitses aga suur vaikus ja vaid tänaval tolmupilves seisnud ning musti ninasõõrmeid rookinud tallinlane needis õhupuhtuse kaitsjaid ja linna kommunaalametit põrgupõhja. Eelmainitud uuringu andmete alusel läheb ametnike tegevusetus aasta lõpuks tõenäoliselt maksma paari-kolmesaja õismäelase, kristiinelase, kesklinlase, mustamäelase, lasnamäelase, nõmmelase, piritalase ja põhjatallinlase elu. Poleks põhjust imestada, kui aastate pärast kaebaks mõni õhusaaste riskialal elav südameinfarkti saanud või kopsuvähki haigestunud tallinlane näiteks keskkonnateenistuse või linna kommunaalameti kohtusse ja talle mõistetaks välja mitmemiljoniline kahjutasu.
Ei saa öelda, et Eesti riik ei oleks mõelnud inimeste tervise ja elu kahjulike keskkonnategurite eest kaitsmisele: sellised sätted on olemas välisõhu kaitse seaduses, keskkonnajärelevalve seaduses, keskkonnavastutuse seaduses ning isegi nii spetsiifilistes seadustes, nagu saastuse kompleksse vältimise ja kontrollimise seadus ning keskkonna-mõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadus. Ometigi näib välisõhusaastest ohustatud linlase pilguga vaadates, et inimväärse elukeskkonna ja terviseohutuse eest vastutavad ametnikud ei oska või ei soovi kasutada häid seadusesätteid inimeste elu ja tervise kaitsmiseks.
